Kolgata tee koju

Mulle tundub, et ma leidsin enda jaoks väga suure autoriteedi ning muidu vaimse ema ja õpetaja – Terje. Nüüdsest teen ma kõike nii nagu tema.
Terje tahab kunstimuuseumisse minna, tahan minagi; Terje jääb lennukist maha, jään minagi :P
Eilne hommik hakkas ääretult hästi: ärkasin, käisin pesus, korjasin toas laokile jäänud asju kokku ning siis viis naabrimees Martin mind rongijaama. Patrickut õnneks polnud ja nii jätsin talle ka 50€ võrra vähem üüri. Mõttes mõlkus juba Eesti.
Rong sõitis pea 4 tundi, kus ma esimesed kaks tundi imetlesin Prantsusmaa võrratut loodust. No tõesti ilus maa. Mäed, orud, Ei ole ainult mägi, on ka org , võrratu taimestik, kivimid.. Prantsusmaa ilma prantslasteta oleks vaieldamatult mu lemmik maa:D
Teine pool reisist lõbustasid mind Lyonis pealetulnud kolm vene uusrikast – kolm suurt ja tugevat meest, kes kõik mu kõrvale ja vastu istusid.
Kõigepealt saabus meeletu lehk, siis pigem karjumise moodi kõlav vene mölin ja siis mehed ise :P Ruloo tõmmati aknale ette, ehkki päike oli teiselt poolt:P Kui ma neile prantsuse ja inglise keeles proovisin seletada, et ehk ma võiks selle ülesse tagasi lükata, sest et mulle meeldib aknast õue vaadata, jäid mu küsimused vastusteta. Lõpuks tegin ikka kätega selgeks:P Järgmiseks kooriti välja pudel punast turisti veini (kell oli 11 hommikul) ning tsakuska ja pidu võiski alata :P Siis otsis iga mees välja oma pihuarvuti ja minu kõrval olev mees mängis sellega igatahes solidaret, teised kaks tegid midagi sarnast mobiilihelinate kuulamisega. Siis arutati prantsuse keelseid sõnu ning nende tähendusi. Vaesed poisid polnud endale põhiväljendeidgi selgeks teinud. Igatahes tervitussõna Bonsoir (tere õhtust) tähendus jäigi neile välja uurimata :P
Kui nad vales peatuses tahtsid maha minna (sõitsid lennujaama nagu minagi), võtsin oma vene keele napi oskuse kokku ja ütlesin, et lennujaama peatus on järgmine. Kahju, kui inimesed siis peatuse nime lugeda ei oska :P
Kell üks olingi Charles de Gaulle’i lennuväljal ja mugisin alustuseks võileiba. Kõik oli nii kindel, kõik sujus. Mul oli lennuni kaks ja pool tundi aega.. Mõtlesin, et imelik, miks check-in’i numbrit pole märgitud ja ootasin aga edasi. Lõpuks, 50 minutit enne lendu märgiti ära lennuvärav. Ja mina.. ma ei teagi, kas ma mõtlesin ja kui jah, siis mida, aga ma võtsin seda automaatselt check-in'i kohana ning seadsingi end järjekorda. Rahvast oli meeletult, kõik trügisid ja korralikust järjekorrast ei pidanud keegi miskit. Jutustasin seal prantsuse vanapaaridega ja kirusime koos czech airlinesi. Kui lend juba välja oleks pidanud, aga mul endiselt check-ini tehtud polnud, tundsin huvi, kas nad ootavad ikka samale lennule. Selgus, et.. EI :P
Siis läks kiireks.. jooksin ühte kohta, sealt öeldi, et lennukisse enam kedagi ei lasta, siis jooksin kogu oma suure pagasiga ruttu jälle lendajate alast välja ja maandusin piletikassas. Sedapuhku tunniks ajaks. Selgus, et samal päeval samade piletitega lennata on võimatu. Ka homme polnud Praha-Tallinna lennule kohti. Oli business klass, mis oleks maksnud 31 000 krooni – think not :P
Pärast pea kõikide lennukompaniide vaatamist jäi sõelale Finnair ja Helsinki. Helsinkist pidi veel südaööl lend Tallinn minema, kuid kahjuks polnud seal kohti ning pidin ootenimekirjas olemisega leppima. Lootus siiski jäi, et tunni aja jooksul, mis mul kahe lendude vahel on, suudan ma vähemalt enese teisele lennukile sokutada, kui kohti peaks tekkima, aga... Helsingi lennuk hilines 50 minutit :P Viie minutiga ei suutnud ma enam imet teha, isegi mitte siin, kus ametnikud teevad oma tööd, mitte ei uimerda... Ei jõudnud ma aga vist ainult selle pärast, et kell oli juba südaöö peal ja piletikassa oli kinni. Kohti oleks olnud, ma oleks saanud, kui mul see fucking pilet oleks olnud..
Kõmpisin nukralt pagasilindini, korjasin oma 20 kg kohvri üles ja suundusin infoletti. Kell oli liiga palju, et laeva peale minna ning pärast vanematega aru pidamist läksin kergema vastupanu teed ja suundusin hoopis hotelli. Ühene tuba koos hommikusöögiga – 73€. Kallis küll, aga asi tasus end ära. Pärast nii pikka ja pingelist päeva oli äärmiselt lõõgastav üks mõnus dush võtta ja end kerra tõmmata. Olgugi, et sain magada vaevalt viis tundi, on see igatahes parem kui terve öö kuskil lennujaama pingil veeta. Tõsi küll, siin Vantaas on äärmiselt mugavad nahktoolid ja isegi metallist käepidemed on ainult üle nelja tooli, niiet oleks ära maganud küll..
Hommikusöök hotellis rootsi lauas mõjus Eesti päraselt. Puder oli küll maitsetu, aga röstitud rukkipala koos normaalse juustuga, kodujuust, karjala piirakad, jogurt ning värsked ananassi ja arbuusi lõigud maitsesid suurepäraselt. Sõin ilusti kõhu täis ning 7.40 sõitsin pisikese hotelli mikrobussiga taas lennujaama.
Peast käis läbi ka idee hoopis linna sõita ja laevaga tulla, aga läksin taaskord lihtsama vastupanu teed ning otsustasin issi kukrut kergendada. Aitab seekord seikluste, tahaks juba koju! Lennupilet Eestisse maksis 130€ (Pariisist Helsingisse oli ainult 30€ rohkem). Hetkel istungi värava ees ja ootan pardale minekut, mis peaks juhtuma 20 minuti pärast. Kell 10.45 olen Eestis. Lõpuks! :P

Aga need piletid, mille lendudelt ma maha jäin, ei läinudki raisku. Pean maksma vist vaid 50 €, et kuupäev muuta ja saan nendega näiteks jõulude ajal Eestisse tulla;)

PS: Mu kullakallis boyfriend ööbis täna öösel minu juures. Kahekesi. Koos minu emaga. Huvitav, mida nad tegid? :D