..et je remets le son!

Pärast presentatsiooni leidsin eest Celine sõnumi "Vajan paari klaasi. Kuhu me lähme?". Tema põhjus polnud küll nii proosaline kui minu oma (pikk ja raske koolipäev). Nimelt diagnoositi ta 85-aastasel vanaisal viimase astme maksavähk. Kurb muidugi, aga pikk elu on ka juba elatud ja ükskord saame me ju kõik sellest vaevast lahti. Nii siis ootasin loengu lõpuni ja helistasin Davidile. Juhtumisi oli ta just oma sõpradega väikest aperod võtmas ja kutsus ka mind lahkesti sinna. Pärast kümmet tundi koolis oli aga mu esimene mõte koju minna, pesus käia ja kõht täis süüa. Nii siis ei liikunudki me meie juurest enne kella 11-st õhtut ja kaht suurt siidrit. Tuju oli hea, kuigi käimine osutus raskemaks kui tavaliselt, sest hoolimata Celine'i hoiatusest, et tema kingad mulle suured on, ei uskunud ma teda:P No pole hullu, ilusate kingade nimel võib ju aeglaselt ka käia:)
Selleks ajaks kui me Hotel de Ville'i jõudsime, oli tunne veelgi parem. Õhtu möödus briti pubis, kuhu ma varem sattunud polnud. Üllatuseks toimus seal ka kohaliku Katolooikliku ülikooli psüholoogia teaduskonna pidu. Kostümeeritud. Polnud hullu, sulandusime rõõmsalt massi ja õhtu koos Celine'i, Davidi, Clementi, Nicolas ja Pierre-Antoine'ga kogus aina tuure. Õlu ja viski voolasid ojadena (õnneks siiski mitte segamini) ja suurimad hitid vaheldusid Prantsuse hittidega ning tantsitud sai ikka hingetuks, lõpuks küll sukis, ilma Celine'i uhkete kingadeta. Nii ei märganudki keegi, kuidas kell kolm baar uksed kinni pani ja meie kaks suurt kannu õlut käes õues seisime. No mis siis ikka, ka tänaval võib ju juua.David ja Pierre olid selleks ajaks kadunud ja niisiis istusimegi Nico ja Clementiga rue de la République'il asuvl pingil ja lõime oma kaks kannu ja neli klaasi platsi. Tänaval on hea istuda, sest ilma midagi tegemata tuleb elu ise su juurde. Võõrastega on ikka hea vahel jaurata. Seda aga kui kümme Prantslast tõsimeeli uskusid, et ma umbkeelne brit olen, oli isegi purjus peaga raske kujutleda.
Kui õlu otsa sai, liikusime intertsist edasi Davidi juurde. Seal aga ka õhtu minu pidevaist õhtutustest hoolimata lõppes. Celine magas, poisid samuti ja mina haudusin esimese metroo plaane. Kui kakskümmend minutit veel oodata jäi, sai vist ka minu jaks otsa, sest 5.20 asemel ärkasin ma 7.30 piste äratuskella peale. Tublisid insenere ootas 8-st 5-ni kool ja terve öö pidutsemine, kaks tundi und ja ka hommikune purjusolek pole mingi vabandus, et mitte minna. Mina ja Celine nii tugevad ei olnud. Tuikusime hoopis metroosse ja sõitsime koju. Naljakas on peolt koju tulla metrooga, mis paksult tööle/kooli minevat rahvast täis. Kell kaheksa tõmbasin esimest korda siin oldud aja jooksul aknaluugid alla, lülitasin telefoni välja ja magasin kella kolmeni :P