Tagasi soojal maal

Reedel, enne Urmo ja emme tulekut, olid mul juba asjad pakitud ning vahtisin mõnuga telekat. Küll oli hea saunas käia ja lihtsalt kalli inimesega aega veeta ning mitte närvitseda, et kuidas küll kõik asjad kohvrisse mahuvad. Ega ei mahugi. Ka mul jäi nii mõnigi kingapaar ja kott maha.
Laupäeva hommikul põõnasin rahus poole üheni, siis väike hommikusöök ja oligi aeg end lennujaama poole seada. Issi viskas treppi ära ja pani minema. Õnneks tuli Urmo muga kaasa ja aitas igavas turvajärjekorras (nii pikka järjekorda mina enne küll polnud Tlna lennujaamas näinud) aega surnuks lüüa. Siis musid-kallid ja läinud ta oligi. Ning kohe peagi ka mina. Imelikult kombel polnudki nututuju ja ka suur kuvastus jäi tulemata.
Lennukis tabas mind halb üllatus. Eesti ajalehti ei antagi! Mul ei olnud ka mingit lugemist kaasas ja tuju kiskus kohati nukraks. Sis märkasin, et minust iste taga pool pesitsevad kaks tsikki. Juba enne, järjekorras, kuulsin, kuidas tüdrukud pajatasid, et elamist neil küll esialgu pole, aga küll esmaspäevaks seegi olemas on. Järeldasin siis, et lähevad kuhugil vahetusõpilaseks. Seda, et Prantsusmaale, ma ei uskunud, sest KÕIK teaad, et Prantsusmaal septembris normaalse hinna eest elupaiga leidmine on suht-koht võimatu kui kohalikku asjaajamist ei tunne ja keelt ei mõika. Lennukis selgus, et siiski Prantsusmaale. Mingi hetk ütlesin neile, et lähen ise ka Pantsusmaale ja et äkki saan neid aidata. Tuli välja, et tibid (no niii tibidega pole juba ammu rääkind:D) on TTÜ majandustudengid, kes aastaks Brdeaux'sse mingisse erakooli lähevad. Eraülikoolidel pole aga teatavasti ühikaid ja nii nad ula peale jäetigi. Tibide suhtumine pani ka imestama: tulen Prantsusmaale shoppama, sõnagi pr.keelt ei räägi. No hea küll, ühele tüdrukutest teen liiga, aga teine polnud oma elus kunagigi pr.keelt õppinud. Nojah. Põhiteemaks kujuneski shoping (kas firmariided on odavamad kui Eestis? Ja kui mina mõtlesin oma naiivsuses automaatselt spordifirmasid, siis nemad pidasid silmas rohkem Guccit ja Chanelli:D). Konstruktiivset juttu kui palju. Vaesed tüdrukud tegelt. Niiviisi ilma mingi ettevalmistuseta (ja ma ei pea silmas ainult keelt) kuhugi minna on ikka päris karm. Aga kui ise nii loll oled, et kodus ei mõtlegi internetist kinnisvara pakkumisi vaadata, siis veidi ka paras. Täna rääkisin ühega neist msnis. Pidid edasi hotellis elama ja linnavalitsuselt olla ka nimekirja saanud, kelle poole nad võiks oma korterihädas pöörduda. Lootke-lootke Prantsuse bürokraatiale:D
Õnneks möödusid Amsterdami lennujaamas veedetud kolm tundi ka nendega piisavalt kiiresti ning edasi viis mind Air France Lyoni. Lennuk oli tühi. Ainult paar rida keskelt täidetud. Anti lõhesaia ja teed. Lyonis oli kell veel piisavalt vähe (11 õhtul), et ühistranspordiga koju liikuda ja korterivõtmed postkastist ees leida. Kodu oli ilusti korras ja kõik paistis alles olevad. Ainult mu viimased kolm veiniklaasi olid suveüürnikud ära lõhkunud. Päris palju süüa olid ka jätnud. Paraku ainult selliseid asju mida herr Levin mul süüa ei luba:S Niisiis sai kraami endale Ingrid. Üks väga tore Eesti tüdruk vahetusõpilasena siinses IEP-s.

Järgmine päev kell 10 oli juba äratus, sest kell 11 sain Ingridga metroos kokku, et koos araablaste pühapäevasele turule puu- ja juurvilja ostma minna. Riietusin musta. Õue jõudes selgus, et sooja on nii.. 31 kraadi:p
Turul varustasin end lehtsalati, tomatite, porgandite, paprikate, sibulate, nektariinide, viinamarjade ja KAKTUSEVILJADEGA! Jap, täiega head! Algul ei saanud küll pihta, mis asi see on, aga kuna igal pool müüdi, siis otsustasin siiski paar tükki osta. See, et see kaktuse külest pärineb selgus alles hiljem. Siis, kui olin kaktuse moodi okka näppu saanud ja prahvatas, et kunagi mingis tobedas Eesti reality shows kuskil soojal maal pidi taolisi asju sööma otse kaktuse küljest:D

Kell kolm saime Kadriga kokku. Tema linnajaos toimus parajasti vanakraamiturg, kus igaüks võis oma vanu asju müütada. Ka mina sain 3 euro eest nelja nänni omanikuks: kõrvarõngad Hannale, seinapilt, isetehtud pross kotil kandmiseks ja Vichy-Etat kommikarp.
Neist tähelepanuväärseim on kindlasti Vichy-Etat bastillide karp. Kahjuks pole aastaarvu peal, aga ajalugu veidi tundes, juglen väita, et see meene pärineb aastaist 1940-42. Üks õige eestlane (loe:fashist) peab ikka oma taset hoidma ning end selliste asjadega varustama. Muidu võib veel aunimetusest ilma jääda:D
Ka seinapilt järgib senist seinakaunistuste (mis tegelikult küll põrandalapid) traditsiooni. Loomad on endiselt südamelähedased;)

Pärast lettide vahel ringiluusimist suundusime Croix Russe'i parki, et pudel veinilahti korkida. Nimelt olid mu suveüürnikud külmkappi jätnud pudeli roosat Alsace'i veini. Vein oli külm ja juttu jätkus kauemaks. Mingi hetk suundusime edasi Kadri poole, kust enne üheksat tulema ei saanud.
Pea valutas veinist ja äss oli olla. Tagatipuks lõi ka mingi faas läbi ja pooled ruumid olid pimedad. Niisiis jäigi lahti pakkimata.

Täna hommikul oli ilusti kell pool üheksa üleval, et piisava varuga kooli jõuda ja õige saal üles otsida. Prantsuse bürokraatiamasin jahvatab endiselt tasemel, sest näiteks minu tunniplaanile on märgitud saal, mida juba kaks aastat ei pidavat eksisteerima:P Samuti ei ilmunud õppejõud kohale, kes lihtsalt ilmselt ei teadnud, et juba SEE nädal on tunnid. Osad seminarid hakkavad alles järgmisest nädalast. Mina poolteisttundi mingisuguse informaatikatunnini oodata ei viitsinud. Liiatigi sellepräast, et ka see polnud sugugi kindel, kas see toimub. Sõitisin hoopis Broni, et ülikoolitrennidele registreerida. Kuna hindeliselt saab võtta ainult ühe aine, siis ei teagi veel, kas ujuma ka saan. Järgmine nädal lähen vaatan, ehk on kohti. Esmaspäeviti võrkpallis olen aga kohal kui viis kopkat.
Ka CAFis sai käidud ning asjad esialgu korda. Loodetavasti nad nii pea mu andmeid uuendada ei taha.

Korgid tegi ka vunts hetk tagasi korda, niiet hetkel sujub kõik plaanipäraselt. Ilm on ka superilus. Nüüd peaks ainult need neetud asjad ka jälle kappidesse paigutama...