Suvelõpp Vormsi moodi

Eelmine nädal viis mind üle pika-pika aja taas Vormsisse. Pakkisin oma seljakoti kokku, kumassegi kummikusse surkasin hea pudeli veini ja off we go! Teekond Kanniga kulges nagu ikka, äärmiselt lõbusalt. Praami peal itsitasime nagu 13-aastased tüdrukud ning mängisime kaarte. Kui kaardimäng üle viskas (mariaazi mängus olen ülimalt tugev või siis ei vea mul lihtsalt kohe üldse armastuses:P), ahvisime kõrvalistuvat isa lapsega ja mängisime ka sõnademängu.
Praam randus ning meie võtsime oma kodinad kokku ja jalutasime Kanni saare autoni. Mida aga ei saanud, oli autoga minema sõita. Nimelt ei läinud võti kuidagi võtmeauku:P Keerasime, mis me keerasime, aga ei midagi. Lõpuks tuligi kohalikele kuttidele helistada ja nad appi paluda. A. tuli, istus sisse, pani võtme võtmeauku ja keeras süüte sisse. Müstika! Häbi oli, aga naljakas oli ka:P
Õnneks saime autole hääled sisse veidi enne poe sulgemist, niiet ka paarist siidrist ning väikesest söögipoolisest polnud vaja ära öelda.
Ülejäänud õhtu mööduski süües ning teleka ees lebotades. Lõpuks võtsimegi endale tekid peale ja magasime sealsamas elutoas kamina ees. Sellist eksootikat nagu prõksuva tule ees magama jääda, polnud ammu olnud.
Kui 12 tundi täis magatud sai, oliaeg kark alla ajada. Väike mannapuder, telekast Saladused (kenjaalne saade. Midagi nii jaburat ikka annab välja mõelda!) ja siis seenele! Tänu taaskord lahketele saare noormeestele, kes meile hea seenekoha ütlesid, oli meil ütlemata hea kukekasaak hoolimata sellest, et ka enne meid oli sealt keegi väga hea saagi saanud. Tatsasime väikesel maalapil pea kaks tundi ning soust tuli uhke ja hea!
Õhtuks oli meie duoga liitunud ka Annika isa, kellega koos maailma kõige tobedamat fantaasiafilmi sai vaadatud.
Järgmisel hommikul jätkasin oma kokanduslikke katseid ning lisaks eelnevatele putrudele ja seenesoustidele tegin hommikuks pannkooke. Head õhukesed ülepannikoogid vaarikamoosi ja meega piimakohviga. No ei ole suurepärasemat asja vist!
Mingi kell saabusid ka Kanni ema ja vanaisa ning meiegi panime korra käe majapidamises külge aidates veidi kärjereste puhastada. Tõele au andes olime me siiski köögis kasulikumad ja niisiis valmisidki järjekordsed kokanduslikud saavutused meie nugade ja pottide all köögis:D
Millalgi sai ka uuesti seenel käidud, aga paraku oli hea koht lootusetult tühjaks korjatud ja lambist ilusa metsa all uitamine ei andnud just kuigi suuri tulemusi. Ka valge klaari otsingud mööda saari ei lõppenud positiivse tulemusega. Küll leidsime aga ülimalt tooreid pirne ning lihtsalt hapusid õunu. Vähemalt adrealiini sai üle naabriaia ronimisega tekitatud:P
Laupäeva õhtuks oli pinksi piisavalt mängitud, metsas uidatud ja aeg mandrile tagasi suunduda. Taaskord sai kaarte mängitud (tegin Kannile mitme ringiga pähe:P) ning suurte naerurõkatuste saatel ka üksteisele ennustatud. Sai proovitud nii klassikaliseid, lesbi kui ka praamil olevate meeste variante:D Need 45 minutit praamisõitu olid vist küll ajaloo kiiremad.
Teel Kloogani üürgas maailma parim muusika ning meie koos temaga.
Kodu aga kauaks rahu ei pakkunud, sest mõne tunni pärast olid Kann ja Madis minu juures, et kõik koos külapeole minne. Hõissa, Keila vallapäevad!:P
Pudel rummi ja palju-palju coca-colat sai kahte suurde plastikpudelisse villitud ning teekond mööda kottpimedat metsa ja veidi vähem pimedamat randa peopaika võis alata. Esinejaks keegi Lehmakommionud. Nimi ehmatas küll ära, aga tegelikult oli tegu väga ägeda tantsupundiga. Nad tegid isegi "Patust mõtet" ;) Karatud sai ikka kogu raha eest ja tõele au andes ega see va cuba libregi mööda külgi maha ei voolanud. Suures joovastuses pani keegi lavalt ka mu dressipluusi koos telefoniga tuuri, niiet olen endiselt kõikide telefoni numbrite pakkumistele, mis kaotsi läksid, avatud.
Kuna pusa oli puudu, oli veidi külm, aga vähemalt ülimalt lõbus koju minna. Rumm oli oma töö teinud ja mööda luiteid end alla veeretada ning pidevalt kukkuda ei tundunud sugugi paha. Kui siis ainult hommikul:D Ausalt öeldes polnud järgmine päev tahtmist suurt midagi teha. Mingi aeg ajasin end küll toast välja., et väike tiir peopaika teha ja põõsaid läbi vaadata lootuses oma pusa leida, aga ainuke, mis ma sealt leidsin, oli hunnik väljaheiteid:D
Ausalt öeldes oli tuju selle intsidendi pärast täitsa nullis. Minu peaaegu uhiuus pusa ja hunnik telefoni numbreid. See inimkontingendi vahe, kes sellistel vallapäevadel ja muidu minu poolt külastavatel üritustel liigub, on ikka meeletu. Mujal jätan ma terve kotigi südamerahuga murule vedelema, siin aga pööran hetkeks pilgu pusalt ja läinud see ongi. Kurb igatahes - peaaegu uhiuus ja kallis windstopper oli:S