Metsik loodus, kas tõesti minevik?

Klooga on minu kodu. Pole midagi paremat sellest kui kas autost või rongivagunist väljuda, kopsud mereõhku täis tõmmata ja oma mõnusalt suure ja vana maja poole liikuda. Ka tühi rand, valge ning peenike liiv ja merelinnud on pea alati komplektis kaasas.
Viimasel ajal ei käi ma aga õhtuti rannal jalutamas niisama kaks kätt taskus, vaid kilekotiga. Inimesi käib küll vähe, aga needki ei suuda oma järelt prahti ära viia. Kuna ametliku ranna staatust tal pole, siis keegi seda ka ei korista. Minu õnneks on meie kandist kõrvalistel inimestel suhteliselt raske randa pääseda ja need, kes autoga tulevad, peavad enne mitusada meetrit kõndima, et meie ranna piirkonda jõuda. Tänu sellele on ka meie riba puhas. Muidu minusugusest üksiküritajast isehakanud prükkarist ei piisaks.
Paar päeva tagasi olin küll koti ilusti kaasa võtnud, aga siis meenutasin, kuidas ma kunagi alati lilli korjasin ja nüüd pole enam ammu-ammu (viimati vanaemale sünnipäevaks) vaasi täitnud.
Nii ma siis jalutasingi kraave ja tühje krunte mööda. Sügis on käes. Kui veel nädal tagasi käisin iga päev vees, siis nüüd on see vaevalt 13-14 kraadi ja enam ei kutsu.
Igal pool valitseb vaikus. Linnud ei laula. Kuulda on vaid sirtsude sirinat ja vareste kraaksatusi. Vahel harva kiljub ka mõni kajakas taamal.

Lisaks sügisele on ka metsiku looduse epohh Kloogarannas vist igaveseks läbi. Uued elamud tulevad peale ja varsti on ka kogu rannaäärne mets kruntideks müüdud. Juba praegu on üks tropp oma maja randa ehitanud, niiet aastakümneid vana rannatee katkeb ja edasi saamiseks tuleb üle liivaluidete ronida.
Ühel tühjal krundil seistes nägin kaht kitsetalle kalpsamas minust vaevalt 6-7 meetrit eemal. Ema polnud paista ja pisikesed olid ikka päris hulljulged. Mõtlesin hirmuga, et varsti ongi meie suure hoovi mets ainuke koht, kus nad käia saavad.. Njah, ikka see sama vana dilemma. Tahaks ju infrastruktuure ja mõistlikku bussi- ning rongigraafikut siia, aga samas tahaks ka tühjust ja vaikust ja metsikust.
Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka...
Jube on mõelda, et juba minu eluajal ja mäletamist mööda on nii palju muutunud. Seal, kus ma varem mööda rippteed üle soo läksin, elavad nüüd inimesed. Seal, kus oli soojärv, on kellegi maja. Seal, kus oli minu seenemets, on garaaz..

Sügis Kloogal on ilus: vaikus, tuul, punased kibuvitsamarjad kõikjal ning kraavid täis maailma kõige kaunimaid põllu- ja metsalilli. Jääks see vaid nii!