Iga vesi jõuab ükskord...

Mitte kartes end korrata (sest et kordamine on ju ometigi meelde jätmise ema), peab mainima, et Lyon on siiski harukordselt ilus linn. Mitte, et mu eelmisel elukohal kuuendas kvartalis midagi viga oleks olnud, aga hetkel naudin ma siiski eriliselt oma jõevaadet ja seda kui kerge vaevaga ma jõe äärde jalutama pääsen. Kuigi projekt Saone'i kaldad Rhone taoliseks kuurortiks ja ummikuks muuta, kus kakerdavate laste ja jalgratturite vahel väib närvid ära kaotada, on olemas, jääb hetkel põhituumik siiski linna teise jõe äärde ja mina saan nautida rahu ning vaikust ja mõningal juhul ka parimaid valikuid Ipodi listist.Üksikud jooksjad või koeraga jalutajad ei morjenda.
Nädalavahetusel oli soe ilm ja meeletult ilus valgus ning nii veetsingi tunde mööda kaldaid luusides. Ei, mitte linna poole, ikka kaugemale, ära sest kärast. Avastasin Ile de barbe'i, nuusutasin sooja sügiselõhna ning korjasin paar värvilist lehte.
Tagasi tulles Calluire's kõndisin mööda ühest parajast segasumasuvilast, kus kümmekord vana suurt jahti/laeva oma üles vuntsimist ootasid. Päike paitamas, kerge värvi lõhn üleval, jalutasin mööda naeratavatest meestest, kes kõik oma kallima eest hoolitsesid. Kes värvis nime peale, kes klopsis laudu kokku.. Idüll! Laev ja vesi, see on elu - naist armastan ma palavalt, merd meeletult ja salaja. Siin küll merd pole, aga mõte jääb samaks. Ja ma mõistan neid mehi täiesti ;)