Reisist

Kogu kojutulek on mu kannatuse kõvasti proovile pannud ja mul on reisimisest kõrini. Tegelt ka! Rongis karjusid väiksed põngerjad ja tegid loomahääli. Kaks tundi. Mu igasugune lapsesaamissoov on igatahes tänu sellele “elamusele” kaugele tulevikku lükatud.
Lyoni rongijaam oli suur. Täitsa Pariisi Montparnasse’i omaga võrreldav. Kui üle avaliku platsi lennujaama viiva bussini jalutasin, jooksid mulle järele kaks tütarlast. Selgus, et mu pikk seelik oli seljakoti vahele kinni jäänud ja tagumik paljas. Hea, et ma seal linnas ikka kedagi ei tunne:P
Lyoni lennujaam tundus esmapilgul stiilne ja pisike. See viimane osutus küll väga valeks. Kõndisin rahus oma 15 minutit (Kopenhaageni lend läks lennujaama kõige kaugemast väravast). Pardale minnes selgus, et oh üllatust-üllatust lennuk peatub ka Strasbourg’s. Krt ega ma rongiga ei sõida. Ja niimoodi veniski meie Taani lend kolme tunniseks. Lisaks oli lennuk imepisike ja rappus maandumisel kiljuma paevalt.
Süüa muidugi kuskil ei antud, aga ausalt öeldes haigusest tuleneva peavaluga ja seda suurendava pideva õhurõhu muutumisega eriti nagu midagi ei tahagi.
Taanis pidin ma pagasi üles korjama ja uue check-in’i tegema. Põhjuseks prantslanna otsus, et ta ei saa mulle eraldi piletitega seda ära teha.
Hetkel istun lennujaamas ja peaksin juba oma värava poole tõttama. Ka Taanlastele meeldib Ida-Euroopa lende kuhugi lennujaama taganurka “peita”:P
Prantsusmaa ei ole ju nii kaugel. Miks mu reis siis ikkagi 14 tundi kestis?!

Ja kõik algab taas..

Käisin täna hommikul arsti juures. Jälle väike antibiootikumikuur siis..
Kokku kirjutas ta mulle neli erinevat ravimit - koguse järgi võiks nagu küll kiiremas korras terveks saada:D Tõele au andes ongi nina juba vähem kinni.

Aga tegelikult tahtsin ma hoopis öelda, et mitu kilo juustu on ostetud, kallimale prantsuskeelne kirjandus samuti ja ma olen jälle valmis koju tulema. Asju on nagu tavaliselt - palju!:P Aga küll ma hakkama saan.
Patrick viib mu homme hommikul kella kümneks rongijaama, kust tee viib Lyoni, sealt edasi katsun kuidagi lennujaama saada ja siis Kopenhaagenisse ning veidi enne südaööd peaks mu jalg kõigi ennustuste kohaselt juba Eesti pinda puutuma.

Kohtumiseni peatselt ka reaalsuses, mu kallikesed! :)

Nõmenõmenõme!

Kaks päeva on jäänud Eestini, mul algas koolivaheaeg, kusjuures kogu vaheaeg on nö ka kallite õpetajate poolt töödega sisustatud (ikkagi 3 nädalat õppetööd jäi streikide pärast vahele) ja ma olen.. haige. Mis võikski olla parem kui koju tõbisena minna?:P
Kõiges on süüdi ujumine, soojad ilmad ja salakaval tuul. Käisin kolmapäeval tublisti vetelpäästmas. Ujula föön oli katki ning ma ei viitsinud kätekuivatusaparaadi alla väga pugeda ja otsustasin, et ma ei saa ju märgade juuste pärast 25 soojakraadi juures haigeks jääda. Sain küll! Seejuures jääb mulle mõistatuseks, kuidas Hanna talvel Eestis 30 kraadise külmaga ilma mütsita märgade juustega õue läheb ja haigeks ei jää..
Igatahes on mul väike nõme palavik, mis maha ei tapa, aga olemise teeb sitaks, köha, kähe kurk ja kinnine nina. Ja ma TÕESTI ei taha oma puhkust kodus mingisuguse nõmeda haigusega ära rikkuda..
Kui homme hommikul on sama sitt kui täna hommikul, siis lähen arsti juurde!

ja õues on endiselt üle 20 kraadi sooja..

Lihavõtetest

Minu pikaajalise siinse vaikuse põhjus oli interneti puudumises. laupäeva lõunal käis plaks ja vaene Merxs istus netita kuni eilse õhtuni, mil minu kallis rüütel Terje jalgrattal saabus ja selle 30 sekundiga terveks tegi:P
Mina olin kindel, et ruuteril on miskit viga ja kuna internet on naabrite oma ja naabrid olid Saksamaal, siis ma väga ei tõmmelnud ka. Tegelikult piisas vaid mingi asja refreshimisest:P
Õhtu ise oli hämmastavalt ilus. Aias oli soe ning päikese loojumisvärvid vapustavad. Ka pudel vermutit kulus playlistist laule valides ja neid täiest kõrist üürates üllatavalt kiiresti. Kell 10 panime pilli kotti, haarasime rattad ning sõit läks Terje sõbra filosoofihakatise Davidi juurde. Meie toodud kõige suurem/odavam vastik valge vein joodigi esimesena ära ja edasi olin ma juba suhteliselt purjus ning mingi hetk kella kahe paiku leidsin eneses jõudu ka kojuminekuks. See oli õige otsus, sest hommikul oli kool:P

Ka nädalavahetus üleüldises plaanis kujunes väga kirevalt: laupäeval tüdrukute õhtu Denja juures, pühapäeval püha itaalia söömaaeg ja eile siis see.
Õnneks läheb Terje homme Brüsselisse ning mul on lootust nädala lõpuni korralik olla;)

PS: See aasta oli mul lihavõtetega nii palju ühist, et eile öösel sai Davidi shokolaadijänest nositud. Isegi munad jäid värvimata/koksimata:S

Jõuluvana tee mind kuulsaks nagu olid Biitlid

Nii, poisid-tüdrukud, kes teist tahab kuulsaks saada?
Punase ninaga jõuluvana rolli etendan nüüd mõne aja jooksul mina!
kuradi herpes..

Bakatööst

..loomulikult küll mitte minu omast:P
Otsustasin ühele mehele siin vastu tulla ja veidigi tema abivalmidust ja vaeva nähtut minu suhtes korvata.
Aga uskuge, kuskilt lindilt lastega tehtud intervjuude maha kirjutamine on ikka üks jube töö küll! Ei mäletagi täpselt, mis kell ma korralikult asjaga alustasin, kuid lõpule jõudsin alles kell 3 öösel.
Päris sürr ja naljakas on ööpimeduses kuulda, kuidas 7-aastane poisslaps ütleb: "Siis kui ma kohukesi söön, siis ma võtan kilo juurde. Sest ma ei söö enam kohukesi." Kas mina ka nii vanalt kaloritest mõtlesin? Vaevalt. Kuigi oleks ju võinud.. Võib-olla oleks nüüd olukord parem:P

Üleüldse on rollid vahetunud. Mina, kes ma tavaliselt alati teisi ära kasutan, ole hakanud hoopis teistele asju ära tegema:P
Lisaks intervjuule kirjutasin ka sõbrannale ja ühele vanale klassivennale Eesti kooli jaoks prantsuse keeles essee. Loodetavasti ikka õpetaja usub, et nad selle ise tegid:D

Küll on aga minu magamisreziim sassis. Vähkresin hommikul seitsmeni voodis ilma minutitki suigatamata.. ja kell kaheksa helises äratuskell.
Tegelikult pole hullu midagi, sest 1 tund magada on enesetunde seisukohast raudselt parem kui 3 tundi! :)

Babysittingust

Vist ikka ei olnud nii hea idee lapsehoidmisetasu otse prantsuse keele tundideks ümber vahetada..
Raha ei tiksu ja noortel vanematel kipub vist tõsiselt kell ununema..
Kui lubati, et kell 2 öösel ollakse tagasi ja kui kell 3.27 kedagi veel ei paista, siis ei ole enam tore.
Kui ma luban õhtul kell 8 last hoidma tulla ja kui ma alles kell 11 öösel välja ilmun oleks ju ka probleem, kurat võtaks!

Blokaadidest ja streigist (jälle!)

Tõenäoliselt olete te kõik kuulnud, et Prantsusmaa mässab juba mitmendat nädalat uue tööseaduse vastu.
Meie kooli õpperütmis on häireid olnud kolm nädalat. Iialgi ei teadnud hommikul unise peaga kooli poole kiirustades, kas täna on jälle kaasõpilastel korda läinud värava ette prügikastid veeretada ning tee sulgeda või on politseinikuhärrad siiski olukorra kontrolli all hoidnud.
Tunnid jäid pidevalt ära, klassis viibis 10 õpilast 35-st etc.
Eelmisel kolmapäeval toimus kauaoodatud kirjalik salajane hääletus ning oli lootust, et kogu see tohuvabohu võtab vähemalt ühe kindla suuna. Kas täielik blokaad või normaalne õppetöö.
Saatuse sunnil ja enamike abiturientide vastuseisul otsustas siiski enamik gümnasiste (58% 3000-st hääletanuist) kool blokeerida. Oli lootust, et tulevad mõnusad vabad päevad..
Aga nagu ikka.. lootus on ainult lolli lohutus.
Neljapäeva hommikul siiski igaksjuhuks kooli poole minnes tundus kõik korras olevat. Värava ees oli küll politsei, kuid nende kõrval ka direktor, kes kõiki rõõmsalt tervitas ja sisse lasi. Kooli territooriumil olid küll kõik hooned blokeeritud. Ligi 50 õpilast elab püsivalt koolis - sööb ja magab ja läbustab ning loomulikult valvab omandit. Räägitakse, et hoonest A on järel vaid bardakk..
Loogiliselt võiks ju arvata, et kui kõik õppeasutuse hooned on blokaadi all, siis tunde toimuda ei saa. Siiski, siiski, Prantsusmaa bürokraatia juures ei kehti tavaline loogika! Niisiis toimuski neljapäeva hommikul kirjandustund näiteks õpetajate toas suure kära sees. Ka filosoofia tunnid leidsid aset samas ruumis ning üllatuseks oli kohal ka pea pool klassist. Reedel nii hästi ei läinud. Need, kes olid sel päeval kooli otsustanud tulla, pidid asjatult õues õpetajaid ootama, kes ei suvatsenud oma puudumisest teada anda..
Ma vist ei pea mainimagi, et 3 nädala õppetöö kaotsiminek on lähenevate riigieksamite valguses vägagi hirmutav. Ma saan mõnel määral aru noortest idealistidest, kes tahavad kasutada oma võimalust ja teha revolutsiooni, kuid nende pidev propagandatöö oma kaasõpilaste suhtes viskab üle. David ütles mulle, et vaja on muuta mentaliteeti. Palju õnne! Mina olen alati arvanud, et mentaliteedi muutmiseks on vaja aastakümneid, aga ju siis sotsialistlikud noored saavad ka paari nädalaga hakkama..
Algselt naljanumbri nägu võtnud üritus hakkab tasapisi tragöödiaks kujunema. Eriti hetkel, kus valitsus on lubanud uue seaduseelnõu välja töötada ning jätkuv õppetöö segamine kahjustab vaid segajaid iseennast.

Suvest

Eile ja täna on õues tugevalt üle 20 kraadi sooja. Päike paistab, pehme tuul silitab ning miski lausa kutsub kõike unarusse jätma ning randa jooksma.
Vahemere äärde ma eile küll ei jõudnud, küll aga peestiasin tund aega koduaias ja üllatus, üllatus..õhtul olid dekoltee ja õlad isegi punased.
Samuti valmis otsus ujumas hakata käima. Kuhugi trenni on siin maal pea võimatu poole hooaja pealt minna. Enamus kohtades tuleb maksta kas aasta või pool-aasta eest (kusjuures kehtib ainult koolide ajasüsteem ja näiteks koolivaheaegadel ei toimu kellelgi trenne). Panin siis suvised sandaalid alla ja suure hurraaga Antigone'i olümpia basseini poole teele.
Kas teie teate, kuidas oma enesehinnangut endiselt kõrgel hoida hoolimata igasuguse vormi puudumisest ning meikimata olekust? Mina tean! Tuleb käia mööda ehitustöölistest. Eile jooksis mulle üks 5 minutit järele, teine küsis telefoni numbrit ja ülejäänud piirdusid lihtsate komplimentidega (a la: sa oled sharmantne, räägime juttu ..).
Kusjuures pärast tagasi tulles tegin meelega ringi sisse, et mitte uuesti nendega kokku puutuda.
Ujula ise oli ok. Väga palju rahvast ei olnud, bassein oli suur ning riietusruumide süsteem iseenesest hea. Ka hinna ja kvaliteedi suhte üle ei saa nuriseda, sest 10-tunnine pääse maksis 20€, mis isegi Eestis kallis pole.
Muidugi saunamõnudest võib siin maal ainult unistada :(
Tagasiteel oli samm kerge ja olemine hea kui välja arvata paari sentimeetrised villid mu taldadel, mida sandaaid suutsid tekitada.
Koju jõudes kutsus Gabriele mu linna väikesele aperatiivile. Istusime vanalinna välisterassil, lõime Patricku sünnoipäeva puhul kahekesi veiniklaase kokku ja ma püüdsin meeleheitlikult tema viletsast rohke itaalia aktsendiga vürtsitatud prantsuse keelest aru saada.
Tegelikult muidugi nii suvi pole ja kui päike ära läks, hakkas mul õhukeses avaras pluusis päris külm. Mäest alla koju tuhisedes ja tuulepuhangute kiuste püsti jääda katsudes palusin mitu korda kedagi kõrgemat, et ma haigeks ei jääks. Elame, näeme..

Vaniljeviinast, Vana Tallinnast ja paljust muust

Eile sai Terje oma uue vana jalgratta remondist kätte ning pidime oma sõiduriistu testima minema. Istusin Comediel ooperimaja ees ja ootasin. Loomulikult haakus 30 sekundi jooksul mu külge mingi araablane. Mesijutt. Lõpuks sain ta peale päris kurjaks ja ütlesin paari karmimat sõna. Vastuseks tõusis kodanik püsti ning teatas kõva ja selge häälega: "Sa polegi tegelikult nii ilus!" Naeru jätkus kauemaks:P
Terjega me iseenesest eriti kaugele ei jõudnud. Juba Lezi juures koukisime kotist pudeli välja, rääkisime streikidest ja vana Euroopa majandusest ning õues muudkui pimenes. Üheksa paiku koju jõudes olin parajalt purjus ja heas tujus. Kell 11 suundusin Terje poole, kus ootasid mind ees korteri perenaine ning tema sõbrad David ja ee.. teist nime ei mäleta:P
Vana Tallinn shampusega mõjus ning mingil hetkel turnisid Terje ja seekellenimemaeimäleta kuskil katusel. Hoolimata manustatud alkoholist oli mul siiski nii palju mõistust, et mitte oma maani seelikuga sama teha - elu on veel kallis! Zongleerimine, biitlid ning filosoofia viisid õhtut ikka edasi ja edasi.
Kell viis hommikul kui pea juba veidi vähem ringi käis, võtsin end kokku ja otsustasin, et kodus oleks siiski meeldivam ärgata. Tubli 15-20 minutit rattasõitu ja laps magas;)
Täna hommikul polnudki nii jube kui karta oskasin ning Gabriele valmistatud risotto marinara ja värske tuunikala mõjusid veelgi leevendavamalt:)