Suur tülpimus ja kolmas päev
Hommik oli raske. Magamatus, pohmakas ja valu teev jalg. Mitte just kõige parem viis päeva alustamiseks. Mingi kell liikusime igatahes järve äärde, et end pesta. Algul vaatasime, et rahvast on palju ja teab, kas saabki, aga siis selgus, et ka kogu muu seltskond oli tulnud just pesema. Niisiis lendasidki kalda ja järvevee vahel pidevalt shampooni-, palsami- ja dushigeeli pudelid. Juukseid järves loputada on igatahes väga praktiline;)
Pärast ujumist otsustasime tavapärase Saastaka asemel hoopis Puppi sööma minna. Toit oli küll poolkülm ja võttis hirmkaua aega, aga anname andeks, sest neil olid seal tõesti kiired päevad. Vähemalt meeletult head värsked kartulid olid! Urmo, kellel passi ega päevapiletit polnud, otsustas väljamineku vaid VLÜ kasuks. Neid me Kirsimäele kuulama suundusimegi. Päike paistis, soe oli. Tähendab sobiv ilm istumiseks. Tegelikult oleks ma loomulikult tantsida tahtnud, aga jalg, eriti pärast eilset Untsakate kontserti ja tantsu, seda kindlasti ei lubanud. Niisiis istusime niisama ja ümisesime kaasa.
Pärast seda läks Urtz ära, et ma ikkagi kontserte saaksin nautida. Kahjuks avastasin õige pea, et tema äraminek oli väga loll idee. No ei olnud kohemingit tuju mingeid igavaid iiri tsikke (Liadan) vahtida. Tahtsin hoopis kaissu ja niisama rääkida ja olla. Tutkit sulle. Käia ei saa. Ja suhelda ka polnd kellegagi, sest teised tsillisid hoopis kuskil mujal ja ma ei tahtnud kohe kuidagi sinna liikuda (vastik hüppeliiges, rsk!).
Kell seitse läksime siiski Rosalia, kes ka Etnolaagris viibis, mängu vabalavale kuulama. Ja siis juba hispaanlaste Eliseo Parra manu. Pärast seda oli mul täielik kopp ees ja mingeid Vägilasi kuhugi Kaevumäele, mis on niigi rahvast puupüsti täis, ma küll vaatama ei viitsinud minna. Isegi juua ei tahtnud. Järelikult tuli sammud kodu poole seada.
Kodus olid Papajev, Marni ja Andre, kes just välja pidid minema. Mina keeldusin. Võtsin hoopis riiulist suvalise raamatu (Aimee Beekmani "Tihnik") ning hakkasin lugema. Umbes südaööl saabus Papajev, kellele ka kopa ette viskas. Rääkisime veel mitu tundi juttu, enne kui suikusime.
Pildid folgi kodulehelt
Pärast ujumist otsustasime tavapärase Saastaka asemel hoopis Puppi sööma minna. Toit oli küll poolkülm ja võttis hirmkaua aega, aga anname andeks, sest neil olid seal tõesti kiired päevad. Vähemalt meeletult head värsked kartulid olid! Urmo, kellel passi ega päevapiletit polnud, otsustas väljamineku vaid VLÜ kasuks. Neid me Kirsimäele kuulama suundusimegi. Päike paistis, soe oli. Tähendab sobiv ilm istumiseks. Tegelikult oleks ma loomulikult tantsida tahtnud, aga jalg, eriti pärast eilset Untsakate kontserti ja tantsu, seda kindlasti ei lubanud. Niisiis istusime niisama ja ümisesime kaasa.
Pärast seda läks Urtz ära, et ma ikkagi kontserte saaksin nautida. Kahjuks avastasin õige pea, et tema äraminek oli väga loll idee. No ei olnud kohemingit tuju mingeid igavaid iiri tsikke (Liadan) vahtida. Tahtsin hoopis kaissu ja niisama rääkida ja olla. Tutkit sulle. Käia ei saa. Ja suhelda ka polnd kellegagi, sest teised tsillisid hoopis kuskil mujal ja ma ei tahtnud kohe kuidagi sinna liikuda (vastik hüppeliiges, rsk!).
Kell seitse läksime siiski Rosalia, kes ka Etnolaagris viibis, mängu vabalavale kuulama. Ja siis juba hispaanlaste Eliseo Parra manu. Pärast seda oli mul täielik kopp ees ja mingeid Vägilasi kuhugi Kaevumäele, mis on niigi rahvast puupüsti täis, ma küll vaatama ei viitsinud minna. Isegi juua ei tahtnud. Järelikult tuli sammud kodu poole seada.
Kodus olid Papajev, Marni ja Andre, kes just välja pidid minema. Mina keeldusin. Võtsin hoopis riiulist suvalise raamatu (Aimee Beekmani "Tihnik") ning hakkasin lugema. Umbes südaööl saabus Papajev, kellele ka kopa ette viskas. Rääkisime veel mitu tundi juttu, enne kui suikusime.
Pildid folgi kodulehelt
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home