Ei ole seagripp, bronhiit on!

Nädalavahetusel olin ma haige. Nagu ka eelneval nädalal. Eks nii stress, kuumalaine, mis tõi 45 kraadise sooja kui ka konditsioneeril on kõigil sel oma osa. Arst väitis, et viiruslik bronhiit, olgu siis nii ja mitte seagripp. Olen vähemalt kolm sellesisulist smsi saanud, kus inimesed muretsevad, et ega mul ometi see pole. Lohutan neid, et kui mul see oleks, oleks me kõik juba kas surnukuuris või siis vähemalt haiglas :D
Kuna viirustest antibiotsiga jagu ei saa, jäin see kord lausa ilma rohuta. See sobis täpi pealt, sest nädalavahetus tõi mitmeid pidusid, kus ka ohtralt kesvamärjukest tarbiti.
Reedel üritasin Dani sünnipäeval baktereid alkoholi uputada. Ei õnnestunud. Ainuke, mis uppus, oli mu viimne optimism, ja nii ma vist kurtsingi oma kurba saatust kõigile, kes vähegi kuulata jaksasid. Peab muidugi mainima, et lohutajaid leidus mitte, aga Gina hoolsal valvel maabusin kell 5 hommikul siiski kodus.
Järgmine hommik selgus siis kurb tõde, et alkohol batsille ei tapnud, ja lisaks tõsiselt haige olemisele, lisandus veel ka pohmell. Terve päev oli nii paha olla, et ma ei suuda meenutadagi, mida ma tegin.
Õhtuks suutsin siiski pesus käia, puhtad riided selga panna ja Johni ja Mike'i wine tasting peole minna. Seltskond oli mõnusalt pisike ja rafineeritud ning meil oli vähemalt 30 pudelit head veini. Õnneks jäid pooled alles, niiet see neljapäev tõotab afterparty't :D
Peol viibis ka Jen'i noorem õde Kristy, kes tegeles käe pealt ennustamisega. Naljakas oli see, et paljud asjad mida ta minevikust välja luges, läksid täppi. Seal juures, mõned väga konkreetsed asjad mitte niisama blaablaa.
Mitte et me keegi seda asja väga tõsiselt oleks võtnud, aga ma pidin 25-lt abielluma ning karjääril kogu elu samal alal püsima. Kui esimeses ma sügavalt kahtlen, siis teist täitsa usun:D
Veini maitsmisega ma siiski üle ei pingutanud ning keskendusin pigem juustudele ja viinamarjadele. Plaan varakult voodisse jõuda luhtus aga sellegi poolest, sest chattisin A-ga tunde. Ma ei teagi, kas see oli nüüd breakthrough, aga eile me igatahes sushit söömas käisime ning pärast sõitis ta ekstra linna teise otsa, et mulle südaööl frozen yogurtit tuua.. Kuidas see mees üldse tahab, et ma teda tõsiselt võtaksin, kui ta käitub risti-vastupidiselt oma sõnadele. Lisaks, kui ta tõesti arvab, et me nii hästi sobime, siis fuck it, et ma kahe kuu pärast taas Euroopa mandril olen. Sinna vahele jäävat kaht kuud võiks ju ometi hästi ära kasutada. Me oleme juba liigagi palju aega raisanud, selle olen-ei-ole teemaga..
Nojah, jumal sellega. Ma olen oma esimesest dramaatilisusest siiski üle saanud ja jälgin asja huviga. Mitte, et ma erapooletu oleks, oh ei, aga maailm enam seisma ka ei jää.
Minna on vist alati lihtsam kui jääda.. Valus küll, aga siiski uus keskkond, uued näod etc. Naersime millalgi Celinega, millest küll Dan ja B järgmine aasta teineteist nähes rääkida võiksid. Ainuke, mis neid seob, oleme ju meie. Dan ja A saavad vähemalt pokkeristki rääkida :D