Thibaut'st

Huvitav, kas ma olen terve oma elu nõmedate poisikluttidega aheldatud? Eestis oli Henri, olgu, sugulasi ei saa valida, aga kalli korterikaaslase Patricku 15-aastane poeg ajab küll kopsu üle maksa. Teadagi, ainuke laps, vanemad lahutatud ja muidu igati ära hellitatud. Kasvult küll üle 190 cm pikk, aga mõistus jääb küll allameetrimeeste tasemele. See laps lihtsalt ei saa aru, et ta ei eksisteeri siin maailmas üksi. Ta ei ela siin õnneks küll alaliselt, aga need mõned õhtud/ööd nädalas, mil ta siin on, panevad mu närvikava tõsiselt proovile.
Eile õhtul vaatas ta kella kaheni filmi. Olgu, ma otsustasin lahke olla ja kasutasin oma troppe. Kui ma aga täna, laupäeva hommikul kell kaheksa träänsu peale üles ärkasin, siis oli minu kannatus otsas. Läksin ja nähvasin vihaselt, et kas ta kõrvaklappe ei oska kasutada. Viis minutit oli vaikus ja asi jätkus sama hooga.. Kui ma kell pool kümme end kööki vedasin, et hommikune jogurt süüa ja kooli minna, kohtasin ka Patrickut. Ma arvan, et ta sai piisavalt hästi aru, et mul on sellest olukorrast siiber. Mul on tast kahju tegelikult. Ta on tore mees, ainult poeg on jobumast jobum. Eks näis, mis tulevik toob. Ära kolida nagu ei tahaks, aga nii see asi ka lõpmatuseni jätkuda ei saa.
Muidugi võiks mõelda ka püsivatele lahendustele. Sel juhul kuluks hädasti üks Statoili stardikomplekt ära:P

Ja siin kohal tahaks anda au ja õiguse T-särgile, mis väidab: "Listening to trance music turns you into a fucking idiot!"