Üllatus ei hüüa tulles!
Internets ja televiisor on nüüd olemas ja informatsiooni voolab uksest ja aknast sisse.
Loomulikult ei käinud see kõik mitte lihtsalt nagu vanades bürokraatiamaades tavaks. Täpsematest seiklustest võite lugeda mu kalli kaaskannataja raporteeringut siin .
Täna aga tahtsin teile ühe huvitava ja südantsoojendava loo rääkida. Koolist tulles oli mul vaja pool tundi aega parajaks teha ja niisiis otsustasin paar trammipeatust jala tulla. Tegu oli tüüpilise "populaarse kvartaliga" (quartier populaire), kus ohtralt liivamehi (definitsioon: mees, kes tuleb maalt, kus on palju liiva), mooramaamehi, asiaate ja muid rahvusvähemusi.
Jalutasin mööda küllaltki tüüpilisest vaese mehe "Brasserie'st", kus viletsa majakese ees paar vanameest midagi jõid. Mu pilku jäi köitma aga selle koha silt, mis teatas "Almentation Russe" ehk siis vene toidupood. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on hoopis poekesega ning ma astusin kiiresti juba pelmeenidele mõeldes sisse.
Pood nägi armetu ja tühi välja ning hinnad olid taevasse löödud (pakk pelmeene näiteks 4-7 €), aga ometigi otsustasin ma kotti poetada paar sügavkülmutatud kohukest (et halvaks ei läheks vist) 60 senti tükk. Ja siis.. püüdis mu pilku supilett, kus vaatas vastu Maakera Harkovi hapukapsabor§ sealihaga. Puhtas eesti keeles. Keset Lyoni, kus võib-olla kokku üldse paar eestlast (Mina ei tunne veel kedagi, niiet andke teada, kes lähedal). Selle supi ma lihtsalt PIDIN ostma :)
Kassasse maksma minnes hakkas müüja (üks neist joovatest vanameestest) mulle seletama, kuidas suppi valmistada (prantsuse keelset silti ju sellel polnud). Katkestasin teda poolelt sõnalt, öeldes, et tean :P
Nüüdsest seisab mu külmkapis päris Eesti supp, olgugi, et selle eest poole rohkem kui tavaliselt maksma pidi (3€):P
Urmo avaldas lootust, et ehk leiab sealt teisigi häid eesti suppe (näiteks hernesuppi) tulevikus.
Loomulikult ei käinud see kõik mitte lihtsalt nagu vanades bürokraatiamaades tavaks. Täpsematest seiklustest võite lugeda mu kalli kaaskannataja raporteeringut siin .
Täna aga tahtsin teile ühe huvitava ja südantsoojendava loo rääkida. Koolist tulles oli mul vaja pool tundi aega parajaks teha ja niisiis otsustasin paar trammipeatust jala tulla. Tegu oli tüüpilise "populaarse kvartaliga" (quartier populaire), kus ohtralt liivamehi (definitsioon: mees, kes tuleb maalt, kus on palju liiva), mooramaamehi, asiaate ja muid rahvusvähemusi.
Jalutasin mööda küllaltki tüüpilisest vaese mehe "Brasserie'st", kus viletsa majakese ees paar vanameest midagi jõid. Mu pilku jäi köitma aga selle koha silt, mis teatas "Almentation Russe" ehk siis vene toidupood. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on hoopis poekesega ning ma astusin kiiresti juba pelmeenidele mõeldes sisse.
Pood nägi armetu ja tühi välja ning hinnad olid taevasse löödud (pakk pelmeene näiteks 4-7 €), aga ometigi otsustasin ma kotti poetada paar sügavkülmutatud kohukest (et halvaks ei läheks vist) 60 senti tükk. Ja siis.. püüdis mu pilku supilett, kus vaatas vastu Maakera Harkovi hapukapsabor§ sealihaga. Puhtas eesti keeles. Keset Lyoni, kus võib-olla kokku üldse paar eestlast (Mina ei tunne veel kedagi, niiet andke teada, kes lähedal). Selle supi ma lihtsalt PIDIN ostma :)
Kassasse maksma minnes hakkas müüja (üks neist joovatest vanameestest) mulle seletama, kuidas suppi valmistada (prantsuse keelset silti ju sellel polnud). Katkestasin teda poolelt sõnalt, öeldes, et tean :P
Nüüdsest seisab mu külmkapis päris Eesti supp, olgugi, et selle eest poole rohkem kui tavaliselt maksma pidi (3€):P
Urmo avaldas lootust, et ehk leiab sealt teisigi häid eesti suppe (näiteks hernesuppi) tulevikus.
posted by merxs at 10:23:00 AM
6 comments
