"Appi, nad tulevad"

Kunagi, nii umbes nädal tagasi, viis mu tee Tartu suunas. Nimelt sai Folgi ajal plaanitud kanuumatk siiski teoks ja start sellele anti just taaralinnast. Kuna ülejäänud rahvas pärines ülikoolilinnast ja suvepäälinnast, siis pidin päris päälinnast üksi kõigepealt lõuna poole saama. Plaan oli hommikul Kloogalt isaga linna minna ja sealt edasi bussiga. Viimane osa plaanist lendas aga õhku, sest mu kallis esivanem ei saanud enne poolt kümmet siit kandist liikuma, aga mina pidin juba 12 Tartus olema. No mis siis ikka. Õnneks oli ta nii tore ja viis mind Mõiku hääletama. Kõik ju teavad, et just pöidlaküüt on üksikule tütarlapsele kiireim tee kohale jõudmiseks. Tõele au andes pean siiski möönma, et see kord oleksin bussiga vist isegi kiiremini jõudnud:D Ei, mitte selle pärast, et mind peale ei võetud. Juba viie minuti pärast peatus väike mikrobuss, kus sees veidi üle keskea vanune vuntsidega onu. Probleemseks kohaks osutus hoopis ta auto. Põhimõtteliselt sõitsime terve tee 80-ga:D Muidu oli aga tegemist toreda mehega. Ostis mulle Adaverest jäätist ja viis praktiliselt Hanna maja ette, kuigi ta tegelikult Tartusse sisse ei pidanudki sõitma.
Hoolimata hilinemisest olin ikkagi esimene saabuja:D Õnneks tulid ka Eva, Peedu, Flo ja Eva kohe ning sõit Võhandu jõe poole võis alata.
Kokku oli meid siis kaheksa, kolm paarikest (Eva-Ott, Flo-Peedu, Hanna-Kostja) ja mina ning Eva. Ott oli varem meie kolm kanuukest juba jõe äärde tassinud niiet meil ei jäänud muud üle kui kohale sõita, riided seljast visata, mõnusas soojas jõevees algatuseks sulistada ja siis minema kihutada. Mina sättisin end Oti ja Eva manu ning teine Eva liitus Kostja ja Hannaga. Tegin õige valiku, sest Ott, kogenud kanuutajana, oli ääretult hea tüürimees ja me ei jäänud peaaegu kordagi kuhugi kinni, ümber minemisest rääkimata. Sõitu sai täiega nautida, kaasaarvatud kärestikes, kus näiteks Hanna ja Kostja kanuu ainult kivides kinni istuski. Loomulikult suutsid nad ka esimesed kurvis ümber käia, mille tulemusel Eva fotoaparaat andis otsad.
Ilm oli super. Päike paistis, vesi sillerdas ning siider ja muu jook maitsesid hästi. Kokku kanuutasime veidi üle nelja tunni. Lõpp tuli üllatavalt kiiresti, sest võidusõit Flo ja Peeduga lisas asjale vürtsi ning tempo muudkui tõusis. Kuigi, pean tunnistama, kohati oli see raske, sest Flo kriiskas pidevalt "Appi, nad tulevad". Njaa, Flo ja tema soov alati võita. Sellega sai veel palju nalja:P
Meie ööbimiskohaks oli idülliline saun-majake otse jõe kaldal, kus ilutsesid lõkkeplats, laud ja väike grill. Sauna korstnast tuli suitsu. Jess, perenaine oli juba tule alla teinud ning kõik oli soe, puhas ja valmis.
Esmalt võtsimegi väiksed rummikoka sõõmud ja siis juba leiliruumi. Ma polnud tükil ajal nii heas saunas käinud. Higi voolas ojadena ja ka jões värskendamas sai end käidud oma 5-6 korral.
Väike saun, grill, joogid, kitarr ja laul ning kell näitas märkamatult poolt kuut. Siis otsustasin magama minna.
Hommik algas unise, januse ning pohmasena kümme hommikul. Ka mõnus jõesuplus ei teinud asja just paremaks. Tiksusime kuidagi kella 2-ni ning siis tagasi Tartu poole. Eilsest plaanist ka hommikul veidi kanuutada loobusime üksmeeles aknast õue vaadates. Ilm oli pilves, jahe ja tuuline.
Tartus viisid Ott ja Eva mind maantee äärde hääletama. Oi, kui vastik oli see külm tuul, minu lõkkesuitsused riided ja hullutav uni. Liiklus oli ka minimaalne. Ootasin oma 20 minutit. Lõpuks peatus uhke Audi ja mind korjas peale keegi väga tähtis onu. Kui keegi teab, kellega tegu, siis andku teada, mina googeldades kahjuks ei leidnud ja nimest pole aimugi. Härra töötab Tartu Kaitsekolledzis õppejõuna, kui onu Arnold oli president, siis oli tema vahiohvitser, just tema saadeti Eestist esimesena USA-sse NATO asja ajama, tal on neli tütart, teda kiusati Nõukogude võimu ajal taga ja saadeti isegi maalt välja ning ta on õigeusklik. Keegi teab? Ma olen nii uudishimulik lihtsalt selle pärast, et nii targa mehega polnud ma juba ammu rääkinud. Mul tekkis selle kahe tunni jooksul tema suhtes meeletu respekt.

Kokkuvõtvalt oli väga tore matk ja looetavasti annab seda kui mitte see aasta, siis vähemalt järgmine ka korrata. Ka seltskond oli super.

PS: Kas on mingi võistlus, kus inimesed võivad kandideerida mingisugusele Darwinile multifilmide alal? Ma pean silmas siis seda, et tehakse samu trikke, mis multikates. Näiteks öösel pimedas astusin ma reha otsa nii, et sain varrega päris kõvasti vastu otsaesist. See koht valutas veel viis päeva:P