Kaladest, Kitsedest ja muudest loomadest

Aeg jälle lendab ja hoolimata luuserdamisest pole ma viitsinud midagi üles tähendada.
Terve nädala nautisin Kloogal päikest, raamatuid ja televiisorit. Kahju ainult, et tundmatud idatuuled on rannast kõik sooja vee avamerele puhunud ja merevee temperatuur on kardetavasti alla kümne soojakraadi.
Lugesin lõpuks Dan Browni "Da Vinci koodi" läbi ning püüdsin keskenduda ka politoloogia- ning prantsusmaa ajaloo ainelistele teostele. Paraku on viimased kõik endiselt pooleli. Juba eesti keeleski on politoloogilistest teooriatest raske aru saada, mis siis veel prantsuse keeles:/
Neljapäeval käisin Tallinnas asju ajamas ja reedel lasin juukseid kohendada ning kohvitasin Keiuga Chocolaterie's, kus õnnestus juua Iiri kohvi vahukoore asemel jäätisega. Kuigi külm, aga garanteeritud maitseelamus!
Kella kaheksa paiku saabus kauge külaline heade mõtete linnast ning tee viis poodi ja siis Kloogale. Poes sai raha eest leiba ja tasuta tsirkust, millest lähemalt võite lugeda siit
Nädalavahetus möödus rahulikult ja suures osas magades.
Pühapäeval aga ruttasime emaga Viinistule Kivastiku "Kits viiuli ja õngega" vaatama. Kuna Piletilevis olid kõik pääsmed juba ammu välja müüdud, siis läksime Looduse Omnibussi sõidukiga. Kell viis Rahvusraamatukogu ette rutates, ootas meid 40-pealine penskarite kari. Kes sõbrannaga, kes viinalõhnalise mehega, kes sootuks üksi. Bussi saabudes algas hullem trügimine, millest emaga targu eemale hoidsime. Viimaste seas sõidukisse pudenes oligi tulemus käes - kõrvuti olevaid vabu kohti enam polnud ja niisiis maandusin taha keskele. Kahe toredada koni- ja viinahaisulise vanamehe vahele:P Buss ise oli ka oma parimad aastad juba ära elanud ning amordid ammu kaotanud, sest vapustav kohati istmelt õhkupaiskav loksumine oli lihtsalt kohutav. Viimaks bussist välja saades oli lausa lust mere ääres ringi jalutada, Manitski saavutusi uudistada ja Elmar Kitse näitust imetleda.
Pean tõdema, et tema taiesed mulle erilist muljet ei jätnud, kuid samas peabki aduma, et tegu polegi Picasso, vaid meie oma kodukootud kunstnikuga, kes nõukogude aja tõttu kordagi suure isamaa piiridest välja ei saanud. Ometigi läksin etendusele vastu suure huviga. Paraku ootas ees pettumus. Suurepäraste näitlejate (eelkõige Aleksander Eelmaa ja Rita Raave) potensiaal jäi realiseerimata ning kogu teos tundus masendavalt ühepoolne ja sisutühi. Üdini neurootilise ja skisofreenikuna kujutatud Elmar Kits kahe tunni vältel mööda kitsukest lava kasvuhoone, paadi ja oja vahet edasi-tagasi jooksmas ning iseendale vastu rääkimas.. Ja nii terve etendus. Kui näitlejad juba kummardasid, mõtlesin hämminguga, et kas ongi nüüd kõik. Pean kordama Margot Visnapi Eesti Ekspressi mõtet, et kavaleht andis palju mitmekesisemat ja huvitavamat informatsiooni kui mängitu. Kahjuks lugesin retsensioonid läbi alles pärast käiku..
Plaksutasime ning vaatasime emaga üksteisele nõutult otsa. Mahavisatud aeg see just polnud, aga mingisugune elamus jäi samuti saamata. Hing oleks ihaldanud hoopiski rohkem Viinistu katlamajja "Syrrealistide" juurde.
Ka pensionärid suutsid üllatada. Mina ei saa aru, kuidas muidu nii väetid ja vaevatud vanainimesed suudavad turbokiirusel bussi tormata. Neil on vist mingi varukäik ja huvitav alalhoiuinstinkt - äkki jääb veel maha:P
Kuidagi suutsin end siiski tagasisõidul ema kõrvale nihverdada ja magajat teeselda enne kui õige tädi platsi ilmus.
Jõudsime emmega konsensusele, et rohkem vanatädidega trippe kaasa ei tee, sest see, kui tullakse Kuusalus juba bussi ette, et Lasnamäe Mustakivi peatust oodata, ei ole normaalne. Nalja jätkus kuni reisi lõpuni, sest paanitsevad penskarid, kes kartsid oma peatust maha magada ning mitte esimesena bussist välja saada, ajasid suu muigele.
Kell pool kaksteist igatahes olime õnnelikult kodus, tegime võileibu ja tegelesime iluprotseduuridega (pediküür-maniküür).
Täna käisin veidi poes (pükse oli vaja) ja nüüd olen jälle tagasi Kloogal ning otsin korterikuulutusi ning lunin HC's öömaja. Miks? Pühapäeval olen siit läinud nagu sitapurujutt. Muidugi kui Estonian Air jälle pange ei pane.
Kes tahab näha, võtab ise ühendust!