Folgist

Jälle üks Folk on selleks aastaks läbi saanud. Sedapuhku siis kolmas järjestikune pikale veninud nädalavahetus minu jaoks. Tõenäoliselt koguneb neid vähemalt teist sama palju veel, sest paratamatult jääb Folk suve kõige tähtsamaks ürituseks, mille järgi hea teisi asju plaanida on.
See aasta olid teemaks lõõtsad. (Mitte et lõõtsasi oleks oluliselt rohkem olnud kui poognaid või torusid).
Passi mul osta ei õnnestunud, sest selleks ajaks, mil ma teada sain, et võin siiski Eestisse Viljandi suursündmuseks jõuda, oli kõik juba lootusetult välja müüdud. Ka äsjapõetud tuulerõuged ja muidu laiskus jätsid Folgi ja kõik sellega seonduvad detailid viimasele minutile. Kolmapäeval otsustasime siiski Hannaga, et sõidame - ainult et reedel. Reede lõunal seisimegi tibutava ilma kiuste Tartu mnt-l ja kergitasime pöialt. Möödus vaevalt 10 minutit kui peatus mikrobuss, kus sees keskealine mees, kes parasjagu koju Viljandisse sõitis. Kell pool neli peatus see sama auto otse meie ööbimismaja (Hanna sugulase maja) ees. ALgus oli igatahes paljutõotav :) Edasi tuli väike punasõstarde ring (linnalaps noh, kellel kodus pole sellist luksust võtta :P) ning siis suundusime ühiselt Rohelise lava suunas. Hanna otsustas väljamineku kasuks ning ruttas Kaevumäele kontserdile, mina aga nautisin Folgi päikest ja melu ning ootasin oma kallikest, kes ka juba pärimusmuusika päälinna poole veeres.
Taaskohtutud ja kallistatud ning tee viis tagasi vanasse armsasse majja Paala järve ääres, kus me järjekordselt ainsama voodi toas enesele krabasime. Tänu Urmo kavalusele ehitada voodilaiendus ei olnud ka mahakukkumisohtu.
Väike eine Saastamarketist, väike lebo vastühendatud magamiskottides ( ;) ) ja tagasi festivali alale.
Pudel väga jubedat peeti näpus möödus aeg siiski sujuvalt hoolimata kontserdite puudumisest. Sai kohatud tuttavaid, mekitud võõraste inimeste kangeid jooke ning muidu rõõmus oldud. Pärast südaööd seadusime sammud tagasi staapi, avastasime endalegi üllatuseks, et olime ainukesed ööbijad selles toas (eelmine aasta jagasime seda veel umbes 10 inimesega) ning ronisime mõnuga kaissu, et hommikul olla valmis tõeliseks kontserdite maratoniks.
Kell pool kaksteist avasimegi silmad ning kiire käik tuli teha peatelki, et mitte laupäevasest päevapiletist ilma jääda. Tagasiteel käisime jälle teele jäävast vanast heast saasta poest läbi ning siis suundusime Paala järve ujuma. Väike piknik, väike lebo ja kell oligi juba nii kaugel, et suure kiiruga jõudsime Zorbase viimased laulud ära kuulata. Edasi ootas rootslaste Svart Kaffe, mis mõjus rahulikult ning igati sobivalt päeva alustamiseks. Järgmiseks leidsime end juba Filska (Shetlandilt) kontserdilt ning siis Iker Goenagat Baskimaalt kuulamas. Viimane oli küll hea, kuid siiski väga rutiinne ja niisiis põgenesime fotograafide valgusvihkude ja ülbete laste eest hoopis Aura telki Zetosid kuulama. Fotograafide ja laste lemmikud olime me muidugi mullitajate pärast. Nimelt sama kaua kui ma olen käinud Folgil, on seal minuga käinud ka erinevad mullitajad. Urmo oli muidugi lihtsalt piisavalt wannabe, et see endale ka kuskilt hankida ja nii me seal siis viisimegi ekstaasi pisikesi lapsukesi, kellest üks lausa mu kotist mullitaja välja otsis ja siis pool selle sisust Urmo pükstele valas.
Et siin mitte lihtsalt jutustajana näida, leidsin ma paar pilti meist ka siit ja siit
Pärast Zetosid tulid kohustuslikuks kuulamiseks saanud Vägilased, kus tõsi küll veidi liiga palju rahvast oli ja meie kogu asja suhteliselt tagant jälgime pidime. Samas oli aga meeletult hea istuda kalli kaisus ja juua tunduvalt paremat peeti :)
Õhtu lõpetajaks oli ööklubis esinev Tummel Rootsist, kelle muusika kõlas paraja kakofooniana. Liigne rahvamass, õhupuudulikkus ja palavus tekitasid kiiresti tülpimuse ja esimese kontserdipoole lõppedes lasime jalga, mõttes mõlkumas juba südaöine suplus ning pärast teki sees lürbitav rumm. Vesi oli küll kuratlikult külm hoolimata kenast aurust, aga tahtejõu mõjul sai end siiski kastetud ning 200 m tagasi majja vuditud. Liina ja Arto juba tudusid ning Eva ja Ott polnud veel saabunud ja soe magamiskott ning keha mu vastas panid rummi sootuks unustama ja nõnda me uinusimegi, et minna vapralt vastu festivali viimasele päevale.
Äratus toimus jälle keskpäeva paiku, ja tunni pärast olime juba muruplatsil, et mekkida saastakast kaasa ostetud pannkooke, vinkusid ja pirukaid. Ostsin endale päevapileti ning Urmo Untsakate kontserdipääsme ning tee viis taaskord Kirsimäele. Untsakad tegid. Tantsida sai palju ja peaaegu hingetuks. Kuumal suvepäeval lõõskava päikese all tantsu vihtuda polegi nii kerge. Minu juuksed olid igatahes kontserdi lõpuks üpriski märjad. Mul on tunne, et selle aasta minu kõige suuremaks festivalielamuseks jäigi seesamune hommikune kontsert (kell 2 päeval, noh).
Edasi jätsime Urmoga hüvasti, kes seadis sammud maantee poole, et taaskord Tartusse sõita ja mina suundusin telki Virre kontserdile. Oli lahja. Ilmselt oli eelmine aasta Virre neljapäeva südaöine kontsert veel liiga hästi meeles ja seekordne valmistas küll väikse pettumuse. Lahkusin veidi enne lõppu ja trehvasin toidutänaval Liina ja Artoga, kes keha kinnitasid, et siis samuti tee äärde näppu vibutama suunduda.
Kell 6 Krisimäel algav Prantsusmaa Duo Bertrand en Cie oli küll hea, kuid minu tantsulust oli selleks korraks kadunud ja ootasin juba pikkisilmi Ando ja sõprade lõpukontserti ning emmet, kes parasjagu Pärnus Sampo suvepäevadel möllas ja mulle järele lubas tulla.
Nii Ando, Jaak, Meelika kui ka kõik teised olid tasemel ja tore veidi nukra alatooniga kontsert kestis kella kümneni. Väsimus jalus, haarasin pakihoiust oma selja - ning magamiskoti ja maabusin ema mõnusas autos.
Ei saanud me korralikult Viljandist väljagi sõita, kui kaugel eemal seisis üks hääletaja. Nõudsin tungivalt, et see isik (kaugelt ei saanud tuvastada isegi hääletaja sugu) peale võetaks. Neiu osutus toredaks Folkariks ja Etnokaks, kes ise Viljandi Kultuuriakadeemias õpib. Folgi teemasid jätkus kuni Mäekülani, kus ta maha panime. Viimane peatus enne sihtpunkti Kloogal oli Keila Statoil, kus väikesed kabanossid loosi läksid ja kell pool üks olin ilusti kodus. Saun, korralik pesu ja voodi. Milline õndsus :)

Järgmine aasta jälle! Siis on teemaks regilaul!

Headest sõpradest, kes omavad autot

Eile õhtul kell 10 helistas mulle Annika ja kutsus välja. Kuna viibin endiselt Kloogal, siis ei tahtnud sellest mõistagi midagi erilist välja tulla. Mainisin niisama naljaga, et eks ta siis tulgu mulle järele - 40 minuti pärast oli Annika värava taga :) Siis sõitsime linna, korjasime Nõmmelt Eesti hõivatuma mehe Toomas Lumani poja peale ning jõudsime Pärnu mnt Patrickusse, kus ootasid meid juba Keiu, Evelin, Mariann, tema töökaaslane ja Merje oma kahtlaste meestega. Jõime siidrit ning tegime edasimineku plaane. Meie Keiu ja Annikaga suundusime Hollywoodi (naisteõhtu ju), teised pidid Riffist läbi käima ning siis pidime Privees kokku saama. Privee aga pandi kinni ja lõpuks maandusime kõik Hollywoodis. Veidi tantsu, veidi juttu ja veidi neegreid ning itaallasi (fakk, mida nad siit kõik otsivad) ning ma sain Annika nii kaugele, et ta oli nõus mind Kloogale tagasi ka tooma ja sealt otse hommikul Vormsile sõitma. Teel hüppas meile ette kits, kes jäi õnneks vist küll terveks. Kell viis saime igatahes tuttu ja ma magasin.. kella neljani :P Annika lasi juba kell 8 jalga vist..
Vot selline õhtu siis.

Homme aga.. ootab mind FOLK! :)

Nädalavahetusest

Lend Helsingist Tallinnasse möödus rahulikult, kuigi küll 20 minutilise hilinemisega. Jõudsin isegi Postimehe ja Õhtulehe läbi sirvida.
Olles pagasi üles korjanud ja juukseid sättinud, suundusin välja. Ainult mida polnud, olid minu emme ja Urmo :P Suundusin lennujaama ette, isusin oma kohvri peale maha ja ootasin 10 minutit. Siis sain oma emme ja kalli kätte ning sit läks Klooga poole.
Õhtul käisime issi sõbra sünnipäeval, kus sõime ja jõime head-paremat ning krabasime reklaamnänni. Kuna vihma ei sadanud, siis õiget vennastumist ei tekkinud ja pool üksteist olime juba Urmo kindlakäelise juhtimise abil (kaine autojuht:P) tagasi Kloogal.
Pimedas haarasime pudeli veini, küünlad ja rätikud ning läksime randa. Oli ka põhjust, sest täpselt aasta tagasi sai sealt samast kõik alguse :) Õhk ja vesi olid küll jahedad ja tuul suisa külm (ning minul endiselt tuulerõuged), kuid meres sai siiski kiirelt sulistatud. Küünlaid põlema ei saanud, vein ei maitsenud samuti nii hästi ja vägivallaakte ka ei sündinud, kuid tunne oli veel parem ;)
Pool pühapäeva möödus voodis ja ülejäänud aeg niisama õues pikutades. Kell pool kaheksa pidi kallis jälle Tartusse minema, et esmaspäeval taaskord töönädalaga alustada.
Ja mina.. puhkan. Vaatan telekat, loen, naudin õues päikest ja paljajalu kõndimist. Elu on ilus :)

Kolgata tee koju

Mulle tundub, et ma leidsin enda jaoks väga suure autoriteedi ning muidu vaimse ema ja õpetaja – Terje. Nüüdsest teen ma kõike nii nagu tema.
Terje tahab kunstimuuseumisse minna, tahan minagi; Terje jääb lennukist maha, jään minagi :P
Eilne hommik hakkas ääretult hästi: ärkasin, käisin pesus, korjasin toas laokile jäänud asju kokku ning siis viis naabrimees Martin mind rongijaama. Patrickut õnneks polnud ja nii jätsin talle ka 50€ võrra vähem üüri. Mõttes mõlkus juba Eesti.
Rong sõitis pea 4 tundi, kus ma esimesed kaks tundi imetlesin Prantsusmaa võrratut loodust. No tõesti ilus maa. Mäed, orud, Ei ole ainult mägi, on ka org , võrratu taimestik, kivimid.. Prantsusmaa ilma prantslasteta oleks vaieldamatult mu lemmik maa:D
Teine pool reisist lõbustasid mind Lyonis pealetulnud kolm vene uusrikast – kolm suurt ja tugevat meest, kes kõik mu kõrvale ja vastu istusid.
Kõigepealt saabus meeletu lehk, siis pigem karjumise moodi kõlav vene mölin ja siis mehed ise :P Ruloo tõmmati aknale ette, ehkki päike oli teiselt poolt:P Kui ma neile prantsuse ja inglise keeles proovisin seletada, et ehk ma võiks selle ülesse tagasi lükata, sest et mulle meeldib aknast õue vaadata, jäid mu küsimused vastusteta. Lõpuks tegin ikka kätega selgeks:P Järgmiseks kooriti välja pudel punast turisti veini (kell oli 11 hommikul) ning tsakuska ja pidu võiski alata :P Siis otsis iga mees välja oma pihuarvuti ja minu kõrval olev mees mängis sellega igatahes solidaret, teised kaks tegid midagi sarnast mobiilihelinate kuulamisega. Siis arutati prantsuse keelseid sõnu ning nende tähendusi. Vaesed poisid polnud endale põhiväljendeidgi selgeks teinud. Igatahes tervitussõna Bonsoir (tere õhtust) tähendus jäigi neile välja uurimata :P
Kui nad vales peatuses tahtsid maha minna (sõitsid lennujaama nagu minagi), võtsin oma vene keele napi oskuse kokku ja ütlesin, et lennujaama peatus on järgmine. Kahju, kui inimesed siis peatuse nime lugeda ei oska :P
Kell üks olingi Charles de Gaulle’i lennuväljal ja mugisin alustuseks võileiba. Kõik oli nii kindel, kõik sujus. Mul oli lennuni kaks ja pool tundi aega.. Mõtlesin, et imelik, miks check-in’i numbrit pole märgitud ja ootasin aga edasi. Lõpuks, 50 minutit enne lendu märgiti ära lennuvärav. Ja mina.. ma ei teagi, kas ma mõtlesin ja kui jah, siis mida, aga ma võtsin seda automaatselt check-in'i kohana ning seadsingi end järjekorda. Rahvast oli meeletult, kõik trügisid ja korralikust järjekorrast ei pidanud keegi miskit. Jutustasin seal prantsuse vanapaaridega ja kirusime koos czech airlinesi. Kui lend juba välja oleks pidanud, aga mul endiselt check-ini tehtud polnud, tundsin huvi, kas nad ootavad ikka samale lennule. Selgus, et.. EI :P
Siis läks kiireks.. jooksin ühte kohta, sealt öeldi, et lennukisse enam kedagi ei lasta, siis jooksin kogu oma suure pagasiga ruttu jälle lendajate alast välja ja maandusin piletikassas. Sedapuhku tunniks ajaks. Selgus, et samal päeval samade piletitega lennata on võimatu. Ka homme polnud Praha-Tallinna lennule kohti. Oli business klass, mis oleks maksnud 31 000 krooni – think not :P
Pärast pea kõikide lennukompaniide vaatamist jäi sõelale Finnair ja Helsinki. Helsinkist pidi veel südaööl lend Tallinn minema, kuid kahjuks polnud seal kohti ning pidin ootenimekirjas olemisega leppima. Lootus siiski jäi, et tunni aja jooksul, mis mul kahe lendude vahel on, suudan ma vähemalt enese teisele lennukile sokutada, kui kohti peaks tekkima, aga... Helsingi lennuk hilines 50 minutit :P Viie minutiga ei suutnud ma enam imet teha, isegi mitte siin, kus ametnikud teevad oma tööd, mitte ei uimerda... Ei jõudnud ma aga vist ainult selle pärast, et kell oli juba südaöö peal ja piletikassa oli kinni. Kohti oleks olnud, ma oleks saanud, kui mul see fucking pilet oleks olnud..
Kõmpisin nukralt pagasilindini, korjasin oma 20 kg kohvri üles ja suundusin infoletti. Kell oli liiga palju, et laeva peale minna ning pärast vanematega aru pidamist läksin kergema vastupanu teed ja suundusin hoopis hotelli. Ühene tuba koos hommikusöögiga – 73€. Kallis küll, aga asi tasus end ära. Pärast nii pikka ja pingelist päeva oli äärmiselt lõõgastav üks mõnus dush võtta ja end kerra tõmmata. Olgugi, et sain magada vaevalt viis tundi, on see igatahes parem kui terve öö kuskil lennujaama pingil veeta. Tõsi küll, siin Vantaas on äärmiselt mugavad nahktoolid ja isegi metallist käepidemed on ainult üle nelja tooli, niiet oleks ära maganud küll..
Hommikusöök hotellis rootsi lauas mõjus Eesti päraselt. Puder oli küll maitsetu, aga röstitud rukkipala koos normaalse juustuga, kodujuust, karjala piirakad, jogurt ning värsked ananassi ja arbuusi lõigud maitsesid suurepäraselt. Sõin ilusti kõhu täis ning 7.40 sõitsin pisikese hotelli mikrobussiga taas lennujaama.
Peast käis läbi ka idee hoopis linna sõita ja laevaga tulla, aga läksin taaskord lihtsama vastupanu teed ning otsustasin issi kukrut kergendada. Aitab seekord seikluste, tahaks juba koju! Lennupilet Eestisse maksis 130€ (Pariisist Helsingisse oli ainult 30€ rohkem). Hetkel istungi värava ees ja ootan pardale minekut, mis peaks juhtuma 20 minuti pärast. Kell 10.45 olen Eestis. Lõpuks! :P

Aga need piletid, mille lendudelt ma maha jäin, ei läinudki raisku. Pean maksma vist vaid 50 €, et kuupäev muuta ja saan nendega näiteks jõulude ajal Eestisse tulla;)

PS: Mu kullakallis boyfriend ööbis täna öösel minu juures. Kahekesi. Koos minu emaga. Huvitav, mida nad tegid? :D

Kodu!!!

Hetkel on olukord niimoodi, et ehtne shampus on otsas, rahvas peol ja mina pakin viimaseid vidinaid.
Prantsuse süsteem keeras ikka veel viimasel minutil taha ja mu telefon keeldus töötamast. Selle tõttu jäid mul pakid Lyoni saatmata.
Muidu on seis selline, et kell 22.40 peaksin Tallinnas maanduma.
Leidke mind kuu aja jooksul lähedalt!

Peost, mida ei tule

Reedel saabun ma tagasi Eestisse. Selleks puhuks oli laupäeval plaan pisikene lähedaste sugulaste pidu Kloogal maha pidada, keda ma juba aastaid siin elamise tõttu näinud pole. Päevad aga pole vennad ja mina jäin tuulerõugetesse ning see nädalavahetus langes ära. Hetk tagasi lõpetasin närvesööva telefonikõne, kus üritasime uut aega leida.
Tõenäoliselt veedan ma Eestis vaid kuu, mis teeb kõigest paar nädalavahetust. Järgmine oleks Folk, siis kellegi pulm, siis Seto Kuningriigi päevad ja isa sõbra Olevi pidu ja siis ongi viimane nädalavahetus, kus oleks tobe saabumispidu teha. Mul ei ole mingit isu, et saabumispeost saaks lahkumispidu..
Meie peres ei saa lihtsalt mitte midagi teha, sest mida aasta enam, seda rohkem ma veendun, et lapsed - see on nõme kohustus. Kõik sõbrad ja nende sünnipäevad ja muidu joomapeod on tähtsamad kui ainukese tütre koolilõpp ning kojusaabumine! Kui midagi just häda pärast tegema peab, siis kutsutakse ka isale meelepärased külalised. Savi ju, et ma neid sugulasi võib-olla kaks-kolm korda elus olen näinud..
Jälle see kvaliteeti-kvantiteedi teema. Kui teeme, siis suurelt! Paratamatult meenub ema jutustus oma pulmast, kus oli üle 500 külalise ning poolt sellest polnud ema kunagi näinud. Kui ikka teha tütre pidu, siis võiks ehk ka neid külalisi kutsuda, keda mina soovin.. Aga kuni pidu finantseerib minu isa, on vist see loll soov. Kes maksab, see tellib ka ju muusika.. isegi oma laste puhul.

Tipid-täpid

Kas teid vahel rõõmustab tõsiasi, et te polegi ainuke, kellel on kõik sitasti?
Minu tuju tegi küll paremaks teadmine, et ka Hanna, kes mul siin 2 nädalat tagasi külas käis, vaevleb tuulerõugetes ja üritab kõigest väest (nagu ka minagi) Folgiks terveks saada :P
Eks me koos selle haiguse siis Barcelonast üles korjasime..

PS: Villid sügelevad väga rõvedalt.

PPS: Ööseks oleks mul kratsimise vastu vaja hullusärki :P

Ja aina ilusamaks lähen :D


eile

täna

Kuidas tarkusehammas tuulerõugeteks muundus

Laupäeva hommikul ärkasin üleni higisena ning meeletu pea -ja hambavaluga. Olin kindel, et tarkusehammas jurab. Palavik tõusis kohati ligi 39-ni ning valusähvakaid peas oli raske taluda. Nagu tüüpilisele minule kohane kui mul väga paha olla on ja keegi mind ei aita, hakkasin end haletsema. Pisarad voolasid, palavik muudkui tõusis ja ige tegi põrgulikku valu. Jess, tore algus küll minu viimasele nädalale Montpellieris.
Ka pühapäev ei toonud mingisuguseid muutuseid. Istusin aga palavikuga kodus ja mõtlesin hambaarsti külastusele.
Esmaspäeval saigi hambaarstile helistatud, kes küll mind läbi vaadata poleks saanud, aga antibiootikume põletiku vastu oleks ikka välja kirjutanud. Seadsin sammud dushi alla ja märkasin oma dekolteel kahtlaselt palju punne. Edasi vaadates selgus, et samad pisikesed laigud ja villid on ka jalgadel, kõhul, seljal, kätel ja näos.. Mõtted liikusid kahtlaselt väikeste laste viirushaiguste poole, mida ma õnnetuseks polnud pisikesena läbi põdenud.
Pärast raudteejaamas reedeks vajalikku rongipileti ostmist, jooksingi arsti juurest läbi. Jah, mul on tuulerõuged! :P Et teie küsimusi ennetada, siis mul pole endal ka vähimatki aimu, kust ma selle viiruse üles korjasin. Käisin ülikoolis, mis on vist tegelikult lasteaed :P
Ei mingit õues käimist ega suvitamist. Tuleb kodus istuda ja end mingisuguse vastikult haisva vedelikuga tupsutada. Õnneks briljantrohelist ei antud:P
Hetkeseis on see, et õues, on 35 kraadi sooja, minu kehatemperatuur on sujuvalt üle 38 ja ma sügelen igalt poolt:P

Loodetavasti lastakse mind reedel ikka lennukile :P

Korteritest

Kohe peale ülikoolis käiku jooksin kortereid külastama.
No ausõna, üks hullem kui teine. Ma ei saa aru, kuidas saab nimetada kahetoaliseks korterit, kus igasugused uksed puuduvad ja näteks vannituba asub magamistoas. Jah, keset magamistuba on dushikabiin ja kraanikauss. Ei mingeid uksi, ei midagi. Kahetoalise korteri otsimise point ongi ju selles, et annaksime ka teineteisele pisut õhku.. kui ma tahaks kõiki asju ühes toas teha, siis võtaks ma poole odavama stuudio, kurat küll.
Lyonis ööbisin ma HC kaudu. Frederic oli tore 25-aastane briti olekuga prantslane, kes elas koos Guillaume'ga, kellega, oh üllatust, ma juba Montpellieris pidu olin pannud (vt ka vahupidu ja maaima väiksust). Paraku mina teda küll sellest õhtust ei mäleta :P Paha alkohol
Tema tüdruksõber Aurelie, kes ka seal oli, elab samuti Montpellieris, kuid kolib juuli lõpus lõplikult sinna. Jutt jäi, et ta saab oma autosse mahutada, ka minu kasti koos raamatute ja talveriietega.
Aurelie kinnisideeks on laps saada. Ta on 27-aastane ja töötab ämmaemandana. Muidu väga tore tütarlaps, aga mul on küll tema vaesest kutist kahju, kes alles 23 ja kes vist veel väga last ei taha.
Õhtu möödus lauamängu mängides ja veini juues. Kuna reedel oli kõigil tööpäev, siis südaöö paiku läksid kõik ontlikult magama. Mina omistasin endale elutoas lahtikäiva diivani ja uni oli tõesti hea.
Reede hommikul ajasin end 8.30 üles, et väike dush võtta ja korteriotsinguid jätkata. Ei mingit muutust, endiselt oli kõikidel korteritel midagi viga ja nii jäigi seekord leidmata. Jätk toimub sellele tõenäoliselt 20. augusti paiku kui juba kahel rindel otsida saab.
Tervis polnud kõige etem, vihma sadas ja ma otsustasin hoopis tagasi Montpellieri sõita. Jätsin Jean-Philippe'le, kes pidi mind sel ööl majutama, automaatvastajasse teate ning läksin rongijaama.

Tudengielu võib alata!

Kool sai läbi, aga sellega puhkus veel ei alanud.
Tuli välja, et pidin juba 6. juulil Lyoni ülikooli pabereid sisse viima ja ühtlasi ka eluaset otsima. Jah, võiks ju mõelda, et mis sellest siis rasket on.. Niimoodi mõtlevad tõenäoliselt vaid küll need, kes kunagi "Vana-Euroopa" bürokraatiaga kokku pole puutunud :P
Et korterit üürida, on vaja käendajat - inimest,kes teenib kuni viis korda sinu kuuüürist, kes annab sulle kõikvõimalikud dokumendid ja kirjutab, et maksab sinu eest, kui sinul probleeme on. F2 ehk siis kahetoalise korteri üür on orienteeruvalt 500 € + maksud. Järelikult peaks see inimene teenima 2500 € ehk siis Eesti Kroonides orienteeruvalt.. väga palju:P Asja teeb keerulisemaks see, et käendaja peab resideeruma Prantsusmaal ja seega minu vanemad ei sobi (mitte, et mu isa üldse sellist palkagi deklareeriks). Kust aga leida siin inimesi, kellelt poleks häbi sellist teenet küsida? Minu tutvusringkond piirdub paratamatult rohkem üliõpilastega ja peost suhu elajatega.. Kaalusin oma endistele õpetajatele helistamist ja siis prahvatas.. Nohiku ema! Minust paar tänavavahet edasi elab mu kõige nõmedam klassiõde. Tema ema viis meid eksamite ajal eksamikeskusesse, mis asus linnast väljas.(Tüdruk on 18-aastane ja pole oma elus midagi peale õppimise teinud. Ometigi sai ta eksamitel minust halvema resultaadi :P) Niisiis võtsingi kätte ja surusin südametunnistusepiinad alla ning helistasin Vivianele. Ta ema oli kodus. Edasi käis kõik kähku: läksin neile külla, ta oli nõus ja täitis vajalikud paberid (õnneks oli neil isegi koopiamasin kodus). Tulin koju ja helistasin Urmole, küsides, kas ta ikka teab kui nahhaalne ta tüdruksõber on :P
Kui te arvate, et tegu on mingisuguse pisikese kirjaga, siis te eksite. Vaja on: isikut tõendava dokumendi koopiat, elukoha tõendid (ntx elektriarve, kus nimi ja aadress peal), kolme viimast palgatõendit, 2003 ja 2004 aasta tuludeklaratsiooni, panga identiteedi kontrolli, maamaksu tasumist viitavat paberit ja siis loomulikult avaldust :P

Järgmine hommik ärkasin veidi enne kuut, et dushi all käia ja 7.18-le rongile jõuda. Mida kaugemale me Montpellierist jõudsime, seda rohkem pilvisemaks kiskus. Mingi hetk peatus rong, keset põlde ja valjuhääldist kõlas teade, et äike on põhjustanud elektrilisi probleeme ja edasisõit on ajutiselt peatatud. Lõpuks jäi rong hiljaks poolteist tundi ja kella poole kümne asemel jõudsime Lyoni kell 11. Minul oli ülikoolis rendez-vous 11.15. Jooksin rongilt maha, leidsin suurema vaevata trammipeatuse ning sõitsin ülikooli peatusesse. Õnneks leidsin ka kohe õige maja üles ning kell 11.25 rääkisin juba sõbralikult administratiivtöötajatega juttu. Bürokraatia puudus. Kõik käis elektrooniliselt, kiiresti ja kahjutult. Sain endale üliõpilaskaardi, kirjutasin 400 € (katab nii sisseastumiskulud kui ka tervisekindlustuse) ja asi sellega esialgu lõppes. Edasi üritati mind meelitada kohalikku õpilaste ametiühingusse ning soovitati tellida õppeaine kohaseid ajakirju (mida ma tõenäoliselt ka teen). Siis tuli veel tervisekindlustuse pabereid täita ja kella üheks oli kõik läbi.
Olen nüüd politoloogia ja ajaloo tudeng!

Ja korteriotsingud võisid alata..

Minu pisikene elu on vahepeal täiesti uued tuurid võtnud.. kui ma vaid viitsiks blogida :P

Maailma väiksusest

Tähistastasime eile klassikaaslastega kooli lõppu ning olesklesime St Rocki kirikutrepil saatjaks mitmed alkoholid, trummid ja kitarrid.
Mingi hetk hüppas mulle juurde üks esmapilgul tundmatu tüdruk ja küsis kas ma olen Eestist. Vaatasin talle üllatunult otsa.. ja midagi hakkas koitma :P Jah, kunagi 5 aastat tagasi olime me Annikaga käinud Kesk - Prantsusmaal mingis laagris. Adele oli ka sealt :P
Täiesti uskumatu, et me nüüd samas linnas elame ja tema parim sõbranna oli minu klassiõde :P
Vahetasime numbrid ja lubasime kokku saada ning koos selle laagri pilte vaadata.

Loo moraal on, et sittagi pole muutunud (mind silmas pidades, kui ma ka 14-aastaselt samasugune välja nägin kui praegu):P

PS: Ma tahaksin õnne soovida ja nö avalikult tervitada oma kõige-kõige kallimat, kes täna 23-aastat vanaks saab! :)
Kestvad ovatsioonid!

Hüvasti keskkool!

Öösel küll magada ei saanud ja täna päeval oli ka õhus imelik ärevus. Kell viis läksime oma eksamitulemusi seinalt otsima.
Jah, ma olen nüüd keskharitud ja veel mentioniga (kusjuures mention bienist jäi puudu ainult 0,4 punkti)
Kõik eksamid läksid üleootuste hästi va filosoofia, mis mulle endale tundus kõige paremini õnnestunud eksam:P


Aga nüüd tulemustest:
litterature/kirjandus: 10/20
philosophie/filosoofia: 9/20
histoire-geographie/ajalugu-geograafia: 13/20
estonien/eesti keel:17/20 (tõlke tõttu)
anglais/ inglise keel: 17/20
anglais renforce/raskendatud inglise keel:20/20
education physique/kehaline kasvatus:13/20

Kokku annavad mu kahe aasta eksamitulemused keskmiseks hindeks 13,60, mis on tunduvalt üle keskmise:)

Ja kool on läbi!!!

Homme lähen viin õpikud ära:)

Reisi tagajärgedest

Tänu lahtistele autoakendele ning konditsioneeri ja lõõmava palavuse vaheldusele olen ma haige. Õues on päeviti pea 40 kraadi sooja ja minu kehatemperatuur stabiiliselt üle 37, mida saatmas veel kinnine nina.
Haige ei ole kunagi hea olla, aga veel sellise kuumusega.. Tahaks päevas viis korda dushi all käia (tegelikkuses käin kaks korda päevas), sest kogu keha leemendab higist ning külmavärinad on sagedased külalised.
Alles sellise kuumaga olen mõistnud alasti magamise võlu. Öösärk on ja jääb mu lemmikuks (hoolimata sellest, et hommikuks on see kaenla alla rullunud), aga siin võib küll kogu suve alasti õhukese lina all tududa.

Reis tagasi Montpellieri

Öösel magasin Hanna pisikeses umbses toas. Voodi oli ebamugav, palavus tappev ja õudukad üksi hääletamisest põhjustasid väga suure unepuuduse. Kell 10 ajasin end lõpuks püsti, jätsin Moisesega hüvasti ja asusin teele.
Kõik algas hästi:P Juba Santa Perpetuas suutsin ma ära eksida ja 10 minuti asemel jõudsin bussipeatusesse 40 minutiga. Bussis ei meeldinud juhile mu kümne korra pilet hoolimata faktist, et olin ka seda eelmisel õhtul samas bussis kasutanud. Jälle 1, 75 € vaja juurde maksta. Ka kõht kippus lahti minema ning tänu magamatusele tundus kõik veelgi jubedam.
Eelmisel õhtul olin ilusa sildi kirjaga "France" valmis nikerdanud ja olin kindel, et üksi hääletades ei tohiks aega üldse kuluda. Ma eksisin. Barcelonas keskpäeval hääletamine pole üldse naljaasi. Sildist loobusin ma õige varsti, aga ka niisama pöialt vibutades ei muutunud olukord. Kui Prantsusmaal sind peale ei võeta, siis mööda sõitvad autod vähemalt lehvitavad, piibitavad või naeratavad. Barcelonas aga mitte midagi. Lõpuks, pärast pea tundi ootamist võttis mind peale üks umbeelne kataloonlane, et mind siis kohe 10 km edasi bensujaamas maha panna.
Alguses küsisin erinevatelt juhtidelt, kas nad ehk juhtuvad minema samas suunas, aga see kujunes suht mõttetuks. Selle asemel ronisin hoopis väljasõidu teele ja hääletasin seal.
Pärast teist pea tundi ootamist võtsid mind peale maailma kõige armsam katalaani paar - Pere ja Silvia. Silvia töötab õena ja Pere füsioterapeudina.
Nad rääkisid arusaadavalt nii inglise kui ka prantsuse keelt ja olid meeletult huvitatud minust, minu boyfriendist, Montpellierist ja väikesest Eestist. Paar oli puhkusel ja sõitis väikesesse Kataloonia linnakesse nimega Figueres (kus asub maailma kuulus Dali majamuuseum), kus neil on kesklinnas korter ja Costa Brava kuurort ja rannad jäävad vaid mõne kilomeetri kaugusele.
Puhkusel inimestel on aega. Mulle näidati Figueres'i linna, osteti juua ja siis otsustati mind viia veel 30 km edasi Prantsusmaa piirile. Lihtsalt selle pärast, et ma ikka turvaliselt kohale jõuaksin. Silvia andis veel mulle oma telefoni numbri, et kui mul abi on vaja või ma neile näiteks külla tahan tulla. Ma olin tõsiselt loksutatud. Polnud ammu nii armsaid, vahetuid ja külalislahkeid inimesi kohanud.
Kõndisin üle piiri ja viibutasin silti. Kahe minuti pärast peatus odavamat sorti auto, kus sees istus Prantsusmaa vutikoondise särki kandev keskealine mees, kes rääkis ilmselge hispaania keele aksendiga. Tunnine teekond viis meid Perpignani (mees viis mind veel eraldi linnast välja ideaalsesse hääletamiskohta).
Jälle olin ma suures tasulise maantee maksupunktis ja viibutasin pöialt. Umbes 10 minuti möödudes peatus ilus Pesukott, kus sees tüse keskealine ärimees. Auto armatuur oli täis erinevaid mobiiltelefone ja muid elektroonilisi vidinaid. Onu, kes tutvustas end Jean-Lucina oli teel Nizzasse ning lubas mind Montpellieri ära visata. Tegemist oli intelligentse kaubandusärimehega, kes oli palju reisinud ja omas ka enda ehitusäri. Rääkisime naistest. Tema unistuseks oli saada endale Ida-Euroopa tüdruk (brünett, muideks), sest need pidid tema arvamist mööda vähem pinda käima ja skandaale tegema. Ma naersin. Vägisi tulid meelde vene paaride peretülid. Anyway, armas onu oli vist ona shansid maha maganud, sest sõrmus oli tal sõrmes ja enda sõnul pidi tal maailma kõige jubedam naine olema :P Õnneks on tal selline reisiv töö, kus ta peaaegu kunagi kodus pole :P
Bensujaamas ostis mulle veel pudeli jääteed ja jõi kokat minu terviseks.
Pooleteise tunni pärast olin peaaegu Montpellieris. Ainuke probleem oli kiirteelt välja saada. Kõndimine seal on keelatud niisiis pidin ka viimased kolm km hääletama. Õnneks võttis mind paari minuti pärast peale meie ranna kandis elav onu ja viis linna piirini. Edasi kõndisin rõskes ja umbses pilvises linnas (sooja 38 kraadi) bussipeatuseni ning trotsides kõiki äikesepilveid jõudsin kuivalt koju. Lõpuks muidugi ei hakanudki sadama :D
Kell pool seitse olin õnnelikult, aga väsinult kodus. Saatsin tänusõnumid Moisesele ja Silviale ning puhkusest puhkamine võiski alata.
Lõppkokkuvõtes pole üksi hääletamine sugugi nii ohtlik ja jube kui võiks arvata. Pigem oli see parim kogemus, sest nii armsaid ja usaldavaid inimesi oli suisa rõõm kohata. Üks tingimus ehk siiski - keelt võiks osata.
Keeled suhu ja Euroopasse! :D

Kolmas päev

Hommikul ärkasin kellegi kohutava norskamise peale. Kell oli pool kümme ja Moises koju jõudnud ning tudus voodi teises servas.
Käisin dushi all ja ajasime taanlase üles. Jälle oli meil teda vaja, sest bussipeatuse asukohast polnud meil aimugi, aga sisse on ju vaja saada.. linna siis :)
Haarasime pagariärist võileivad ja varsti olimegi Barcelonas. Siin kohal soovitaksin kõigil vähegi klaustrofoobikutel vältida metroo vahetamist jaamas nimega Passeig de Gracia. Seal on maailma kõige madalam, umbsem ja lõputu tunnel. Mina, kellel muidu erilisi selle teemalisi vaegusi ei esine, kattusin igatahes üleni külma higiga ja peaaegu jooksin välja. Kell 12 pidime kohtuma Catalunyal juba Heleriga. Jõudsime 12.30. C'est la vie. Barcelona maapealne liiklus on paras kaos.
Hanna pidi samal päeval Eestisse tagasi lendama ja niisiis tegime kuni selleni aega parajaks - kingapoed ja jäätis.
Tegime lehva-lehva ning jalutasime Heleriga mööda kaunist vanalinna, käisime turul head-paremat maitsmas ning istusime baaris. Kahjuks oli non-stop ringiuitamine oma jälje jätnud ja ma ei suutnud isegi poodides käia. Jalutasin veel veidi üksi gooti linnaosas, kus ohtralt antiikpoode. Mõte läks õkva isale, kes seal raudselt päevi oleks veetnud:P Ka maskipood avaldas muljet.

Kõht oli tühi ja otsustasin viimase päeva puhul suurema väljamineku kasuks ning läksin korraliku baari tapasid sööma. Nojah, see asi läks mul üllatuslikult 16 € maksma. Eelmine kord peaaegu kõige nooblimas tapa restos läks 13 € ja siis sõin ma tunduvalt rohkem.. Kohad võivad väga petlikud olla. Asjale lisas ka vürtsi sama kohviku WC-sse kinni jäämine. Nimelt tõmbasin ukse enne kinni kui märkasin, et link puudub :D Õnneks eriti närvi ei jõudnud ma minna, sest juba paari minuti pärast läks sealt keegi mööda ja avas minu karjumise peale ukse :P
Pärast kogu seda altminekut otsustasin uutest seiklustest hoiduda ja istusin selle asemel Catalunya peaplatsil, lugesin raamatut ja jälgisin inimesi. Peter saabus ka poolteist tundi hiljem ning päevase bussipeatuse otsingud võisid alata :P Tänu minu ratsionaalsusele ja tähelepanelikkusele ei võtnud see õnneks eriti kaua aega. Küll aga jõudsin ma närvi minna sellest, et Peter, kes lubas minna korra nurga taha võileiba ostma minna, jõudis tagasi 40 minutit hiljem ehk 5 minutit enne viimase bussi väljasõitu.