V I L J A N D I F O L G I L E ! ! !

Tegelikult tahtsin ma teile veel rääkida nädalavahetusest Arbaveres, pühapäeva õhtusest Ulja neitsi etendusest ja oma kummalisest palavikust, aga nüüd hakkas hoopiski kiire.
Nimelt vaatasin spontaanselt, olles juba leppinud, et see aasta Folgil õieti tasulistel kontserditel ei käi, orkuti kommuuni, kus müüdi muuhulgas ka passi. Ja ennäe, üks noormees pakkuski 600 krooni (enamus küsis 200 krooni rohkem), ilusate silmade ja kahe tantsu eest passi. Helistasin. Võeti vastu. Ja nüüd... on mul pass!:) Noh, vähemalt peaaegu. Käes pole küll midagi, aga lubati homme Viljandis anda. Ühesõnaga tuleb ruttu kuskilt ilusad silmad hankida:D
Siis läks kiireks. Ruttu asjad kotti ja emme viis mu Tallinna, et homme enne lõunat juba liikuma pääseks. Esialgu peaksime me Hanna ja Evaga kolmekesi hääletama. Võtke meid peale!

Ja kohtume FOLGIL!

Jooge viina!

Neljapäeva õhtul kohtusin üle aasta oma "vaimse ema ja õpetaja" Terjega;)
Neiu tuli mulle lausa rongile vastu ja edasi liikusime Krahli. Ahjukala ja pudel valget veini. Just nii tulebki kokkusaamist tähistada!
Jutt sujus ja vein hakkas pähe. Paraku sai otsa ka. Edasi liikusime, hoolimata varasest kellaajast ja päikesepaistest, juba Levikasse. Seal oliumbes täpselt 6 inimest (koos baarmaniga). Jõime viina (barman soovitas) ja siis Fernet, mis maitses nagu koirohi ja mis ei ole kindlasti minu jook, tekitagu ta siis kuitahes filosoofilisi tundeid:D Mingi hetk olime minu juures ja jõime Camparit jõhvikamahlaga. Maitses täitsa joodavalt.
Jututeemad olid meile omased: seks, muusika ja hullused.

Nõuan ürituse kordumist!

Klaver tuleb külla

Pärast murakalkäiku ja kosutavat Viitna järves ujumist asusime Tallinna poole. Kell 8 pidi Keila kirikus algama Rannapi kontsert.
Olime tublid ja jõudsime veidi pärast seitset kohale.. ja saime kreepsu. Saba lookles juba kirikuaiast välja.
Võtsime siis järjekorda ja ootasime. Esialgu ei lastud kedagi sisse. Siis hakkas rahvas liikuma. Mõistsin kohe, et niimoodi oodates saame heal juhul kõige kehvemad istekohad või seisama üldse püsti, niisiis trügisime:D Sellest hoolimata polnud kohad kiita, aga vähemalt meil olid lubatud istekohad. Mitte nii nagu enamusel.
Kuradi piletilevi, ma ütlen. Välja müüdi umbes 4-5 kirikutäit pileteid, kuigi reaalseid kontserte toimus kaks. Nemad teenivad kasu, tagasihoidlik Eesti rahvas ei tõsta kisa ja nii see jälle läheb. Korralduse kvaliteet oli alla igasugust arvestust ja paratamatult häirib see ka muusikalist poolt.
Hea küll, noored inimesed seisavad, aga vanad.. Minu kõrval seisis püsti üks vanem tädi (no nii 60-ne). Kohe näha, et pruun maatädi, kes harjunud aiamaal rügama ja nüüd dresside asemel vanad korralikud riided selga tõmmanud. Tema tõenäoliselt ei käi igal nädalal kontserditel. Tõenäoliselt ei saa ta oma linnakesest muidu väljagi. Ja nüüd peab see tädi püsti seisma. Pool kontserti põdesin ja tundsin end halvasti. Ei tahtnud ma ju iseigi väga klaverimuusikat rahvamassi sees kokku pressituna nautida. Pealegi istusid ümberringi päris mitmed noormehed. Ei midagi. Ühel hetkel tõusin ikkagi püsti ja lasin tädi istuma.
Teist kontserdipoolt sain juba ka nautida. Süümepiinu polnud ja ka viha kogu korralduse üle hakkas lahtuma. Ruja laule sai isegi kaasa ümisetud. Kahjuks läks minu jaoks aga pea täielikult kaduma Rannapi klaverimuusika. Tahaks kohe uuesti kuulata, sest kava oli ju hea.
Muusikalise poolega võib rahule jääda:Rannap on vägev pianist ja noorhärra Peterson ei kõiguta küll Alendri positsiooni, aga Ruja laulud tulevad tal hästi välja.
Aga see kuradi Piletilevi.. Ma olen küll liberaalne inimene ja leian, et õigus palju raha teenida ei ole kriminaalne, aga kultuuri puhul ei tohi siis ka kvaliteet kannatada. See kuradi piletifirma vilistab kõigile: esinejatele, sest need pidid järjest kaks kontserti tegema peaaegu ilma ette teatamata; pealtvaatajatele, kes olid kui lauta aetud lambad ja passisid üksteise otsas. Krt, inimesed on end üles löönud ja valmistunud selleks, et saavad toolil istuda, mitte murul karelda. Katsu sa siis poolteisttundi tikkkontsadel ühe koha peal seista ja mitte liigutada (liigutamiseks ei ole lihtsalt ruumi).
Kui mina oleks seisma pidanud, kuigi mulle on istekoht müüdud ja ma olen tund aega enne algust kohale tulnud, siis ma oleks küll suurt lamenti löönud. Teised eestlased seda miskipärast ei tee. Ja kuni keegi ei protesti, siis ei muutugi midagi.

Üks positiivne asi ka. Tavaliselt hakkab kirikus külm. Seekord seda ohtu ei olnud:D

Murakad

Eelmine teisipäev ja kolmapäev viibisin maal. Plaanis olid murakad.
Kui õhtupoolikul kohale jõudsime, siis ei tahtnud keegi hilisest soos trampimisest midagi kuulda. Mina aga kui mitte-üldse-hommikune-inimene, suutsin asjad siiski nii kaugele saada, et punkt kell 6 olid emme, mamma, tädi Evi, Maigi ja mina autos ja sõit läks Lossi järve äärde. Lossi järv on rabajärv ja oi kui kahju mul oli, et fotokas oli maha jäänud, sest lisaks mammudele on rabas lihtsalt niii ilus. Raba oli täis sinikaid ja veel valgeid pisikesi jõhvikaid. Pead pööritama ajav sookail ja linnulaul ning palav ilm tekitasid aga tahtmise kutsuvasse vette hüpata. Seda siiski ei lubatud. Ei pidavat välja pärast saama.
Kui alguses ka mõned murakad leidsime, siis mida sügavamale sohu me ronisime, seda harvemaks jäid leiud. Kärbsed sumisesid pea ümber, higi voolas (ei ole lihtne pidevalt põlve rinnuni tõsta.Seal soos, krt, ju vajub:P) ja tüdimus, mis tingitud vähestest otsitavatest marjadest, tõstis pead. Tegime järvele tiiru peale ja tulime tulema, ämbripõhi vaevalt mammudega kaetud.
Õhtul sai korralikus maasaunas käidud ja viheldud ja kell 12 kukkusin nagu kott.

Järgmisel hommikul meie seiklused jätkusid ja seekord käisime Viitna lähistel soos, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Tädi evi jäi metsa alla mustikaid korjama ja meie emme ning mammaga murdsime rabasse. Paraku selgus õige pea, et olime veidi hiljaks jäänud. Nimelt olid enamus marjad kuldkollased, pehmed ja üliküpsed. Murakaid peab aga korjama pigem veidi toorena. Alguses ma ainult sõin, aga mingil hetkel sai kõht ka täis ja siis hakkasin üle ühe ka marju korvi poetama.
Kokkuvõttes oli küll parem saak kui eelmisel õhtul, aga murakaid jäi siiski väheseks. Mamma andis tõotuse, et tema rohkem murakale ei tule. Olen kindel, et järgmine suvi lähme jälle:D
Missest kui murakaid pole, soos on lihtsalt niiiii ilus:)
Ja tegelikult saime ikka 4 liitrit moosi ka;)

Veidi nalja ka: Puhastasime aida otsas murakaid. Palavaks kiskus ja võtsin end pesu väele. Ühtlasi oli see ka selle suve esimene kord veidi päikest saada.
Selle tunni jooksul hakkas päike niimoodi peale, et mul ei olnud mitte ainult tohutud rinnahoidja randid, vaid ka rinnahoidja pitsi randid. see tähendab siis punased täpikesed, mis läbi pitsiaukude päevitusid:D

Paar aastat tagasi oli mul kannika peal käejälg. No ikka juhtub:D

Pildi leidsin internetist: http://www.loodus.ee

Célinega Eesimaal

Ettevaatust, pikk jutt (sitt on niikuinii, noh!)

Täna läks Céline ära. Tore, et ta tuli ja veel toredam, et läks. Tegelikult mulle vist ikka eriti ei meeldi külalised. Vähemalt mitte need, kes jäävad 10 päeva ning kelle jaoks on vaja pidevalt mingeid tegevusi välja mõelda. No nädal aega oli meil päris lõbus, aga siis vajus asi ära, sest mina enam ei jaksanud trallida ja Tallinn ja selle lähiümbrus jäid kitsaks kätte. Loomulikult oleks võinud teda ka kuhugi kaugemale vedada, aga auto puudumine, vihmasadu ja eelkõige muidugi laiskus tegid oma töö.

Ühesõnaga, Céline saabus eelmise reede pärastlõunal. Esimene nädalavahetus ei teinud me suurt midagi. Reedel kolasime niisama kohalikus rannas ja põletasime maja Jah, just! Tegelikult põletasime juba põlenud maja, mille varemed kästi ära koristada. Pildil issi, Mikk ja Ain ehk siis tösised töömehed:D
Laupäeval käisime Hüürus Kati sünnipäeval. Anti mõnusat suitsulõhet ja head kringlit, aga peale hea söögi polnud midagi rõõmustavat. See nädalavahetus on vanaema sünna, aga ma pole küll kindel, et nii vähese aja jooksul kaks korda sinna nõmedasse kohta minna tahan.
Ahjaa, üks hea asi veel - seal on tore istumiskiige. Sai vihmapiiskade kiuste jalgu kõigutada;)

Esmaspäeval hakkasime asjalikuks ja kell 11 olime Kanni auto peal ja suvi ja Vormsi terendasid ees. Nendest esimest me just päris kätte ei saanud:D Just sellised näevad välja kohalikud juuli keskel tuulises sadamas:D

Vormsis oli meil vastas vana hea Kanni Lada, millega päris mitu km-t maha sai tiirutatud. Saarele jõudes tegime esmaslt väikese lõunasöögi ja siis läksime kohalike vaatamisväärsustega tutvuma:

Kohalik bensiinijaam:D

Külakiik (ja prantslane röökis nagu ratta peal:D)

Suur roheline allikas ja olematu raviallikas, kuhu me siiski üle soo kõmpisime ja pärast tossudest vett välja väänasime:D









Samal või järgmisel päeval jõudsime üle vaadata ka Vormsi kiriku ja surnuaia. Kõige ägedam koht oligi surnuaed, kus vanade kalmude peal tõsine metsmaasika mets asetses. Kõik ümberringi punetas. Lasimegi heal maitsta. Oma pool tundi vähemalt nosis igaüks haudade peal. Hea ammus pinnas, või nii:D

Vormsi näol on tegu tõsiselt ilusa, aga eelkõige ka väga armsa saarega. Kui sääsed, parmud ja muud putukad välja jätta, siis on tegu ideaalpaigaga.

Ka ringi sõites kohtasime pähiliselt vaid kahte sorti elamisi: mahajäätud varedes maju või väga korras majapidamisi. Need viimased domineerisid. Ilusad rootsipunased majad, püstkojad, tuuleveskid.. Nagu Astrid Lindgreni raamatus;)
Pildil mina ja tuuleveski:D

Vormsi tippsünduseks kujunes aga ikkagi ujumine. Ja mitte igasugune, vaid sadamaujumine. Kailt sai alla hüpatud (igakord kartsin, aga ikkagi hüppasin:D), siis veidi hulbitud (ega see vesi nüüd üle 18 kraadi küll polnud) ja siis mööda raudredelit end üles vinnatud. Vastik redel oli, mingi osa vee all kraapis täiega jalgu ning mitu sinikat sain veel peale kauba.
Aga muidu oli lahe. Ja pärast, kuivad riided seljas soojas autos istudes.. no see tunne noh. Super! Üleni värske. Rüüpad väikese murakalikööri kõrvale ja elu on jälle ilus;)
Väike stiilinäide Célinelt

Muidu tegelesime Vormsis eelkõige kergete alkohoolsete jookide tarbimisega (eelkõige autoroolis), ping-pongi ja nooleviskega. Vahepeal sõime ja käisime ujumas ka. Ja vahtisime telekast Ameerika supermodelle:D
Teisipäeva õhtul suurenes ka meie seltskond. Saabus Mari. Kitarriga. Laulsime pisut, käisime sadamas ujumas ja siis läksime sauna:D Nii umbes 40 kraadiga. Lihtsalt, Kanni sauna on vaja 4 tundi kütta noja me ei jaksanud oodata. Tõeline Tootsi värk, ma ütlen:D
Igatahes oli hommikul sauna rätikut otsima minnes seal tunduvalt soojem kui õhtul:D

Kolmapäeva hommikult tegimegi Kanni, Mari ja Taavetiga (hommikuse praamiga tuli) tadaa ja asusime minekule. Praami peal leidsin veel toredada onu, kes oli nõus meid Haapsalusse transportima ise bussikongis sõites (kohti polnud, noh:D). Jõudsime ühesele bussile ja sõit läks Tallinna!

Edasi tegime väikse turistika kolme päeva jooksul päälinnas. Esimesel õhtul tuiasime vanalinnas ja selle erinevates kohvikutes (Compressor, Chocolaterie, NoKu, Levist Väljas) koos Hannade, Maiksu ja Leenaga. Teisel päeval külastasime Kadriorgu ja Toompeat ja kolmandal päeval veetsime enamuse ajast Raekojaplatsil, kus toimus Baltica folkloorifestival.
Kadriorus sai ka nalja. Nimelt polnud ma päris kindel, kus see presidendiloss ikka täpselt asub. Lõpuks jõudsime roosa majani, aga minu üllatuseks oli seal päris mitu politseiautot. Mõtlesin juba endamisi, et tohhoh, mis eriline kaitse sellele Ilvesele nüüd tehtud on. Lähemal uurimisel selgus, et keegi seisab trepi peal. Veel lähemal uurimisel selgus, et need olid Ilves j Läti uus president Zatlers. Igatahes tegin lehva-lehva Ilvesele ja uurisin Céline'i palvel politseinikult, kuidas lätlane Kadriorgu sai. Et siis kas autoga või lennukiga. Poiss tunnistas ausalt, et ta seekord täpselt ei tea, aga tavaliselt tehakse selliseid trippe ikka lennukiga.
Muidu oli kõik tore, aga vahepeal käis üks ment pahandamas, et rääkigu me vaiksemalt, kaamerad käivad. Polnud just minu süü, et ühel hetkel mind viis hollandlast sisse piiras, uurides, mis toimub ja kes need veel on ja et miks Läti president "see" naine pole:D

Reedel tuli Urmo Tartust ning toimus kollektiivne väljasõit Aini sünnipäevale. Süüa sai halvemini kui tavaliselt, aga vein oli hea ja laulu jätkus kella poole kaheni öösel. Laupäev ja pühapäev sõitsime niisama Klooga ümbruses ringi. Käisime Keila-Joal, Paldiskis, Kloogal ja Lohusalus.
Lohusalus oli ilus mahajäetud muul, väga tugev tuul, vana paat, 5 luike ja lugematu arv muulukaid. Jee, see aasta on tõesti hea marja-aasta.

Ja täna läksid mõlemad ära. Urmo ja Céline siis. Esimene oleks küll võinud jääda, aga mis teha, mõni meist peab tööl ka käima.
Niisiis hakkab nüüd minu puhkus. Kuna see kattub aga ka ema omaga, saabpalju toredaid asju teha.
Homme lähme maale murakale, kolmapäeva õhtul Keila kirikusse Rannapit ja Taavit vaatama ning pühapäeval Laulasmaale Uljast Neitsit kaema. Ülejäänu selgub tegevuse käigus;)

Ahjaa, Vormsis kohtasin ma ka noormeest, kellega ma umbes täpselt kuus aastat tagasi esimest korda suudlesin. Tast oli tõsiselt jube rullnokk sirgunud. Õnneks ta mind ei mäletanud ja häbi ei pidanud väga tundma.
Teisalt, äkki ta ei tahtnudki mind mäletada. Mul on siiani meeles, kuidas me merevees suudlesime ja ma siis ta sõpradele karjusin, et Ristol on kõva:D

Kodus!

Olen õnnelikult Eestisi ning naudin Kloogat ja häid sööke. Céline on ka siin. Täna käis Keiu. Homme lähme Céline'i ja Annikaga Vormsisse. Kui tagasi jõuan ja aega saan, siis raporteerin;)

Seniks.. Päikest

Hypocrisie

Oi kuidas ma vihkan kahepalgelisust. Vassimist. Võltsnaeratusi.
Uskuge, palju parem on lahmakas julma tõde näkku saada (kui ei ole tegu just diplomaatiaga, aga üks-ühele inimsuhteid ei tohiks minu arusaamise järgi selle alla käia) kui ümbertnurga asju kuulda. Olge ausad!

Sitahaisust ja uputusest

Eile oli üks vastik päev. Kõik läks kohe viltu.

Kõik algas juba laupäeva öösel, mil ma hirmväsinult koju jõudsin. Jean-Marc ei ilmutanud jällegi mingit märki oma toas ööbimisest ja nii otsustasingi kräunuva kassi koos kogu nänniga vannituppa kupatada. Juba siis haises ta liivakast üpris vastikult.
Hommikul oli muidugi lehk hingemattev ja ma tõsiselt öökisin seda Jean-Marci tuppa transportides. Päris tükk aega oli veel süda paha.

Loomulikult olid ka kõik pudelid, taldrikud ja klaasid veel reede õhtust laiali. Närvi ajab kui ühtegi puhast asja majast ei leia. Loomulikult pesin nõud suure vihaga ära. Ja siis tuleb Jean-Marc koju ja teeb suuri silmi, et miks sa koristasid, et ma oleks ju ise teinud. Ja-jah, mõni meist vajab puhtaid nõusi, et süüa ka enne kolme päeva ootamist. Mis ma ikka sest ühest taldrikust siis juba pesen..
No anyway, ütlesin talle, et küll ta koristab. Olgu kassikast puhtaks küüritud! Loomulikult ei teinud ta seda. Õnneks aga tuli ka õhtul normaalsel ajal koju ja hais oli ainult tea toas:D

Järgmised seiklused juhtusid kella nelja paiku. Nimelt pesin pesu. Masin oli lõpetanud ja mina tõmbasin hooga ukse lahti. Ja sealt voolas mulle vastu masinatäis vett. Nonii. Esimese hooga ehmatasin päris ära. Äkki lõhkusin masina ära? Äkki rikub see alumise naabri laed ära? Igatahes asusin ruttu ettejuhtuvate käterätikutega asja kuivatama. Põrand ujus mustuses ja kassikarvades. Tõsiselt rõve oli seal vees hulpida.
Lõpuks olin läbimärg ja käed tahtsid väljaväänamisväsimusest otsast kukkuda. Panin pestud asjad oma tuppa kuivama ja siis otsustasin ka põrandakuivatuseks kasutatud rätikud ära pesta. Õnneks enam pesumasinat ise lahti teha ei julgenud. Ootasin hoopis Jean-Marci ära ja õigesti tegin, sest selgus, et H programmi asemel oleks ma pidanud kasutama hoopis A-d ja minu pandud programm ei näinudki ette vee välja laskmist:P

Vaba Iraan!

Eile käisin Iraanis.. ptüi Pariisis. Kuigi tegelikult vist ikka Iraanis, sest prantslasi nägin ainult rongijaamas ja RER-s.

Pariisis toimus suur NCRI (National Council of Resistance of Iran) igaastane miiting. Mis mul sinna asja oli? Töö asjus:D
Tegelikult oli pigem nii, et nad kutsusid vist X, aga tema ja Y ja C ei tahtnud minna ja nii saadetigi mind. Büroo oli esindatud:D
Neljap õhtul tõi Hanif mulle parlamenti rongipiletid ja laupäeval (roidumus veel reedesest peost) hakkasin keskpäeval Prantsusmaa poole sõitma.
Lugesin Zolad ja pooleteise tunniga olin kohal. Edasi sõitsin RER-ga neegrite keskel eeslinna, kus asub meie mõistes lillepaviljon, ainult et nii 100 korda suurem. Ausõna. Ma polnud elu sees nii suuuurt ruumi näinud!

Koos minuga olid Brüsselist tulnud veel ühe Ungari MEP-i assistent ja Belgia Senati nõunik, Carlo (belglane, aga ema olevat Itaalia fänn olnud:D).
Ühel hetkel avastasime end punaselt vaibalt ja meile plaksutas ja lehvitas sadu inimesi. Piinlik oli. Miks? Sellepärast, et ma ei teadnud sellest üritusest, nende eesmärkidest ja nende juhtidest suurt midagi.
Õnneks jõudsime ruttu kohtadele ja võisime oma VIP-tsoonis istet võtta.

Üritus algas muusikalise osaga, mis kestis ligi tunni. Järgnesid kõned. Ühel hetkel üritas Carlo WC-sse minna. Ei lastud. Nimelt ei tohtivat keegi tsoonist välja minna enne proua Rajavi saabumist. Just tema on, pärast abikaasa kadumist, Vaba Iraani liikumise juht.
Carlo ütles, et on kohtunud nii Bushi kui erinevate kuningatega ja kellelgi pole nii karmi ja suurt turvat. Eks oht on ka loomulikult suur. Mullhadel on vist kombeks oma vaenlased ilma tseremoonitsemata tappa.

Ja siis ta saabuski.. Suurtelt ekraanidelt näidati tema eskorti õues ja siis langesid laest värvilised paberribad ja meeletu kisa lukustas kõrvad. Maryam Rajavi oli kohal. Lavale jõudmine võttis küll kõvasti aega, aga lõpuks jõudis ta pärale. Ja rääkis. Hästi. Tegelikult oli väga huvitav, aga pidev skandeerimine ja pausid, mis tingitud meeletutest aplausidest, väsitasid. Lõppude-lõpuks olime me seal juba kella 3-st saadik ja kui ta lõpuks kell pool kaheksa kõne lõpetas, olime kõik üliõnnelikud:D
Ma väga ei viitsi kõnesid ümber jutustama hakata, niiet kes huvi tunneb, see vaadaku nende kodulehte.

Nüüd veidi ääremärkuseid.
Rahvast oli umbes 20 000 ja enamik neist kandsid kollaseid veste ja lippe koos poua Rajavi pildi ning tekstiga "My choice is Maryam Rajavi". Pidevalt lauldi ning skandeeriti iraani keeles (ausalt öeldes, ma ei tea, mis keelt iraanlased räägivad) erinevaid lauseid. Eks ole imelik, et Iraani liikumisel, olgugi demokraatlikul on naisjuht. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks. Otse loomulikult mitte. Pealegi on tegemist väga intelligentse ja toreda naisega.

Sain oma elu esimese tõsise VIP-i kogemuse. Kõigepealt muidugi punane vaip ja lakkamatu aplaus Sulle, kes Sa isegi hästi ei tea, miks Sa siin oled:D Kõik jooksevad Sinu pärast, kaamera filmib Sind näkku mitu minutit järjest ja Sa ei oska olla ning vägisi ajab naerma. Ja kui järgmine kord paremale pöörad, on juba uus kaamera platsis. Pidevalt käivad pisikesed vuntsidega iraani mehed ja rätikutes naised uurimas kas "everything is alright" etc.

Ungari tsikk oli erimõttetu aga Carlo oli lahe. Kuna üritus oli pikk ja kurnav ja kuhugi liikuda ei saanud, siis hoidsime meelt üleval pidevate kildudega. Vahepeal tõlge ei töötanud ja siis me irvitasime, et nojah, tsensuur:D Kui Rajavi kuidagi oma juttu lõpetada ei tahtnud, siis naersime, et "okei, sinu võit, kuhu me alla peame kirjutama:P? jne.

Tegelikult mõtlesin juba tunde valgele veinile. Kui lõpuks proua lahkuda suvatses, tormasime VIP banketi poole. Ja mis te arvate, kas iraanlased pakuvad oma Euroopa sõpradele alkoholi? Loomulikult mitte. Joo aga õunamahla ja näsi pähkleid ja muid suupisteid. Õnneks võlus Hanif meile välja ka mõned võileivad ja vähemalt kõht sai täis.

Ning siis oligi aeg viimase rongiga tagasi Brüsselisse loksuda. Väsimus oli kohutav. Ka Carlo, kes on sellel üritusel ka enne paar korda käinud, tõdes, et see kord oli tõesti heavy.

Nunnade salendavatest küpsistest jpm

Tore nädalavahetus jaaniõhtuga aga ei päädinud. Õigel jaanipäeval sõitsime väljasõidule Wallooniasse. Sõita saime tänu Strasbourgi nädalale, mille tarvis büroo auto rendib ja mis meie käsutusse ka nädalavahetuseks jäi.

Niisiis startisime pool üks parlamendi eest. Autos olid C, Z, Ö ja mina.
Kõige pealt põrutasime Builloni nimelisse linnakesse, mis, tõele au andes, küllaltki kaugel asus. Pea kaks tundi sõitu.
Auto pargitud, oligi paras aeg üks väike hommikukohv võtta. See serveeriti meile mõnusa munalikööri meenutava ollusega. Lõhn oli eemaletõukav, aga maitse.. nämm-nämm. Ja kui hästi see kõik veel seest soojaks tegi.

Kohvid joodud, suundusime kohalikku kindlusesse, mis kunagi 12. sajandi paiku ehitatud oli. Nägime kotkaste ja pistrike show'd ja imetlesime kena vaadet.

Buillon nähtud, oli aeg minna lähedus asuvat "Hiiglase hauda" vaatama. Nimelt asus mägede vahel metsa ja jõega kaetud koht, kuhu oleks nagu joonistatud suuur nägu.








Tegin tutvust ka kohalike lihalehmadega. Üks lasi isegi ninale pai teha;)

Pidime sööma minema ühte toredasse linnakesse, aga eksisime ära. Sõitsime hoopis kloostrisse:D Sisse ei saanud, sest koht oli selleks kellaks külastajatele juba suletud, küll aga oli lahti nunnade pood. Just seal ostis Elina isetehtuid küpsiseid. Väga head ja väga rasvased. Ette rutates võin öelda, et nendest küpsistest oli juttu ka õhtusöögi käigus, kus terve reklaamkampaania välja töötati. Tegelikult on nunnade küpsised ju muidugi salendavad. Näiteks sisaldab üks küpsis 150 kca aga selle söömiseks kulub energiat 300 kca. Lööklause kõlaks: Jumalajõud tõukab tagant:P
Igatahes hämmastavalt hea äriidee.

Niisiis, nagu te kindlasti juba aru saite, jõudsime me lõpuks ka otsitud linnakesse ja kuigi restoran, kuhu algselt minna tahtsime, oli kinni, siis sellest hoolimata maandusime toredasse kohta. Sõin põrsapraadi ja jõin Leffe'i õlut ja elu oli ilus.

Ka ilmaga vedas. Sadas ainult siis kui olime autos või restoranis. Õhtul väljudes ning parklasse minnes lõhnas kõik nii värskelt ja meile avanev vaade ei vaja vist lisakoomentaare:

Jaanipäevast Belgia moodi

Nonii, nädalake on juba möödam läinud ja oleks paras aeg väikesed meenutused kirja panna, enne kui sootuks meelest ära lähevad.

Niisiis käisime oma bürooga (Z, Y, C ja mina pildil) Belgia eestlaste jaanipäeval. Brüsselist tund aega sõitu läbi ilusate ja väga korrastatud külade ning olimegi kohal.
Ma arvan, et ma polegi kunagi välismaal nii suurt hulka eestlasi varem näinud. Kui meie saabusime (umbes seitse), siis oli vähemalt paarsada eestlast juba platsis. Ja kui palju lapsi. Belgia eestlased on Eesti iibeprobleemid vist küll enda kanda võtnud:D

Tegime kiiremad ringid toidulaua ümber, kuhu igaüks midagi kaasa tõi (läksin lihtsamat teed pidi ja ostsin poest koogi) ning suundusime platsi poole. Parasjagu esines kohalik eestlaste laulukoor. No oli ikka jube küll. Läksime kähku platsi teisele poole tagasi ning nautisime eesti kalja ja Saku gini tooteid:D
Rock Hotel ei lasknud end samuti kaua oodata ning bändi helimehega vesteldes möödus aeg ruttu. Mingi hetk (oli veel valge) süüdati lõke. Alguses tundus väga äbarik, aga põles siiski arvestava leegiga.
Nagu eestlaste pidudele kohane, räägiti ainult sõpradega ja ühtki uut tuttavat ma ei saanudki.

Tõsiseks tantsimiseks läks alles siis kui Rock Hotel mängis viimast kolmandikku. Hüpatud sai kõvasti kuumaastiku sarnase "tantsuplatsi" kiuste.

Umbes kell 12 lõpetas bänd ja ka meie kaine autojuht kippus koju. Tegelikult oli ka paras aeg, sest autosõit oli piisavalt pikk ja ka väsimus jalgades ja peas:P


PS: Kujutate ette, vihma ei tulnudki!

PS2: Nalja tahate teada? Meie büroos on täiskarsklane Y, aga autojuhilube tal pole:P Tõeline ressursi raiskamine:P

Pildid on Z tehtud