Üks sajast tuhandest

19 august oli üks hea päev. Esiteks võitis Kanter külla ja teiseks sain ma peaaegu oma kõiki sõpru näha:D No hea küll, päris nii hull ka asi ei olnud, aga vist pea kogu eestikeelne Tallinn oli kokku tulnud, samuti kindlasti ka mujaltki.
Õhtu oli aga alles noor ja mul väga kiiret kuhugi polnud. Jõudsin rahulikult Davidiga väikse aperatiivi võtta, siis Papajevi seltsi võtta ning Texases söömas käia ja siis Paula ja ta saksa sõbrantsidega kokku saada. Veidi pärast kaheksat hakkasime lauluväljaku poole liikuma. Kuna me polnud just ainukesed, siis oli trammi ära mahtumisega tõsiseid raskusi. Uksed läksid pidevalt iseenesest lahti ja pidi tublisti kinni hoidma, et mitte sõiduteele veereda. Kadriorust läks kõik see mass üksmeelselt Pirita poole.
Rahvast oli palju, lipud lehvisid ning siit-sealt kostis juba ka laulujorinat. Ka meie olime pudeli veini tee peal reispassiks lahti korkinud. Tõsi, kuue peale see ära juua polnud just suurem probleem:D
Mida lähemale me väljakule jõudsime, seda võimatum oli telefoni kasutada. Võrgud olid ülekoormatud, sõnumid jõudsid kohale mitme tunniste hilinemistega jne jne.
Lõpuks sain oma vanade klassiõdedega kokku veidi pärast Eesti hümni. Esimese osa olime küll maha maganud, aga ega sellest laulumaraton palju väiksemaks ei jäänud. Kuna tüdrukud olid positsiooni võtnud sisse suhteliselt all, oli rahvast väga palju, midagi ei näinud ja ka jutuvada käis üle pea. Eks selliste üritustega olegi nii, et väga-väga palju sõltub kelle kõrval sa seisad. Kui minu jaoks olid väga paljud laulud ikka pühad, siis avastasin kurvastusega, et mu teatud tuttavatel ei olnud mingi probleem terve "Mu isamaa on minu arm" ajal jutustada ja naerda.
Niisiis otsustasin oma peoletuleku sõbrad uuesti üles otsida ning suundusin hoopis täitsa üles nõlva peale. Milline vaade sealt avanes! Kõik need lipud ja lained ja rahvamass...
Viimane kord kui ma ükskõikmillisel laulupeol publiku hulgas olin, toimus nii 15-16 aastat tagasi, niiet vahelduseks oli täitsa tore teisel pool olla. Muidugi, vaadates Ellerheina säravaid rahvariideid tekkis ikka väike nostalgia ka. Ikka uhke oli seal laulda! Pealegi, mulle sobisid nende rahvariided väga hästi:D
Ja nii me seal nõlva peal siis istusime ja seisime (vastavalt lugudele) ja laulsime kuni Liisi Koikson oma laulud lõpetas. Mulle küll igati meeldis ürituse nimi "Märkamisaeg" ja erinevate kavade osad. Aga siiski oleks võinud veidikenegi neid nö Nõukaaegseid laule välja jätta ja pigem isamaalistele lauludele keskenduda. Väga tundsin puudust ka Ruja loomingust.
Õnneks olin hästi ettevalmistutud ja kogu selle pika-pika aja jooksul külm ei hakanud. Talvejopes ning villastes sokkides oli väga-väga mõnus olla ning ka villane pleed osutus päris populaarseks. Samuti oli külmarohuks rummi kaasas. Õnneks vähemalt ei sadanud.
Isegi vaene David pidas kõik need kuus tundi vapralt vastu, kuigi ta millestki aru ei saanud. Ilvese kõnet üritasin küll tõlkida, aga laulude sõnu siiski väga vähe, sest kaasa oli ju vaja ka laulda. Õnneks olid endiselt enamik laule selles kuuetunnises kavas peas;)
Jah oli tore, oli ülev, aga kordagi sellist tunnet küll ei olnud, et pisar tuleks silma. Isegi Mesipuu ja Koidu ajal mitte. Kõige vägevama tunde jättis vist hoopiski Põhjamaa see kord.

Aga kui ma peaksin ühe sõnaga kirjeldama, mida ma seal lauluväljakul sel hetkel tundsin, siis see sõna oleks "uhke". Ma olin uhke eestlaste üle, kes on kokku tulnud ja end viisakalt üleval pidanud. Uhke, et inimesed laulsid, uhke et hoolimata mõndade poliitikute katsetest muuta kogu üritus naljanumbriks, võtsid vist pea kõik osalejad seda tõsiselt. Ja kui ma seda rahvamassi vaatasin, kes kõik olid sõbralikud ja tsiviliseeritud, siis mul tuli meelde telelõik sellest kui Savisaar oli kutsunud rahva Toompeat kaitsma ja kuidas Interrinne Riigikogu sisehoovi lõksu jäi ja kuidas kogu see kogunenud rahvamass kaheks leheks tõmbas ja lasi neil ära minna, ilma et mingi kähmlus oleks alanud. See on üks võimsamaid ja hingetungivamaid telekaadreid Eesti taasiseseisvumisest minu jaoks. Jah, eestlane olla on uhke ja hää!

Nüüd, kodus telekast seda üritust üle vaadates, võttis küll silma märjaks..