Üleujutustest

Terve öö nägin unes sõda ja pommitamist. Hommikul unise peaga õue vaadates sain aru, miks. Kogu öö möllanud äike ja paduvihm olid oma töö teinud. Poole kaheksa paiku panin ettenägelikult vahetusriided kotti, võtsin vihmavarju ja asusingi teele. Kohe kui väravast väljusin, sõitis must mööda auto ja olingi läbimärg. 10 meetri pärast käärisin püksid üles, võtsin kingad näppu ja hakkasin sumama. Autod juba sellest hetkest meie tänavalt läbi ei saanud. Kogu tee kooli poole, mis asub mäe otsas, voolas mulle vastu porijõgi, mis ulatus kohati põlvini. Koolis vahetasin WC-s riided ning jooksin klassi. Meid oli kokku kõva 12 35-st. Filosoofia õpetaja pakkus fööni riiete kuivatamiseks. Nalja sai palju:P
Lõuna ajal saabus teade, et koolist evakueeritakse kõik õpilased kuni veel ühistrasport töötab. Kella kuuest on oodata uut tormi.
Hetkeseisuga särab aga taevas päike ja kui nii jätkub võib homme randa minna. Kool on ju kuni neljapäeva hommikuni suletud:P
Tore septembri algus küll, tervelt kaks ja pool päeva sai koolis käidud enne esimesi erakorralisi vaheaegu:)

Pärast lähen teen ka jõest ja altlinnast pilti. Kui enne sealt rattaga mööda sõitsin, oli üks diivan vees. Väikestele kohvikutele Lezi ääres all-linnas ma aga mõelda ei taha:P