Ameerika mägesid vallutamas

Kuna vaheajaks läksid kõik koju, siis on see möödunud eelkõige Brianiga koos. Peale lugematute filmide vaatamise ja kokkamiste, oleme ka ringi sõitnud.
Käisime Six Flags Magic Mountain-s, mis on California ägedaim lõbustuspark, kus on ainult Ameerika mäed.
Veidi alla kahe tunni sõitu ja kohal me olimegi. Kui ma seda vaatepilti nägin, siis kukkus süda saapasäärde. Need ei olnud mingid titekad mäed, vaid ikka päris julmad. Pärast esimest ja tõenäoliselt kõige lihtsamat sõitu Colossusega, mis pargis juba 1978. aastast, kartsin ma veel rohkem. See jube krigisev hääl ja ebaturvaline olek ei tekitanud tahtmist pea ees teistesse atraktsioonidesse söösta. Siiski vedas Brian mind kõrvalasuvale Screamile, mis kokkuvõttes ka mu lemmikmäeks osutuks. See oli üle kilomeetri pikk rada koos konstantsete lipsudega. Samas oli tegemist äärmiselt sujuva masinaga ja toolis oli mugav ning turvaline istuda. Kuigi enamus aktraktsioone on jalad lahti ja põrandat all pole, siis heade toolide korral see väga palju hirmu juurde ei lisagi.
Kuna tegu oli hooajavälise külastusega, siis rahvas peaaegu puudus. Igale sõidule saime ilma järjekorrata ning kogu aeg läks täiega asja ette.
Batmani-ride'l istusime teist korda isegi kõige ees ja oli ikka äge küll tuule vihisedes seal ringi kimada.
Kõige jubedamaks elamuseks jäi Tatsu, mis wiki andmetel on maailma kõrgeim, pikim ja kiireim lendav roller coaster. Nimelt olime me terve sõidu ajal näoga maa poole. Tooli istudes, keerati meid seljaga taeva poole ja nii me seal siis rippusime. Hirmus oli ja ebamugav oli ka. Tool surus valusalt rinnakorvile ja polnud just kuigi meeldiv seal nii maa ja taeva vahel olla ning pidevalt maapinda nina eest läbi käimas näha. See oli ka ainuke mägedest, kuhu ma tagasi ei tahtnud minna.
Kõige julmem kogu pargist tundus X2, mis on maailma esimene 4-dimensiooniline atraktsioon, kus pidevalt näiteks selg ees lendad. Ma lõin põnnama ja sinna ei läinudki. Brian pärast tunnistas, et tal oli hea meel, sest ka temas ei tekitanud see erilist vaimustust.
Üldiselt sai kõik teised aktraktsioonid läbi käidud ja midagi kripeldama ei jäänud. Kartsin küll, aga võtsin end siiski kokku:)

Kokku veetsime pargis tubli kuus tundi ja meeletut adrealiini jätkus veel paariks päevaks. See oli kahtlemata kõige vingem aktratsioonielamus mu elus!

Tagasiteel Riverside'i sain aga kogeda tõelisi Ameerika ummikuid. Nimelt sõitsime tuldud 1,5 tunni asemel tagasi koju 3,5 tundi. Kiirteel kuues reas tunde ummikus istuda on midagi uudset. Kusjuures mingit avariid ega midagi polnud. Lihtsalt - tipptund:P

Kui ma õhtul voodis silmad sulgesin, siis sõitsin ma veel paar tundi Ameerika mägedel!