Peost, mis siiski toimus

.. mitte küll nii suurelt ja selliselt nagu ma päriselt tahtnuks, aga vähemalt ei saa ma vinguda kui nõmedad ja ükskõiksed mu vanemad on.. mitte see kord.
Reedel oli au tulla sugulastel. Kallis onu perega ei saanud, teine vähem kallim onu ka mitte, seevastu vanaema koos oma kõikide õekestega (sic!) oli kohal. Ka Rain ja Tormi, Tõnu perega ning loomulikult minu kullakallis veetsid õhtu meil.
Peale lillede(aitäh, poisid!) sain ka vanematelt kooli lõpu ja nelja kuu pärast saabuva juubeli puhul uhke kingituse - valgest kullast ning ehedate kasvatatud pärlitega kee ja kõrvarõngad. Vanaema kinkis valgest kullast sõrmuse.

Jah, nüüd võin julgelt pulmadele mõelda, sest need ehted sobivad pruudile kaela/kõrva nagu rusikas silmaauku:P Veenduge ise!
Kui tavaliselt ma kaelakeede eest üle 25 € ja kõrvarõngaste eest üle 15 € välja ei käi, siis seda puhku muutus see skaala mitmekümne kordseks. Hea oleks kui ma neid ka kanda julgeks :P
Muidu oli see nö "pidu" pigem lahjapoolne. Keegi peale mutikeste (tegime booli!) täis ei jäänud :D
Laupäeval pidid ema-isa Taageperra pulma sõitma ja Henri komandeersime maale, niiet saime kahekesi tibuga mõnusalt ärgata, ujumas käia ja rahulikult süüa ning telekat vaadata.
Ema, kes emadele kohaselt kartis suurt läbu, määras Urmo kaineks komandandiks, kes pidi vastutama metsa tuleohutuse, isa alkokapi tühjendamise ja tuppa ropsimise eest:D
Kell sai viis kui helistas Keiu ja ütles, et on värava taga. Kiire kostüümivahetus, vahuvein boolile hulka ja õue. Õige pea pärast Keiut ja Dolorest, saabus Ruut ja siis Max ja Kaire.
Siledatest noormeestest olid saanud karvapässid ja muidu metsaelanikud. Kuradi karvased! :D
Koos Eveliniga saabus ka batuudibuum ja kõõlusime seal lausa neljakesi peal (lubatud peaks olema 120 kg) :P
Max kui kokk grillis ja meie jõime/sõime. Kui pärast südaööd Indrek ja Frederik saabusid, olid meist enamus juba rohkem kui kergelt svipsis ja loosi läksid üha kangemad kesvamärjukesed.
Õhtu lõppes Maxi, Kaire ja Ruudu magamapanekuga ning teiste väravani saatmisega umbes poole nelja paiku. Õues pimedas mütates kukkusin ja väänasin jala välja. Valu oli nutmapanev, kuid kuna öösel vaevalt, et keegi mööda metsa jõlgub ja mind otsib, pidin end püsti ajama ja Urmot otsima liipama. Tahtsin oma õues tukkuva kallima suudlusega äratada ja ta tuppa kutsuda, kuid oh imet, maitses kuidagi imelikult. Teine katse tegi kõik selgeks - meie "kaine komandant" oli end ropsima ajamiseni täis joonud :D Vot nii palju usaldusväärsetest meestest:D
Hommikul tegin silmad lahti kell 1. Kõik magasid, va mu süümekates ja pohmas kallim, kes end üles ja koristama seadis. Saime kahekesi kiirelt kõik korda ning jooksin edasi-tagasi treppidest nagu vana mees, hoolimata põrgulikku valu tegevast jalast.
Kui teised ärkasid, oli kõik korras ja mina juba hommikusöögi poole kiikamas. Arbuus, grillitud sai juustuga ja ohtralt limpsi ning vett mõjusid tõeliselt kosutavalt ning pohmakast polnud enam haisugi. Külalised olid ka mõistlikud ja läksid peagi ära, niiet sain enda teleka ees kerra tõmmata ja rahulikult Vormelit vaadata :)