Kui me ükskord kokku saame, ütle mulle ikka "Tere"

Minu nädal ratastel sai aga hoogu juurde, sest oli viimane aeg end veidi ka Lõunaosariikidesse pagendada ja ülikoolilinna lõhna nuusutada.
Tartu mnt ääres pöialt viibutades tegin vist küll ootamise isikliku rekordi. Üle 20 minuti Eestis üksinda hääletades ei ole ma veel küll kunagi pidanud passima. Lõpuks võttis mu peale üks suur ja kole soomlane väga ilusas autos. Selgus, et tegu on kohaliku Valio bossiga, kes ka suhteliselt hästi eesti keelt rääkis. Ta pidi küll Laevas meierist läbi käima, aga kuna vihma sadas, otsustasin need 15 minutit, mis tal pidi kuluma, autos ootama. Veerandtunnist kasvas sujuvalt aga tund. Õnneks oli mul vähemalt raamat kaasas!
Kui ma lõpuks Lõunakeskusesse jõudsin, oli kell juba ähvardavalt mu kohtumisajale lähenenud. Loomulikult aga kord juba kaubanduskeskusesse jõudnuna, pidid Kann ja Efka ka poodides tiire tegema:P Kokkuvõttes ma siiski väga hiljaks ei jäänud ja ülejäänud õhtu möödusidki Suudlevates tudengites ja Maailmas Priiduga juttu rääkides ning kuumi jooke limpsides. Minu poolest oleks soirée võinud veel jätkudagi, aga tööinimestel on omad reeglid ning nii ma siis end kella kolmeni uutele loengutele registreerisingi. Halb uudis on muidugi see, et minusugused uued tudengid, kes alles end sügisel ainetele regada saavad, jäävad pea kõigest heast ilma. Lõppkokkuvõttes sain ma esimeseks semestriks vaid ühe soovitud loengu ja praeguse seisuga ei tea ma veel endiselt kas lõpuks mu valikut ka prantsuse pool aktsepteerib ning punktid üle toob. Saab näha. Hetkel igatahes hakkan õppima ma aineid nagu American politics, Gender and sexualty ning ühte keelt (katsun ikka koha peal kuidagi hispaania keele loengusse end sebida. Kui see tõesti ei õnnestu, siis tuleb vist itaalia ja vene vahel valida). Külma dushina mõjus ka teadmine, et tervelt kolm korda nädalas tuleb mul kell 8.10 kooli minna. No ei ole tore!

Pool teist päeva magasin ma julmalt maha ega jõudnud ühegisse loengusse. Pärast väikest lõunat vastavatud Taskus koos Kanni ja co-ga, oli kõigil piisavalt tuim olla, et midagi veidi pöörast teha. Kuna kinost ei tulnud paari lähima tunni jooksul midagi, tuli kellelgi suurepärane idee kell kolm lõunal hoopis kasiinosse minna. Juhhei! Ma pidin shoki saama kui märkasin kui tihedalt terve kesklinn neid asutusi täis topitud on. Kuna suhteliselt raske oli sellisel kellajal avatud lauda leida, saime sellel pisikesel maaalal ikka päris mitmes mängupõrgus käidud. Minu pettumuseks ei küsinud mult keegi mitte kuskil isegi dokumenti mitte.
Lõpuks maandusime ruletilaua taha. Kui teised vastavalt oma sada või kakssada krooni suhteliselt kiiresti maha mängisid, siis mulle kui esmakülastajale naeratas algaja õnn ning sisse pandud saja krooni asemel võtsin ma välja hoopis 280. Peaaegu kolmekordne kasum! Nüüd ma siis tean, kuhu minna, kui on vaja kiirelt raha teenida:D
Selleks päevaks polnud mängud aga sugugi lõppenud. Järgnev pokkerisessioon õhtul Kuperjanovis kestis lausa tunde:P Neli inimest ja kakssada krooni! Mina saavutasin auväärse kolmanda koha ja pean tunnistama, et tõenäoliselt oli see mu elu üks paremini kulutatav 50 krooni. Pokker on üks lahe mäng. See on täiesti omaette teadus. Hea inimeste tundmaõppimismäng;) Teine kordki!
Õhtu lõppes Illusioonis, kus puudus igasugune ventilatsioon, küll aga ei puudunud tuttavad näod. Nägin nii mitutki endist klassikaaslast ja muidu tuttavaid. Seal jõudsin ka lõplikult järeldusele, et hoolimata sellest, et Tartu mulle väga meeldib, ei suudaks ma tõenäoliselt seal elada. Mind lihtsalt ahistab teadmine, et igal pool on inimesed, kes mind teavad. Minu koht on ikka kas maal, metsa sees või siis suures linnas, kus anonüümsus ei ole vaid mõte minu peas. Siin kohal muidugi ei sobi hästi ka Tallinn, kus samuti igal sammul aina tuttavaid kohata võib..

Viimane päev Tartus ei möödunud sugugi akadeemilisemalt. Lõpuks ma loengutesse ei jõudnudki (nagu ka Zavoodi:/). See-eest külastasin aga kohusetundlikult kohalikke kohvikuid ning sõin äärmiselt häid ning Tallinnaga võrreldes ka suhteliselt taskukohaseid hõrgutisi. Äramärkmist väärivad Moka väga head koogid;)

Kui Efka mind tagasi Tallinna ära viskas, siis oli mul aega vaid nii palju, et kotti paar puhast aluspesu visata ja juba ma jooksingi trammi peale, et õigeks ajaks Viitna bussile jõuda.
Nii kui ma maale kohale jõudsin, kuulsin mürinat. Tee äärde joostes sain naljaga pooleks kombainile hääletada. Marko polnud ka kade poiss ja võttis hoo maha, et ma üles ronida saaksin. Äge oli küll oma linnariietes ja laias seelikus üleval kombaini otsas lehvida:P Ma olen ikka üks õige maanaine, alles viis minutit päral ja juba põllul;)
Muidu on maal ikka kõik vanaviisi ja see on nii hea. Kõik asjad siin elus ei pea ju muutuma. Mamma soendas klimbisuppi, otsis riided välja ning ma sain minna jälle vanu metsaradu avastama. Kui oled terve päev ikka autos ja bussis istunud, siis on hea küll kopsud vihmast märga metsaõhku täis tõmmata ja lihtsalt ringi lonkida. Tegelikult polnud seekord isu isegi seeni otsida, ka korv oli rohkem moepärast käevangu võetud.

Järgmine päev ajas vanaema mind juba kell 10 üles, et korralikult kõht täis süüa ja siis - põllule! Aeg oli kartuleid võtta. Saak oli see aasta viletsapoolne. Kartulid olid väiksed ja sigade puudumisel jätsime see aasta osa suisa põllule. Vähemalt saab metsanotsudel nüüd hea põli olema.
Kuna rahvast oli palju, said vaod suhteliselt ruttu võetud ning hapukapsasupp, porgandipirukas ja pits viina olid igati omal kohal.
Kuna väsimust polnud, võtsime hoopis uuesti korvid näppu ja sõitsime veidi kaugemale, Läsna järvede äärde, seenele. Koht oli küll risti-rästi läbi kammitud, aga kahe peale emaga saime täitsa korraliku koguse kukekaid ja riisikaid. Boonuseks oli veel suurepärane metsaalune ja mäed, kus üles-alla paras trenn ronida oli. Ei tea, kas on see kartulivõtust või seenelkäigust, aga jalad on täna kanged küll.
Pärast pikka päeva oli saun tõeliseks kosutuseks, kust kuidagi välja ei tahtnud tulla. Tõele au andes oligi kogu eelnev tossu nii välja võtnud, et õhtul peale väikese koogi ning lugemise enam teha midagi ei tahtnud.

Järgnev päev polnud aga enam sugugi nii õdus kui eelnevad. Kui ma ka Tartusse minnes kergelt tõbine olin, siis pärast maalkäiku jäin suisa haigeks. Palavikku küll pole, kuid see eest on maailma halvim enesetunne. Nina on kinni ja pea lõhub ning kõik kohad on lihasvalu täis. No ei ole õige hetk praegu haigeks jääda, kurat.
Seoses vähese järele jäänud ajaga (juba homme hommikul algab mu kolgata tee Meerikamaale) ja ülimalt halva ensetundega palun kõigilt vabandust, kellega veel kokku saada lubasin. Kohtume järgmine suvi jälle - praegu lihtsalt ei ole jaksu:S

Pilt siit.