It's the end of an era

Ehk siis olen jälle üksi. Ja katki. See asi on nagu mandlilõikusegagi, et kui teadnuks, et pärast nii valus on, siis ei oleks seda asja üldse ette võtnudki.

Samas hakkab tõenäoliselt jälle blogimisajastu, sest kui kellegagi rääkida ei ole, siis saab vähemalt kirjutadagi. Kahju ainult, et ma seda enam eesti keeles teha ei oska (mitte, et ma teistes keeltes oskaksin)

Eile hommikul kooli minnes ajas mulle mingi neeger trammipeatuses külge ja ma pidin peaaegu nutma hakkama.. Ise ka ei tea, miks. Küll on aga piinlik kui pubis Quiz night'l pisarad silma tulevad kui Jessie kirjutab võistkonna nimeks "We miss Bob".

Ühesõnaga nutt ja hala. Süüa ei taha, aga siis tulevad kõhukrambid ja on vaja süüa ja siis läheb süda pahaks ja ei saa jälle pool ööd kõhuvalu tõttu magada. Viimasel kahel ööl olen ma kokku vist tubli 6 tundi maganud. Uni on, aga kui tuli kustutada ja voodisse minna, siis.. Ühesõnaga, parem on arvuti ees istudes nutta, kuidagi vähem üksikum tunne (ekraanilt vaatavad pidevalt vastu ju Paet, Ansip ja Savisaar - ikkagi tuttavad näod:D).

Ahjaa, üürin suveks korterit välja. Käis üks paarike täna. Väga toredad olid. Loodetavasti neile ka meeldis. Rohkem tube kyll ei viitsiks koristada.