"Leian end sügise süles"

pealkiri Alendrilt!

Eestit on vallutanud tõeline sügis ning on paras aeg siit parematele jahimaadele lahkuda. Kõik, mis vaja, on tehtud ja peaaegu kõik kellega olen tahtnud kokku saada, olen ka saanud.
Viimased sotsiaalsed päevad Eestis olid teisip ja kolmap, kus ma kui orav rattas mööda kallist kodumaad vurasin ning elust rõõmu tundsin.

Teisipäeval viis mind noor rullnoklik kopajuht dziibiga (hääletasin, noh) Tartusse. Nii igavat vestluskaaslast polnud mul juba ammu olnud. Õnneks tallas vennike tublisti pedaali ja vähemalt aeg möödus ruttu. Lootsin, et ehk viskab mind Kanni juurde Kuperjanovisse äre ka, aga paraku ei teadnud ka Räpina poiss Tartu tänavaid kuigi täpselt. Paraku mulle ei öelnud ta seda enne kui olime Annelinnas ja mainisin, et tänav peaks raudteejaama lähedal asuma. Niisiis lõpetasin õnnetult Eedenis. Kann telefoni ei võtnud ja niisiis helistasin Evkale. Evelin on alles nädalakese taaralinna elanik olnud ning minu tellimise peale, et tulgu mulle Eedenisse järele päris Evka, et kus see Eeden veel on:D Nagu mina teaks, eksole:P Otsisin siis talle mingi tänavanime ja Evelin oli 15 minutiga kaardi järgi sõites kohal:D
Tuli välja, et Annika oli sootuks oma telefoni koju unustanud ja niisiis rääkisime Evkaga tubli pool tundi juttu enne kui küllakutsuja ise välja ilmus.
Korter ise oli täitsa kenakene. Suurte akendega ja puha. Ainult mööblit, peale madratsi, veel polnud.
Evelin läks jooksma ja meie Kanniga seadsime sammud kesklinna poole, et kuskil einestada. Maandusime ühes itaalia restoranis (Dolce Vita vastas). Sõin suurepärast pastat tomati, küüslauguja juustuga. Aus ports ja meeletult hea maitse maksis 55 krooni. Katsu sa pealinnas tõeliselt head toitu korralikus kohas nii odavalt saada. Ka latte oli 10 krooni tavalisest odavam. Magustoiduks suundusime Truffe'i. Shokolaadi-juustukook ja teinegi latte ning Kanni maasikamargarita jätsid ka kustumatu maitseelamuse. Ma olen tõsiselt kade, sest Tartus tundub olevat nii palju toredaid kohvikuid ja söögikohti, mis samas ka hinna poolest küllaltki rahakotisõbralikuks jäävad. Tartu raekojaplatsiümbrusest, kus kohvikute konsentratsioon eriti suur, sai mu uus lemmikkoht! Ka südaöö paiku üle Toomemäe tagasi jalutades oli ninas hoopis teine lõhn, mis muidu linnades. Seda nimetatakse vist osoonilõhnaks. Hea:)
Õhtul kodus jõime veel lasteshampust (mina tõin!), rääkisime juttu ja vaatasime voodis pisi-pisikesest läpakast Meeleheitel Koduperenaisi.
Hommikul kella kümeks kauples Kann, kes õpib ajakirjandust ja suhtekorraldust, mind oma loengusse kaasa. Sotsioloogia aluste loeng leidis aset bioloogia ja geograafia teaduskonna majas, mis asus korterist viie minuti tee kaugusel. Tunni sisu, sots. ajalugu, oli iseenesest täpselt sama, mida meile eelmine aasta Lyonis räägiti. Erinevus seiseb õppevahendites. Kui sulle õppeõud ikka tuimalt vuristab ja kohati loeb oma pabereist midagi ette ja sina meeleheitlikult üritad seda kõike üles kirjutada, siis kuulamiseks ja kaasamõtlemiseks just palju aega ei jää. Sellepärast mõeldigi välja PowerPoint. Kahjuks Prmaal see veel populaarsust kogunud pole, erinevalt Eestist:S
Kogu selle pisikese Tartu tripi tulemusel sai must täielik Tartu ja eelkõige selle akadeemilise poole fänn. Kavatsen kohe sügisest alustada läbirääkimisi Lyoni ülikooli Erasmuse asjaajajatega. Kuidagi peab ju olema võimalik ka mul sinna ammuunistatudülikooli pääseda!

Pärast loengut otsustsin bussiga reisimise kasuks, sest tahtsin raamatut lugeda. Võtsin endale raamatukogust Smuuli teosed, et ükskord ometi see kurikuulus ja pidevalt tsiteeritud "Polkovniku lesk" läbi lugeda. No ma ei tea, kui lesk oma monoloogi pidas, oli naljakas küll, aga need remargi ja autori poolsed sekkumised näidendisse tundusid mulle kuidagi kunstlikud ning nende mõte ei jõudnud mulle igatahes kohale. Ka siis ei jõudnud, kui olin raamatu lõpus kommentaaride osa ja arvustused läbi lugenud. Vist liiga kõrge mõttelend minu jaoks.

Tallinnasse jõudnuna olin taas asjalik. Viisin raamatukokku oma laenud tagasi, tõin lennupiletid ära ja jooksin Von Krahli, et Hanna ja Liinaga kokku saada. Õhtul käisin emaga Prismas tatart ja viina kaasa ostmas ning sellega minu linna ja sotsiaalne elu selleks aastaks Eestis lõppes. Pagendasin end hoopis Kloogale. Tatsan õues, söön aia taga pohli, pesen pesu, korjan rannal kibuvitsamarju ning tunnen loodusest ja merest rõõmu. Tõesti hea on:)