Arstionust

Karine tuli eile Hispaaniast tagasi ning õhtul jooksin tema juurest läbi, et arsti osas nõu küsida. üle kahe nädala kestev kinnine nina, peavalu ja väike palavik ei ole normaalne. Mul vedas meeletult, sest tal oli täna vaba päev ning ta viis mu oma arsti juurde.
Pooletist tundi ootamist tasus kuhjaga ära, sest onu kirjutas mulle viis karpi ravimeid välja: antibiootikumid ja muu nänn põsekoopapõletiku vastu pluss veel herpese rohi. Siin kohal tahaks rõhutada, et tegu ei ole siiski mitte suguhaigusega:P
Kokku oleks mu arstivisiit ja ravimid läinud maksma veidi üle 60 € ehk siis ligi 1000 krooni, aga Karine oli abivalmis ja arst mõistev ning pani asjad Karine ravikindlustuse arvele, st et me kumbki ei pidanud midagi maksma. Elagu prantslastest sõbrad, kes oma sotsiaalkindlustust laenavad!
Lisaks sain veel arstitõendi koolile, mille kohaselt võin ma lisaspordialasid väljaspool kehalist kasvatust teha.
Oeh, ma olen ikka õnnega koos. Sa, kallis, pead arstionule ka nüüd likööri ja shokolaadi tooma. Vaene Sina, kes kõik mu koju jäänud nänni ja kingitused siia peab tarima:D

Ahjaa, nüüd peaks vist terveks ka saama. Loodetavasti läheb see sellise rohukuhjaga nagu lepase reega:P

Roosadest prillidest

Käisin õhtul rattaga Lezi (kohalik jõgi) ääres sõitmas ja päikese käes oma tõenäoliselt mädaseid põsekoopaid soendamas. Istusin siis pargipingil ja naeratasin möödasõitvatele lastele. Täiesti uskumatu, kui palju on isasid, kes lastega tegelevad. Ainult emasid ei märka peaaegu üldsegi. Sellest on küll Eestil midagi läänest õppida. Meil on aktiivselt lastega tegelevad isad miskipärast siiani haruldus.
Istusin ja unistasin siis, et ka minul kunagi selline mees ja laste isa oleks. Et minu lapsed ei peaks omama selliseid kaugeid suhteid oma isaga nagu minu puhul. Olgu, mis on, aga isaarmastusest on mul vajaka jäänud ja paraku mõjutab see omajagu mu edasist elu.
Valides Keskerakonda pidi iga naine saama kaine mehe. Ma tahaks ka perekeskset.
Hip-hip hurraa, Edgar!

Tere, sügis!

"Vaata, Juku, vaata, Kai! Punetavad pihlad. Kuhu küll see suvi sai? Kuhu küll ta jäi?"
Vana hea 1. speptembri kooliaktuse laul, mis tänu mudilaskoori aegadele siiamaani peas. Ainult pihlakaid ei ole märganud ja päevane temperatuur on endiselt 20-30 kraadi, niiet suvi jätkub.

Täna sai ka täpselt kuu täis Eestist lahkumisest. Üks kuu ei ole ju tegelikult pikk aeg, ometigi tundub mulle, et möödas on terve igavik..

Koolis on tore. Ariane näol leidsin vist endale tõelise sõbranna, sest mida päev edasi, seda lõbusam meil on. Samuti seovad ühised ettekanded ja koolitööd. Täna avastasime, et meile mõlemale meeldib Joe Dassin, niisiis üürgasime paar vahetundi järjest seitsmekümnendate hitte:)
Filosoofia neli tundi kujunesid ka väga meeldivateks. Jean-Paul Sartre näol sain ka oma praegusele elufilosoofiale kinnitust: Meie ise anname oma elu ja ebaõnnestumiste eest vastust. Veel meeldis mulle mõttekäik, et vaba saab olla vaid oma tegude eest vastutust kandes ning et oma otsuseid ei tohi karta ning mingil juhul ei tohi otsustamata jätta. Me ei saa kõike omada ja täiskasvanud inimesed peaksid oma valikute tagajärgi aktsepteerima.
Väga segane jutt tuli, aga loodetavasti saite te põhiideest aru.
Ma loodan, et ma olen piisavalt küps selleks, et seda kõike ka teostada. "Nagu kits kahe heinakuhja vahel" ei kehti minu puhu enam ammu, palju kardetavaid valikuid olen ka teinud, nii hästi-halvasti kui olen suutnud.
Tegelikult oli mul see kord Eestist lahkuda tunduvalt raskem, maha jäi ju väga kallis inimene, aga ma arvan, et tegin hästi, sest õigetel asjadel on tendents püsida ja samas ei jää ka minu intellektuaalsed eesmärgid varju.
Sartre filosoofia kokkuvõtteks võin öelda, et tema loogika kohaselt olen ma vaba ning võin kõigi eelduste kohaselt õnnelikku elu elada:)

"Lõunamaa" ööst

Mulle meeldib pimedast käratsevast vanalinnast vaiksesse ja rahulikku kodulinnaossa sõita, kus endiselt lõunamaised konnad õhtuti laulavad.
Jah, tõesti igatsus on kummaline asi. Tuleb siis ja sellisel ajahetkel, mil seda oodatagi ei oska. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud ühiseid rattasõidu mälestusi või seiku konnadega.. Aga ma ei arva ka, et need tulemata jäävad.

Päevalauluks oleks siinkohal "Suudlus läbi jäätunud klaasi". Teil on see kõigil niikuinii olemas. (Mitte, et mul seda kuhugi oleks olnud üldse üleski panna:D)

Ennast kiitmast ma ei väsi...

Ma olen lihtsalt niiiii tubli! Poleks iialgi arvanud, et ma nii järjepidev võin olla ja sellise töömahuga hakkama saada. Eestis oli alati kõik piisavalt lihtne selleks, et mitte kuagi oma tegelikest võimetest aimu saada.
Näiteks eile õhtul õppisin ma kella neljast üheteistkümneni kirjandust. Kusjuures ei olnud mingisugust eksamit, arvestust ega tööd. Täiesti tavaliseks tunniks. Homseks on vaja kohustuslik kirjandus läbi saada ja iga peatüki kohta resümee kirjutada. Võin enda üle tõsiselt uhke olla, sest mina olen juba lõpetanud, aga enamus klassikaaslastest pole veel poolel maalgi. Ometigi peaks teoreetiliselt mul asi mitmeid tunde kauem aega võtma.
Kui aega planeerida osata ja väikesed haigused vahele ei sega, on kõik võimalik. Niisiis kui mina hakkama saan, ei saa ka teie kehvemad olla. Tehke ikka kõik oma arvestusd ja bakalaureused ära ning kui väga raske on ning motivatsiooni puudus kummitab, siis mõelge mulle ja lohutage ennast sellega, et mul on niikuinii hullem!:P

Tatistamisest

Nüüd see ongi käes. Aasta esimene haigus siis. Ise olen muidugi süüdi, sest kes see ikka mind hoiab kui mitte ise..:S
Juba eile lõi väike palavikupoiss välja ja täna koolis lisandusid veel ka meeletult kinnine nina ning kohutav peavalu. Pärast lõunapausi käisin kooliarsti juures, kes mu koju magama saatis.
Nüüd peaks hakkama ruttu tervenemisele mõtlema, sest sellist luksust nagu koolist puudumist ma endale kuidagi lubada ei saa. Arsti juurde ka ei ole hetkel kavas minna, kuna visiiditasu on 20€ ja palavik väike ning tegu tõenäoliselt tavalise külmetusega.
Siinkohal palun aga mind teavitada headest nippidest külmetuspoisi vastu!
Kuum piim meega, eukalüptilehtede aur ja piparmünditee on juba päevakorras.

Naljakatest seikadest

Eile koolis tüdrukute wc-kabiinis kasutatud sidemete/tampoonide jaoks mõeldud kasti peal oli kleeps, mis doonorlust propageerib. Otsetõlkes kõlab see üleskutse nii: Lahe! Mina annan oma verd!:D

Õhtul teenisin ka oma esimese rahanatukese Prantsusaal. Hoidsin nimelt poole kaheksast poole kaheteistkümneni naabrite kahe aastast poega.
Kui täiskasvanute jutust saan ma normaalselt aru, siis lapse lalinaga on küll raskusi, aga Joelle (ema) lohutas mind, et eks see ole harjumise asi ning küll ma hakkama saan. Saingi, ainult magamaminek võttis pea 40 minutit. Arusaadav, oli see ju esimene kord ja emme-issi ka peol. Kui Louka magama jäi, kasutasin võimalust õppimiseks, kuigi oleksin hea meelega ise ka suigatanud. Tõbine olek ja pidev magamatus ei sobi hästi kokku, liialtigi pidin täna hommikul kümneks kooi minema. Lõppkokkuvõtes sain 20 €. See teeb küll ainult 5 € tunnist, aga kui mõelda sellele, et ma pea midagi tegema ei pidanud, võib rahul olla. Nädala söögiraha on vähemalt olemas.

40 päeva ja 40 ööd

Ehk siis 40 ööd pean ma veel oma pisikeses voodis üksi magama ja siis..;)

Jalgratta uudistest nii palju, et Patrick vahetas esipiduri trossi ära ning asi on nagu pooluus:) Nii hästi pole see vana käsn veel töötanudki:P

Koolis on endiselt raske, õppida palju ja tänu sellele ööd kole lühikeseks muutunud. Kohe suundun Karine juurde, kes mu kirjavead ära parandab, siis otsin mõne lahti oleva netikohviku ja prindin asjad välja. Jah, ei ole lihtne. Itaallased kutsusid mu endaga kaasa jazzibaari, loomulikult keeldusin. Mõned saavad palka ja käivad väljas, teised orjavad 20 tundi päevas tasuta. Ce n'est pas la vie!

Pangas käisin ka interneti koodi vahetamas, koju jõudes see aga ei toiminud. Ma ei oska enam midagi arvata.. Vihkan panku!

WiFist

Kunagi kirjutasin siin oma naabritest, kellel traadita internet on, mis küll paraku salasõnaga ära kaitstud. Eile võtsin siis viimaks julguse kokku ning läksin rääkisin naabrimehega. Tema jutu järgi olevat neil selline ühendus, mis ainult ühte arvutit võrgus välja kannatab. Kui kaks panna, pidi asi lootusetult aeglaseks muutuma. Rahas polevatki küsimus, sest niikuinii töökoht maksab. Jutu lõppedes sain aru, et ta siiski läheb räägib oma naisega läbi, sest päeval nende juures idee poolest keegi internetti ei kasutaks.
Tegelikult on nad ikka parajad naljaninad küll. Tõnenäoliselt ütles naine karmi "ei", aga mees mulle seda tunnistada ei julge. Niisiis, nagu meestele kohane, välditakse teemat. Täna koju tulles põrutas meie uksest kiirkõnnil mööda, kuigi nägi, et uks on lahti ja minagi seal lähedal. Hiljem tal siiski mind vältida ei õnnestunud, sest me mässasime õues rattaga. Viisakad sõnavahetused tema ja ta naisega. Ei teinud nemad sellest juttu, ei puutunud mina teemat. Tõenäoliselt peab ikkagi jagaja majja ostma ning kaabliga oma tuppa neti vedama.

Piduritest

Täna, armsad lugejad, tahan ma teile jutustada loo oma jalgratta piduritest. Loomulikult ei lootnudki ma, et 20 € maksval rattal pidurid superkorras on. Aga, et nad kohe nii läbi kuluvad, seda ma ka ei oleks uskunud.
Täna koolist koju tulles sain aru, et esipidur enam üldse ei funktsionneri ja tagumist peab enne vähemalt 60 m all hoidma, et peatuda. Kodus tõmbas Patrick trossi välja ja võisin oma silmaga veenduda, et see on puru, mis puru. Egas midagi, võtsin oma pisikese piduriteta ratta ja sõitsin lähima supermarketini, et uus tross osta. Viimane maksis alla 1 €, niisiis ostsin juba ühe tagaratta piduri jaoks ka. Koju jõudes ja pärast pakendite katki rebimist selgus, et olin loomulikult valed ostnud. Tuli välja, et "peaaegu samasugune" selles maailmas ei kehti:P Gabriele sai endale vajamineva trossi kingituse näol ja mina panin lähima rattapoe poole punuma, sest kell oli kohekohe seitse saamas. Mingi imega oli see isegi lahti ja sain endale uued trossid, seekord ka õiged. Tõsi küll, seitse korda kallima hinnaga:S Patrick leiab ehk homme aega need peale ka panna, Itaallased ju ei oska:P
Igatahes ma loodan, et Sul ei ole õigus ja mu piduriklotsid töötavad etc:D

Rattaseiklustest jälle homme;)

Kirjandusest

Reedeks on vaja La Bruyère sada peatükki läbi lugeda ning nende kõigi kohta ka lühikokkuvõte teha. Eile öösel õppisin kella kolmeni. Hommikul unise peaga kooli tuigerdades selgus aga, et tunniplaani on muudetud ja senise kella kaheksa asemel, hakkavad teisipäeval tunnid hoopis kell kümme. Vihase ja unisena ronisin raamatukokku ja tegin kaks tundi raamatu kallal eeltööd, et õhtul kodus suurt midagi peale tõlkimise teha poleks. Tegelikult on jube mõelda, et juba ühes aines nii palju töötada tuleb. Huvitav, mis siis veel saab, kui teistes tundides ka kodus õppima hakkama peab..?
Õpetajad on vähemalt küll nii palju vastutulelikud, et lubavad mul kõik töödes/kirjandites sõnastikke kasutada. Aitäh!
Õnneks on ka klasikaaslased toredad, sõbralikud ning aitavad alati kui küsida. Tänu nendele on koolis isegi suhteliselt meeldiv. Tore on ka, kui mitu inimest küsivad, et kellega sa koos sööd või mis kaudu koju lähed. See aasta on integreerumisega hoopis paremad lood:) Loomulikult on ka inimesed siin teistsugused, eelmine aasta elasin ma ju siiski täiesti perifeerias, millest enamik kunagi välja polnud saanud.

Ahjaa, päike särab, sooja on taas 27 kraadi ja jalgrattapidurid töötavad aina vähem. Homme peab ikka Patrickult abi paluma...

Kehalisest kasvatusest

Prantsusmaal peab 12. klassis kõikides õppeainetes riigieksamid tegema sh ka kehalises. Eelmine aasta tegin ilusa plaani, kuidas ma valin endale aladeks odaviske, võrkalli ja lauatennise ning kuna teadsin, et tulen suurde kooli, ei osanud ka karta, et mõned sellised ained siin puududa võivad.
Lycee Joffre on kuulus oma ujumistraditsioonide poolest. Kõik selle kooli kasvandikud on enamus oma sporditunde just vees veetnud, niisiis oligi üsna loomulik jätk asjale see, et pea kõik valikuvõimalusederinevate ainekomplektide vahel sisaldasid endas ka ujumist. Mulle, kes ma käisin viimati ujumistrennis kolmandas klassis, tekitas kogu see olukord parajat paanikat. Lõpuks ei jäänudki midagi üle ja tuli valida ainetekogum, kus sees lauatennis, tants ja vetelpääste. Jah, te saite õigesti aru. See viimane peaks välja nägema umbes nii, et peab basseini põhjast nuku pinnale tooma ja siis temaga koos 200 m takistusriba basseinis läbima. Eks näis, see aine on alles kavas kolmandal trimestril. Esialgu ootab aga ping-pong. Õnneks tundus õpetaja väga lahke ja tore.

Va te faire foutre ehk siis Vingur-Kati hala

Täiesti lõpp kui vastikuks võib kogu see bürokraatia selle riigi muuta.
Pangajamad ei tundu iialgi lõppevat. Käisin täna jälle seal. Kuuendat korda. Eestis läheb konto avamiseks ja internetipanga koodide saamiseks max. pool tundi, siin alla kahe nädala ei saa. Mina, koolilaps, saan endale veel pauside tõttu pangas käimist lubada, aga mida küll vaesed tööinimesed tegema peavad? Siinkohal tuletan meelde, et pank on avatud teisipäevast reedeni kella 9.00-12.00 ja 14.00-18.00:P
Uue mobiili numbri sain siiski peale 45 minutilist ootamist tehtud. Alates homsest võite muga ühenduda numbril 0677890300 (Prantsusmaa kood on +33):) Raha on seal peal ainult 9 €, kuigi teoorias peaks 24 olema, aga ausalt, ma lihtsalt ei viitsi, üritan mitte eriti palju helistada.

Ja koolis tapetakse. Igapäev peab kodus vähemalt 2-4 tundi õppima, pluss kõik need tõlkimised. Ma pole juba üle nädala kodust õhtutel välja saanud - tõlkimine nõuab oma. Pealegi on ka homme tunnid ning täiesti magamata olla tahaksin ma veel vähem.

MIs veel? Itaalia keel imeb sajaga. Nad ei saa ju ilma karjumata, aga mina, vaeseke, pean samal ajal kõrvaltoas õppima. Kui nad mulle tasuta süüa ei teeks, siis ma vist pahandaksin veidi nendega. Praegu katsun veel kõrvatroppidega hakkama saada.
Miskit veel? Hetkel ei tule meelde. Sain oma päevanormi küllaga täis vingutud!

Filosoofiast

Täna defineerisime me filosoofia tunnis tooli. Kui õpetaja minult täiendavat vastust küsis ja ma vastasin, et ei tea, tõstis ta ühe tooli üles ja tutvustas mulle seda:P Einoh, hea küll, ta võiks ka aru saada, et ma ei oska prantsuse keeles seletada, mis teda täpselt tugitoolist ja taburetist eristab. Aga üldiselt on tund huvitav, kahju ainult, et selles aines eriti keelebarjäär ette lööb:S

Ja vihma sajab endiselt. Koju tulles sain läbimärjaks, kuigi rattaga tulles võtab see vaid paar minutit. Paar ohtlikku olukorda oli ka. Pidurid on ikka suhteliselt vajalikud asjad ratta juures:P
Aga positiivselt mõeldes oled Sa ju juba 44 päeva pärast siin ja võid nad korda teha. Ma luban, et ei sõida end enne sodiks:*

Hümnist

Eile väsinult, aga õnnelikult voodis lamades turgatas pähe üks Raadiku ja Tätte laul, mille sõnad suurepärselt mu kogu päeva ja tundeid kirjeldasid:

Hommikul on hea
Päeval väga hea
Õhtuti on erakorselt hea
Võin poris tallata
Võib vihma kallata
Ikkagi on tralla-lalla-laa:)

Mina olengi õnneseen!!!

Täna õhtul poleks suutnud vist miski mu tuju rikkuda. Ma polnud juba päris mitu nädalat niimoodi säranud ja nalja heitnud. Ka söögilauas lõime klaase kokku sõnadega: "A connaissance de ton copain!"
Aamen selle peale:)

Üleujutustest

Terve öö nägin unes sõda ja pommitamist. Hommikul unise peaga õue vaadates sain aru, miks. Kogu öö möllanud äike ja paduvihm olid oma töö teinud. Poole kaheksa paiku panin ettenägelikult vahetusriided kotti, võtsin vihmavarju ja asusingi teele. Kohe kui väravast väljusin, sõitis must mööda auto ja olingi läbimärg. 10 meetri pärast käärisin püksid üles, võtsin kingad näppu ja hakkasin sumama. Autod juba sellest hetkest meie tänavalt läbi ei saanud. Kogu tee kooli poole, mis asub mäe otsas, voolas mulle vastu porijõgi, mis ulatus kohati põlvini. Koolis vahetasin WC-s riided ning jooksin klassi. Meid oli kokku kõva 12 35-st. Filosoofia õpetaja pakkus fööni riiete kuivatamiseks. Nalja sai palju:P
Lõuna ajal saabus teade, et koolist evakueeritakse kõik õpilased kuni veel ühistrasport töötab. Kella kuuest on oodata uut tormi.
Hetkeseisuga särab aga taevas päike ja kui nii jätkub võib homme randa minna. Kool on ju kuni neljapäeva hommikuni suletud:P
Tore septembri algus küll, tervelt kaks ja pool päeva sai koolis käidud enne esimesi erakorralisi vaheaegu:)

Pärast lähen teen ka jõest ja altlinnast pilti. Kui enne sealt rattaga mööda sõitsin, oli üks diivan vees. Väikestele kohvikutele Lezi ääres all-linnas ma aga mõelda ei taha:P

Leiunurgast

Eelmine aasta siin olles hakkasin puudust tundma oma vanast heast Baltijaama träniturust, kust sai pea kõike ostetud ja seda väga-väga vähese raha eest. Mõtlesin tollal, et kui kunagi päris oma kodu saan, hakkan selle sisustamisega just sellest kohast peale. Nüüd on aga see mõte, ehkki küll vähe teisiti, teoks saamas.
Minu suureks üllatuseks on Montpellieris araablaste linnaosas samalaadne kirbuturg, ainult et kümme korda suurem ja tunduvalt lahedam. Leida võib sealt tõepoolest midaiganes: massaazilaudadest antiigi ja ratasteni.
Lõpuks ometi sain endale ürgvana sinise naisteratta. Näeb lahedalt nõukaaegne välja, aga on korras ja 20€ ratta eest ei ole samuti suur summa välja käia. Pealekauba sain veel pakraami külge kinnituvat kaks valget vana rattakotti. Eile õhtu mässasingi oma uute mänguasjadega: tirisin rattalt kleepse, lõhkudes kõik oma küüned, pesin puhtaks ja Patricku abiga tegime ka pidurid korda. Nüüd on vaja vaid rattalukk leida, millel tõenäoliselt küll 1/3 rattahind:D
Oma kallile itaallasest korterinaabrile ostsin 10 santiimi eest raamatu "Comment faire l'amour a une femme". Sellisele machole oli see paras löök. Ta vist lausa solvus:P
Aga turg on väga tegija. Järgmine pühapäev jälle. Laualampi oleks vaja:D

Õhtust

Pärast eilset õhtut hoiavad vist kõik pealtnäinud minust kui potensiaalsest melanhoolikust/hüsteerikust eemale:P
Kui aus olla, siis ega ise eriti ei kipu ka kuhugi. Vahel väärime me kõik vaid parimat seltskonda - iseennast.
Vahepeal on tegelikult nii paju juhtunud. Maarja jõudis Montpellieri. Läksin talle vastu, aitasin kohaneda, leidsin korteri.. Tegelikult olen ma ta peale veidi kade. Mina pidin selle nimel, mis mul praegu olemas on, kurja vaeva nägema: magamata ööd, kilomeetrised jooksud suvises leitsakus, paanilised korteriotsingud, üksindus etc etc. Tema aga tuli, nägi ja võitis. Ja see, et mind kogu saavutatu eest rohkem kiidetakse, ei lohuta mind sugugi. Tegelikult on selline vastik ärakasutatu tunne. Nüüd ma siis tean, mida tunnevad need, kellega mina nii teen..

Õnneks märkasin paar päeva tagasi Patricu toodud piparmünti ja panin selle õigeaegselt kuivama. See võimaldab mul sumedas suveöös kuldkollast piparmünditeed meega limpsida, Joe Dssini kuulata ja asjade üle järele mõelda. Sinu üle mõelda.. Ja mida rohkem ma mõtlen, seda selgemaks mulle saab, et see asi on õige. Jääb vaid loota, et ma pole ainuke, kes nii mõtleb.
Juba Remarque ütles, et miski muu ei lepi nii vähesega kui lootus.

Kahepalgelisusest

Sain Delfit lugedes juhuslikult teada, et Bussi-Nele tegi enesetapu ning süvendes sellesse artikklisse kerkis minus tõsine pahameel.
Kuna Eeestimaal on reality-show'd üllatavalt populaarseks muutunud ja terve aasta ma muud ei kuulnudki kui Naisevahetus ja Baari-Liis, siis otsustasin ka ise ühe kodumaise asja ära kaeda. Ainukene suvel eetris olev asi oli Buss ja nii ma siis vahel öösiti korduseid vaatasingi.
See, et tibi enesetapu tegi ja miks ta seda tegi mulle eriti korda ei lähe, küll ajasid mul aga harja punaseks Nele Bussi-saate "sõbrannad" Maris ja Ragne, kes teda igapidi kiitsid. Loomulikult ei räägitagi kadunukesest halba, aga oleks võinud ju siis vähemalt kommentaaridest keelduda, sest vähemalt on minul väga hästi meeles nende mürgised tähelepanekud Nele "vabameelsuse" suhtes, mida nad alles kuu aega tagasi kogu Eesti rahvale ei häbenenud kuulutada.
Nõmedad, lollid ja tähelepanuhaiged eided!

Tere kool!

Kohe alustuseks pean ma ära ütlema, et jaaah, mul on LAUPÄEVAL tunnid:P
See on jube hale vabandus, et siis on nädala sees tunde vähem. Väga alatu neist mind ainult ühel hommikul magada lasta:/ Olgugi, et saan kaks korda nädalas üheksaks kooli minna ja laupäeval ei studeeri ma hispania keelt ning pean alles kell kümme algavale kehalise tundi minema.
Lugesin täna hommikul oma paralleelklassid ka üle. Mis see 18 paralleeli siis ära pole:P Koolis on üldse kokku 2000 õpilast, kusjuures tegu on gümnaasiumiga, ehk siis ainult 10-12 klassiga meie mõistes.
Klassikaaslased olid ääretult sõbralikud. Käis lõputu tutvustamine, mina aga suutsin ainult oma hetkelise pinginaabri nime meelde jätta - Laure. Loodan, et esmaspäeval nende lahkus ja uudishimu veel minu vastu ei jahtu:)
Eriti neid identifeerida veel ei jõudnud, aga vähemalt 1/3 35-st õpilased olid punkarid/hipid. Ka mul hakkab vist igavene Folk:P Samuti leidus selles kirevas seltskonnas üks pigi, üks mulatitar ja üks pilusilm ning loomulik plont ise:P
Ja veel üks suhteliselt imelik fakt: meie klassis on õpilasi sünniaastast 1986-1990:P Mina olin vanuselt neljas-viies.
Esmaspäeval kell 9 ootab mind siis kool!

Treppidest ja koerakakast

Montpellier on mägine linn. Meie m6istes Haanja korgustiku otsas asub ka minu kool ja mina kui alamklass saabun loomulikult altlinnast. Ma näen juba hirmuunenägusid sellest, kuidas ma sealt hommikul enne kaheksat poolunes üles rooman. Iga hommik higine ja punane? Toenäoliselt küll. Ja kui väsinuna tahta ühte lonksu vett votta, siis on see äärmiselt riskantne, sest v6ib väga lihtsasti koerasita sisse astuda. Prantsusmaal levib üks imelik hais, mida mina, koeratu, Eestis kordagi tundma pole pidanud - koera väljaheidete l6hn. Hämmastav, kui paljudel on koerad, hoolimata sellest, et linn on pea pargitu. Hoolimata kampaaniatest ning tasuta kilekottidest on lausa v6imatu mitte märgata igal 10. meetril m6nda hunnikut. Kas sellist Euroopat me tahtsimegi?:p