Ega tali taeva jää

Alles ma siin kilkasin, et suvi käes ja elagu jõe ääres veinijoomised ja pluusiväel ringikäimised. Ehkki täna kõlbab tõesti kampsuniväel õues käia, sadas alles pühapäeval ka Lyonis lörtsi. Esimest korda minu teadmiste järgi sellel aastal.
Ei olnud midagi vastikumat kui pühapäeva lõunal, kui pühade tõttu pea kõik kohad kinni, paraja pohmelliga, tuule ja lörtsi kiuste lahtiolevat Kebabi otsida. Lõpuks ikka leidsime ka ning kogu õhtupoolik möödus Kadri ja Silviega diivanil lösutades ning Eurospordist iluusiutamist vaadates.

Laupäeva õhtu möödus traditsiooniliselt väljas. Kõigepealt Kadriga väike, aga hea Alsace'i vein ning siis Café Mode'i. Õhtu lõppes viie paiku kuskil huvitavas pubis, kus pea kogu kontingent koosnes meestest. Mulle sobib;)
Tulime rõõmsasti Silviega metrooga minu juurde ja põõnasime kella kaheni.

Muidu on nädal möödunud suuresti õppimise tähe all. Olen päris mitmele EL-i direktiivile kommentaare kirjutanud ning sügavuti Pr.maa paremäämuslike erakondadega tutvunud. Loenguid on küll vähem kui esimesel semestril, aga tööd tundub poole rohkem olevat.

Eile tegin oma üliõpilaskarjääri suhtes midagi täiesti uut. Olles loengusaalis vägagi õppejõu vaateväljas trügisin kolmest õpilasest viis minutit pärast loengu algust mööda ja läksin minema. See kõik tundus lihtsalt niiiii igav ja mul oli tahtmine selle pooleteise tunniga midagi kasulikku teha. Käisin raamatukogus ja siis poes, kus soetasin uued tossud, sest vanadel on mitmesendine auk varba juures sees. Kassas selgus tore üllatus, et need on veel ka alla hinnatud ning maksid ainult 39 €. Minu meelest ilusaid korraliku firmatosse Eestis küll nii odavalt ei saanud.
Toidupoes käisin ka, kuigi poleks vist pidanud, sest see oli totaalne ikaldus. Pärast pikki pühi (Prantsusmaal oli esmaspäeval vaba pâev) olid kõik inimesed vist poodi tulnud. Esiteks polnud mingit liha ega kalavalikut ja teiseks olid kassades meeletud järjekorrad. Veetsin seal oma pool tundi kindlasti.
Poes liftis tahtis üks kena mustanahaline mees vist tutvust teha. Paraku valis ta selleks vale meetodi. Ôelda naisterahvale, et tal on ilus kott, kui see kõige tavalisemat musta ridiküli kannab, on piisavalt hale. Igatahes vahtisin ma teda tükk aega üllatunuil silmil ning siis pahvatasin naerma ja tänasin. Rohkem mees proovida ei julgenud:D

Nüüd on aga kell nii kaugel, et kooli informaatikasaal pannakse kinni ning mina liigun trenni.
Urmo jõuab ka tâna Eestist tagasi, niiet jumalaga vabadus:P

Alles prantsuse klaviatuuriga kirjutades jõuab mulle kohale KUI PALJU täpitâhti tegelikult eesti keeles on!

PCF ja muud sõbrad

Kui juba tõsistele teemadele asi läks, siis täna loengus mõlgutasin mõtteid veel ühe naljaka pisiasja pärast. Nimelt mitmes Euroopa riigis eksisteerib tänapäeval erakond, mille ametlik nimi ongi Kommunistlik Partei.
Jagasin oma mõtet kõrvalistuva Joanne'ga, kes ütles, et jah, aga nad ei ole ju radikaalsed. Selle peale küsisin ma vastu, kas ta kujutaks ette tänapäeval parteid, kelle ametlik nimi olekski Fashistlik erakond, minu pärast või mõõdukas fashism..
Ta arvas, et see poleks seadusega lubatud. Tõenäoliselt Saksamaal, kus Konstitutsioon võimaldab parteide keelustamist, oleks see tõesti nii.
Loomulikult eksisteerib tänapäevalgi paremäärmuslastest parteisid ja nende osatähtsus kipub mitmetes Euroopa riikides aina suurenema, aga keegi neist ei deklareeri end oma põhikirjas amtlikult fashistideks. And yet.. kommunistlikke parteisid on isegi demokraatlikus Euroopas küll ja küll.
Oi kuidas ma sooviks, et meile tuleks lektor, kes räägiks ka kommunismi kuritegudest, et kirjutataks raamatuid, et neid loetaks, et tegeletaks mälutööga nagu Pr.maal öeldakse.
Me ei saa seda ajaloopeatükki seni sulgeda, kui meiega kõrvuti elavad inimesed (Lääne-Euroopa) ei teadvusta kommunistide poolt korda saadetuid inimsusevastaseid kuritegusid!

Teema, et ei saa võrsustada stalinismi ja kommunismi, on samaväärsed, et natsism on kuritegu, aga fashism mitte!

PCF - Prantsusmaa Kommunistlik Partei

Ladina-Ameerika ja Palestiina

Viimase nädala jooksul olen lausa kahel ülikooli konverentsil osalenud. Arvesades mu varasemat aktiivsust seda laadi ürituste suhtes, on tubli tulemus.

Reedene Ladina-Ameerika konverents keskendus vasakpolsete valitsuste laine analüüsimisele. Sellega tegeles Pariisi IEP õppejõud Georges Couffignal, kes ka ise mitmeid aastaid Tsiilis on elanud. Kuulata oli huvitav, aga ausalt öeldes nädal aega hiljem midagi rabavalt uudset ei meenu ja märkmeid välja ei viitsi otsida. Asi venis küsimustega väga pikaks ka ja siidripudeli korkisime Silviega jõe ääres lahti alles kell üheksa.

Täna käisin Iisraeli 60. sünnipäeva puhul korraldaval iisraelase konverentsil, kes nimetab end antikolonialistiks. Tegu on siis põlise Palestiina õiguste eest seisjana. Seekordne loeng keskendus Iisraeli riigi tekkele, selle põhjustele ning sellega kaasnevatele müütidele (eelkõige muidugi sionismile). Lektoriks osutus oma lapsepõlve Prantsusmaal veetnud juut Michel Warschawski, kes on Alternatiivse Iisraeli infokeskuse president. Kuna tegemist on äärmiselt erapooliku inimesega, kellel on väga selge ideoloogia ning kes on lisaks veel paduvasakpoolne, siis minule kui sellel teema ignorandile, jättis kogu üritus pooliku mulje. Oleks tahtnud siiski kuulda ka vastaspoole argumente või siis vähemalt veidi objektiivsemat lähenemist.
Kui üks pearätis tütarlaps küsis Warschawski arvamust Sorbonne's paar nädalat tagasi öeldule, et Iisrael on tänapäeval ainuke nö demokraatlik riik, kes rõhub etnilisusele ja teeb oma seadustes inimestel vahet, vastas viimane, et see pole sugugi nii ja tõi näitena Balti riigid ning mainis eraldi Eestit ja Lätit. Ei pea vist mainimagi, et kõik saalis istujad, kes mind teadsid, pöörasid automaatselt pilgu minule. Punastasin vist tahtmatult.
Ma sügavalt kahtlen, kas on võimalik võrrelda Eesti venelaste ja Iisraeli araablaste olukorda. Pigem võrdleks ma Eesti venelasi ja sissetunginud juute, kes araablastelt maa ära võtsid.
Üldiselt tundus, et onu lahmib täiega. Väga tugevad sõnad ja väga vähe argumente. Aga eks see ole ju tüüpiline, et kes räägib kõige kõvemini, seda kuulatakse.
Tegelikult olen ma ise koguaeg mõelnud, et Iisaeli riigi teke ja Palestiinlaste väljaajamine nende omalt maalt on äärmine ebaõiglus, aga selline radikaalne lähenemine ja ainult teiste riikide süüdistamine ei vii ka kuhugi.
Mõtlesin teda kuulates aina üha ja üha ühele asjale. Huvitav, mis tunne on olla väga vitaalses küsimuses oma kaasmaalaste suhtes kardinaalselt teisel arvamusel? Mis siis kui Eestis räägiks ülikoolis eestlane, kes kiruks avameelselt Eesti iseseisvust ja süüdistaks eestlasi kogu maailma pahedes? Mis tunne on olla oma enda rahva vaenlane?

Warschawki lõpetas oma esinemise äärmiselt kujundlikult: kui tsunami kõik araablased ära viib, siis on sionist see, kes on õnnelik. Ausalt öeldes ei oleks mul midagi selle vastu kui araablasi enam ei oleks. Kas ma olen sellepärast sionist? Pigem lihtsalt rassist ikka:D
Ühesõnaga lahkusin vastakate tunnetega.

Suvemärgid

14 märts - õues on 19 kraadi sooja.

Oi kui mõnus on istuda pärast loengut lühikeste käistega pluusis kuival murul ning kohvi lürpida. Hea on ikka elada maal, kus koguaeg EI OLE sitt suusailm:D Ausalt öeldes Eesti kliimast küll hetkel puudust ei tunne.

Blogimisest on paus sisse tulnud ja kuidagi raske on kirja panna kõike, mis vahepeal toimunud on, sest toimunud on palju.

On olnud lund, päikest, pisaraid, pikki õhtusööke, muusikaelamusi, veinielamusi jpm.
Hetkel istun aga ilusa ilma kiuste hoopis raamatukogus ja katsun hoopis ühe koolitöö valmis saada. Ütleme nii, et erinevate Euroopa Liidu direktiivide lugemine pole just mu meeliselamus ja õues linnulaulu saatel ma sellele keskenduda ei suudaks.
Õhtu toob kaasa endaga konverentsi, kus teemaks "Miks Ladina-Ameerikat on vallutamas vasakpoolsete valitsuste laine". Afterparty toimub Inksu juures:D

Nüüd aga.. jõudu tööle!

Pildil minu kool