Valge vein valgel rannaliival

Järgmine päev otsustasin kultuurishokki veelgi suurendada ning Kloogale läksime juba rongiga. Kui sa oled harjunud ikka TGV-de ja muidu väga mugavate ja kiirete rongidega ringi kihutama, siis on Tallinn-Kloogaranna liin päris suur vaheldus:D Peatus iga kahe minuti tagant, lärm, rappumine, plastikistmed..:P Lisaks muidugi piletihind. 14 krooni õpilaspiletiga on isegi Eesti mõistes väga odav.
Tund aega loksumist ning olimegi õnnelikult Kloogarannas. Vagunitest väljus peale meie veel viis inimest. Nõme küll, et rong siia ainult kolm korda päevas käib, aga see ei tasu end ilmselgelt isegi suvehooajal ära, rääkimata siis talvest. Kurb, sest bussid käivad haruharva ning ega marsadki palju paremad pole. Lisaks on rongis alati ruumi, saab lugeda ja pileti hind on kaks korda odavam.
Ülejäänud päeva veetsime autoga ümbruses ringi tuuritades. Vaatasime Klooga vana sõjaväeosa ning Paldiskit ja selle paekallast. Samuti sai rannas pudel head valget veini ära joodud pärast mida enam 16 kraadine merevesi üldse nii külm ei tundunud:P Selle suve traditsiooni jätkates sain ma järjekordselt rannas ka nõelata. Seekord muidugi eriti totakalt, sest ma ise olin herilase liiva alla peitnud ja siis, poole tundi hiljem, oma jalga sinna liiva torgates, oli ta endiselt elus ja pani sutsaka ära:D Valus oli küll, aga õnneks ma väga paiste siiski ei läinud.

Õhtuks olid mul muud plaanid ja nii saigi David rongi peale pandud ning mina koos ülejäänud famiiliaga liikusin Laulasmaale Tafenau ja Bastose kontserdile. Kunagi ammu-ammu Leigol oli mul neist nii hea mälestus jäänud, et tahtsin kindlasti uut värskemat elamust saada.
Kahjuks esines sellel kontserdil ka keegi Laura Põldvere, kes on küll väga ilus tüdruk ja laulab ka hästi, aga tema oma laulud ei olnud kohe üldse bossa ja ei läinud kuidagi ka eelneva kavaga kokku. Nimelt täitsid esimese poole Tafenau bänd, kus kirsiks tordil oli kahtlemata suurepärane perkussioni mängija. Ilm oli ilus, õhtu sume ja tuju oli väga hea. Ja siis.. tuli lavale marulise aplausi saatel Laura ning hakkas oma teadatuntud lugusid laulma. Kõigele lisaks oli mul sest poolest pudelist rannas joodud veinist kohutav uni peal ja silmad kiskusid vägisi kinni.
Õnneks viimased kaks laulu läksid küll rütmikamaks, aga kokkuvõttes oleks see kontsert ilma temata palju parem olnud. Kahjuks on vist nii, et publikule on vaja tuntud nime ja tõenäoliselt väga paljud eestlased ei tea, kes on Tafenau, rääkimata siis mingist Bastosest.
Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi, sest meie taga istuv paarike leidis just, et "see välismaa mees võiks juba vait jääda ja üldse stiili vahetada". Eks vist nii oligi, et enamus olid hoopis Laurat kuulama tulnud ning suur oli pettumus kui hoopis bossarütmid kõlama hakkasid.
Kuna Tafenau ja Bastose uus plaat Contrasting Colors oli ka just välja tulnud, siis otsustasin oma nende muusikute nimelist kollektsiooni täiendada ja ka selle endale soetada. Nii nagu vanal plaadilgi ilutsevad ka sellel peasüüdlaste uhked autogrammid.
Tõenäoliselt hellitas mind Viru Folk oma suurepäraste kontserdite ja toreda publikuga ära, sest kus iganes ma ka ei käiks, häirib mind matslik publik. No kurat, kui sa tuled kontserdile ja maksad selle eest 200 krooni, siis sa ju ei pea koguaeg jutustama. Kui sulle ei meeldi ja ikka konstantselt, siis sa ei pea sellest kõva häälega kõigile teada andma ja vihaselt ära istuma, vaid võid väga vabalt ära minna.
Ühesõnaga oli see järjekordselt selline üritus, mis polnud ei liha, ei kala. Plaat on seevastu suurepärane!