So far, so good

Kui ma kell kaks öösel oma kohvrite pakkimise lõpetasin, oli uneaega õige napiks jäänud. Hommikul kell pool seitse olin lennujaamas kohal ja reis võis alata. Pagasi raskusega väga mööda ei pannudki - 29 kg.
Esimene vahepeatus Amsterdami kulges üliigavalt. Und enam polnud, raamatut lugeda ei viitsinud ja kõrvad olid lukus ning valutasin hirmsat moodi. See kõik ei süstinud just erilist optimismi järgnevaks 24-ks tunniks.
Hollandist Pariisi jõudmiseks kulus vaevalt 50 minutit ning suures tühjas lennukis oli hea laiutada, kõrvavalu andis ka pisut järele ning üle pika aja oli hea paberkandjal Figarot käes hoida.
Pariisis oli veidi erinevate lennujaamabussidega sõitmist ning pärast ei tea mitmeid turvakontrolle, kus ma pidin järjekordselt tõestama piiriametnikule, et ma pole kaamel ehk, et Eesti tõesti kuulub Euroopa Liitu, lasti mind ilusasse terminali. Tõtt öelda polegi ma CDG lennujaamas kunagi nii ilusat kohta näinud. Euroopa sisesed lennud on alati kuskilt vanast koledast kohast läinud. Kahjuks oli fotokas koti põhja pakitud niiet pilti ei teinud, aga suur ja punane oli see küll. Lisaks veel mugavad toolid ning pistikupesad igal pool läpakate laadimiseks. See kulus vägagi ära, sest oma neli tundi ootamist tegin parajaks just Gilmore'i tüdrukuid vaadates.
Lennuki pardalegi ei pääsenud niisama. Lisaks tavalisele pileti ja passi ette näitamisele pidi ka veel kord viisa ning tudengiviisa vajalikud paberid ette näitama ja lisaks tehti ka pisteliselt käsipagasi kontrolli. Mina õnneks pääsesin, sest sabas seistes mõtlesin juba hirmuga, et kuidas ma küll kiiresti kogu oma kammajaa kotti tagasi peaksin mahutama:P
Lennuk ise oli suur - Boeing 777. Ühes reas kahe vahekäiguga kokku üheksa istet. Ei ütleks küll, et istmed oluliselt suuremad oleksid olnud, küll aga oli jalgadel rohkem ruumi ja ka vahekäigus sai lõdvalt jalutada. Algselt sattusin istuma akna alla kahe Taani penskari kõrvale, aga enne õhku tõusmist jäi eesoleval istmel kaks kohta vabaks ja niisiis kolisingi rida ette poole, et keskelt tool vabaks jääks. Kahjuks märkasin alles hiljem, et sellel nö aknaalusel kohal polegi akent. No mis seal ikka, oleks tahtnud küll vahel aknast välja kiigata..
Süüa andis Air France korralikult. 12-tunnise lennu jooksul kaks korda korraliku mitmekäigulise lõuna- ja õhtusöögi Isegi valida sai! Ja mina küll kõike ära süüa ei jõudnud Joogid olid samuti tasemel. Väike gin toonik oli igati sobilik algus. Ülejäänud aja sisustasin prantsuse filme vaadates. Sai see kuulus Bienvenue chez les Ch'tis ära vaadatud. Oli küll naljakas;) Ja siis veel Il y a long temps que je taime. Alustasin ka My blueberry nights'ga, aga üle ööpäevaringne ärkvelolek mõjus halvavalt ning nii ma siis neli tundi ka magasin. Täitsa edukalt endalegi üllatuseks.
Kui üles ärkasin, toodi kohe jälle süüa ja viimased tund aega vahtisin niisama lennugraafikut ning täitsin piiripabereid. Minu üllatuseks ei lennanudki me üle ookeani, vaid hoopis üle Gröönimaa ja Kanada ning siis Vancouverist hoopis Salt Lake'i peale ja sealt üle Vegase LA poole.
Piiril möödus kõik viperusteta ja pärast jätjekordsete näpujägede andmist lasti mind pagasi järele. Närveerisin, mis ma närveerisin, aga kohale jõudsid mu mõlemad kotid. Oh seda õnne! Isegi mobiiltelefon võttis pärast 20-minutilist mõtteaega levi ette ja mu õnn oli suur kui naiselt, kes mind majutama öösel pidi, sõnumi sain.
Ka buss, mille olin tellinud, viis mind ilusti Riverside'i ilma viperusteta kohale. Kokku kestis mu reis alates Tallinna lennujaama jõudmisest kuni Riverside'ni 28 tundi.
Suur oli aga mu üllatus kui oodatud naise asemel mulle kaks Aasia tüüpi vastu ruttasid. Tuli välja Shyhwei oli hoopis 28 Taiwani kutt, kes on antropoloogia phD. Tema sõber Joon Koreat õpib aga politoloogiat nagu minagi. Rääkisin poistega veidi üle tunni juttu, aga totaalne magamatus tegi oma. Kuna S. korterikaaslane polnud veel saabunud, sain tema toas magada. Nii hea oli üle pika aja riided ära võtta, dushi all käia ja linade vahele pugeda. See kümne tunnine ajavahe ei morjendanud tänu suurele magamatusele üldsegi ja ma magasin rahulikult hommikul kella kaheksani.
Hommikul viisid poisid, kes on rahvusvaheliste õpingute keskuses vabatahtlikuks ja tegelevad sealhulgas ka rahvusvaheliste tudengitega, mind kooli. Kampus on meeletult suur. Ma arvan, et ühest otsast teise kõndimine võib vabalt üle poole tunni võtta. Kõik on samuti meeletult roheline. Kuna Riverside asub tegelikult kõrbes, võib vaid arvata kui palju vett ja vaeva kulub, et kõike seda rohelust hoida. Igatahes ülikool ongi nagu filmis;)
Registreerimine käis kähku ja valutult. Ning kuna vaba aega oli palju, otsustasin kohe tähtsamate asjadega ühele poole seada. Uurisin välja, milliesse panga tasub konto teha, otsisin asukoha üles ja läbi õnne leidsin ka bussipeatuse. Öelge veel, et läänekaldal ühistransport ei eksisteeri. Siin linnas on vähemalt kümme bussiliini ja kuigi graafiku tihedus ei ole just teab mis (enamasti 20 minutilised intervallid), ajab asja siiski ära. Ainuke paha asi on, et õhtuti pärast 8-9 enam midagi ei liigu ja siis aitavad ainult autod või kondimootor. Samuti tuli üllatuseks, et tudengikaardi omanikud võivad kõigis linnatraspordis tasuta sõita. Rääkige veel Euroopa heaolust, kurat. Vähemalt hetkel tundub mulle, et siin riigis on palju rohkem tudengisoodustusi.
Pangaks valisin Bank of America, mis on USA üks suurimaid panku. Konto avamine võttis küll pea tunni aega, aga mingist bürokraatiast polnud juttugi. Küsiti vaid viisat ja tudengikaarti ning asenduskaartki anti kohe, sest uue kaardi saamiseks läheb imbes kümme päeva. Panin oma sularaha konto arvele ja suundusin üle tee asuvasse telefonipoodi. Minu suur lootus endale odav Iphone osta kustus, sest seda müüakse vaid kahe aastase lepinguga. Järelikult tuleb ikkagi Ebay-st muretseda. Hetkel on mul seotatud ettemakstud sim-kaart (à la simpel), aga see on kohtuvalt kallis, niiet tõenäoliselt vahetan peagi lepingut ja tõenäoliselt ka numbrit, niiet ei hakka siin kohal veel hetkel kehtivat eksponeerima.
Igatahes jõudsin kaks tundi hiljem tagasi kooli koos töötava telefoni ja pangakaardiga, et siis kampusel väike tuur teha ja kooli sööklas esimene sushi võtta. Suur portsjon kahele maksis seitse dollarit ja kogu asi valmistati su silme all, just nagu resoranis. Ei pea vist ütlemagi, kas ma olin õnnelik:D Ülejäänud õhtupooliku veetsingi sööklas koos Shyhwei sõbra Jun'ga Tokyost, kes teeb matemaatika phD-d. Siin kohal peaks vist märkima Aasia inimeste aegumatut välimust. Neile on täiesti võimatu mingit vanust pakkuda. 30-aastane Jun poleks mult üle 23 küll saanud, Shyhwei arvasin ma aga üldse 18 olevat:P
Pärast sööki sain taas ka üle pika aja Guillaume'ga kokku ning kogu grupp tuutoreid ja kaks rahvusvahelist tudengit (mina ja Guillaume:P) suundusid pizzat sööma. Esimest korda nägin ma, kuidas pitsa peale lihtsalt salatit pannakse:P Aga hea oli. Ja sumedas lõunamaaöös on paganama hea õues istuda!

Jätkan homme, sest hetkel on kell üks öösel ja homme tuleb pikk päev. Miks, sellest juba hiljem.