Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja!

Korra aastas (ja vahel rohkemgi kui sõprade ees on vaja) tuleb mu isale meelde, et ta on seto. Loomulikult tuleb Seto Kuningriigi aasta suursündmusele lausa isiklikult perega kohale sõita. Nõnda seegi aasta.
Minek algas reedel suure kihutamisega, et kella seitsmeks õhtul Obinitsa Kauksi Ülle kirjutatud ja Mercaga peaosas "Taarkat" vaatama jõuda. Vallavanem ise olla olnud meile veel sama päev piletid kõrvale pannud;)
Nagu meie pere puhul kombeks, läks tee üle kivide ja kändude, saatjateks pisarad ja sinikad. Mis parata, ei mahu me kõik ühte sõidukisse nii pikaks ajaks ära. Kahjuks olin nii rahakoti kui ka võtmed koju jätnud (siit õppetund. kanna alati neid kaasas!) ning kallikese vaba nädalavahetust ka ära rikkuda ei tahtnud ning surusin vapralt soovi Tartus maha minna tagasi. Ette rutates võin öelda, et seda pidin ma hiljem rängalt kahetsema..
"Taarka" ise toimus Obinitsas kultuurimaja sisehoovis ja jättis igati armsa kodukootud mulje. Ka koduõlu maitses hää ja veel enne kui etendus alata võis, saime tänu oma setust issile veel 2 liitri võrra rikkamaks. Tore ikka kui küsimustele ka auhinnad välja pannakse:) Et te siis teaks, kui tuleb Petseri kuulsaima kõrtsi kohta küsimus, siis vastus on "Must kass" :P
Etendus oli seto keelne ja kui muidu suuresplaanis oli kõik selge, siis paraku muusika sõnaline pool ja teatud killud jäid tihti arusaamatuks. Hoolimata sellest möödus kolm tundi ruttu ja kell 10 hakkasime isa sõbra juurde Põlvasse öömajale sõitma.
Paraku oli autosõidu tagajärjeks teine sinikas (venna "käsitöö"), hüsteeriline nutt ja isale tõe näkku karjumine. Kui me poleks asunud kuskil suvalisel metsateel ja poleks olnud pime, siis ma oleksin maha läinud ja Tartusse hääletanud. Aga ma ei läinud. Nutsin vaikselt kampsunisse ja püsisin kuss. Enesehaletsus tuli ka muidugi peale, kuid karjuv ebaõiglus on mind alati närvi ajanud. Kui Henri mind jälle lööb ja ma ehmatusest karjatan, siis saan sõimata mina. Mitte see, kes alustas. Tegu ei ole ju enam titaga, vaid 14-aastase pubekaga, kellel on paraku kõik vitsad saamata jäänud.
Vastik on, kuidas tehakse meie peres vahet pojal ja tütrel.. Alati olen mina kõiges süüdi. Olen süüdi, et mu vanemad ei osanud lapsi kasvatada; olen süüdi, et Henrit koolis narritakse etc.. Olgu, ving ja hala ei vii kuhugi. Lihtsalt veendun aina enam, et enam ma isa ja Henriga korraga ühte autosse ei istu kui sõit kestab üle tunni.
Õnneks jõudsime peagi Põlvasse, Vamps serveeris mulle pitsi konjakit ja pugesin ruttu voodisse.
Hommikul kell viis ärkasin kukelaulu peale - eksootika. Õnneks on mul vanast harjumusest alati kõrvatropid kaasas, niiet võisin end ilusti kella 10-ni välja magada. Hommikul tehti nägu nagu ei oleks eile midagi juhtunud ja näiline pereidüll (mehed ees, naised järel) võis taas alata.
Väike hommikusöök, isa sõbra 10-kuuse lapse nunnutamine, punased sõstrad ja tee viis Mikitamäele, kus kavas selle aastased Seto Kuningriigi päevad. Ostsin endale piilupardiga koti, hapukurki ja koduõlut ning nautisime emaga kohalikke etteasteid. Peolt ei puudunud ka prominendid. Kui Folgil jäi mulle silma uhkes mulgikuues presidendikandidaat Ilves, siis Seto üritusel liikus ringi teine kandidaat Ergma.
Samuti paistis Eesti toidu imago minister preili Tuiksoo (tuntud ka kui üks tundmatu Poola kuulitõukaja EM-l).
Õhtu viis tee isa teise sõbra Olevi juurde. Seal on toimunud iga aasta lahe sauna- ja muusikaüritus. Härra advokaat ise on suurepärane lõõtsamängija ja laulu ning tantsu on kosta tavaliselt varavalgeni.
Seekord oli aga enamus inimestest tulemata jäänud ning õhtu veereski vaevalt kümne inimese seltsis. Hoolimata puudulikuks jäänud lauludest saime käia mõnusas suitsusaunas ja pärast tiigis sulistada.
Pühapäeval jõudsime suuremate vahejuhtumiteta koju tagasi. Oi kui väsitav on koguaeg pinges olla!

PS: Tegelikult olen mina ka pooleldi seto :P
PPS: Jumal tänatud, et ma enam kodus ei ela!