"Appi, nad tulevad"

Kunagi, nii umbes nädal tagasi, viis mu tee Tartu suunas. Nimelt sai Folgi ajal plaanitud kanuumatk siiski teoks ja start sellele anti just taaralinnast. Kuna ülejäänud rahvas pärines ülikoolilinnast ja suvepäälinnast, siis pidin päris päälinnast üksi kõigepealt lõuna poole saama. Plaan oli hommikul Kloogalt isaga linna minna ja sealt edasi bussiga. Viimane osa plaanist lendas aga õhku, sest mu kallis esivanem ei saanud enne poolt kümmet siit kandist liikuma, aga mina pidin juba 12 Tartus olema. No mis siis ikka. Õnneks oli ta nii tore ja viis mind Mõiku hääletama. Kõik ju teavad, et just pöidlaküüt on üksikule tütarlapsele kiireim tee kohale jõudmiseks. Tõele au andes pean siiski möönma, et see kord oleksin bussiga vist isegi kiiremini jõudnud:D Ei, mitte selle pärast, et mind peale ei võetud. Juba viie minuti pärast peatus väike mikrobuss, kus sees veidi üle keskea vanune vuntsidega onu. Probleemseks kohaks osutus hoopis ta auto. Põhimõtteliselt sõitsime terve tee 80-ga:D Muidu oli aga tegemist toreda mehega. Ostis mulle Adaverest jäätist ja viis praktiliselt Hanna maja ette, kuigi ta tegelikult Tartusse sisse ei pidanudki sõitma.
Hoolimata hilinemisest olin ikkagi esimene saabuja:D Õnneks tulid ka Eva, Peedu, Flo ja Eva kohe ning sõit Võhandu jõe poole võis alata.
Kokku oli meid siis kaheksa, kolm paarikest (Eva-Ott, Flo-Peedu, Hanna-Kostja) ja mina ning Eva. Ott oli varem meie kolm kanuukest juba jõe äärde tassinud niiet meil ei jäänud muud üle kui kohale sõita, riided seljast visata, mõnusas soojas jõevees algatuseks sulistada ja siis minema kihutada. Mina sättisin end Oti ja Eva manu ning teine Eva liitus Kostja ja Hannaga. Tegin õige valiku, sest Ott, kogenud kanuutajana, oli ääretult hea tüürimees ja me ei jäänud peaaegu kordagi kuhugi kinni, ümber minemisest rääkimata. Sõitu sai täiega nautida, kaasaarvatud kärestikes, kus näiteks Hanna ja Kostja kanuu ainult kivides kinni istuski. Loomulikult suutsid nad ka esimesed kurvis ümber käia, mille tulemusel Eva fotoaparaat andis otsad.
Ilm oli super. Päike paistis, vesi sillerdas ning siider ja muu jook maitsesid hästi. Kokku kanuutasime veidi üle nelja tunni. Lõpp tuli üllatavalt kiiresti, sest võidusõit Flo ja Peeduga lisas asjale vürtsi ning tempo muudkui tõusis. Kuigi, pean tunnistama, kohati oli see raske, sest Flo kriiskas pidevalt "Appi, nad tulevad". Njaa, Flo ja tema soov alati võita. Sellega sai veel palju nalja:P
Meie ööbimiskohaks oli idülliline saun-majake otse jõe kaldal, kus ilutsesid lõkkeplats, laud ja väike grill. Sauna korstnast tuli suitsu. Jess, perenaine oli juba tule alla teinud ning kõik oli soe, puhas ja valmis.
Esmalt võtsimegi väiksed rummikoka sõõmud ja siis juba leiliruumi. Ma polnud tükil ajal nii heas saunas käinud. Higi voolas ojadena ja ka jões värskendamas sai end käidud oma 5-6 korral.
Väike saun, grill, joogid, kitarr ja laul ning kell näitas märkamatult poolt kuut. Siis otsustasin magama minna.
Hommik algas unise, januse ning pohmasena kümme hommikul. Ka mõnus jõesuplus ei teinud asja just paremaks. Tiksusime kuidagi kella 2-ni ning siis tagasi Tartu poole. Eilsest plaanist ka hommikul veidi kanuutada loobusime üksmeeles aknast õue vaadates. Ilm oli pilves, jahe ja tuuline.
Tartus viisid Ott ja Eva mind maantee äärde hääletama. Oi, kui vastik oli see külm tuul, minu lõkkesuitsused riided ja hullutav uni. Liiklus oli ka minimaalne. Ootasin oma 20 minutit. Lõpuks peatus uhke Audi ja mind korjas peale keegi väga tähtis onu. Kui keegi teab, kellega tegu, siis andku teada, mina googeldades kahjuks ei leidnud ja nimest pole aimugi. Härra töötab Tartu Kaitsekolledzis õppejõuna, kui onu Arnold oli president, siis oli tema vahiohvitser, just tema saadeti Eestist esimesena USA-sse NATO asja ajama, tal on neli tütart, teda kiusati Nõukogude võimu ajal taga ja saadeti isegi maalt välja ning ta on õigeusklik. Keegi teab? Ma olen nii uudishimulik lihtsalt selle pärast, et nii targa mehega polnud ma juba ammu rääkinud. Mul tekkis selle kahe tunni jooksul tema suhtes meeletu respekt.

Kokkuvõtvalt oli väga tore matk ja looetavasti annab seda kui mitte see aasta, siis vähemalt järgmine ka korrata. Ka seltskond oli super.

PS: Kas on mingi võistlus, kus inimesed võivad kandideerida mingisugusele Darwinile multifilmide alal? Ma pean silmas siis seda, et tehakse samu trikke, mis multikates. Näiteks öösel pimedas astusin ma reha otsa nii, et sain varrega päris kõvasti vastu otsaesist. See koht valutas veel viis päeva:P

I'm blonde, what's your excuse vol 2

Tuppa tulles avastasin, et mu arvuti ei tööta enam. Nimelt oli ta end ise välja lülitanud ja töölepanemiskatsetele ei reageerinud. Võtsin juhtme tagant ära, kontrollisin vooluvõrku, panin tagasi. Ikka ei midagi. Võtsin isa arvuti ja küsisin msnis IT-meestelt nõu. Vastuseks, kui mingit elamismärki ei anna, siis ise ei saa nikerdada - vii remonti!
Nojah, võttis siis Merxsik paberi ja pastaka ning kirjutas ilusa pika loo, mis täpselt juhtus lisades ka ilusti kevadise Prantsusmaa intsidendi kui mu arvuti äkki üles ütles. Kiri kirjutatud, suundusin arvutit pakkima, et see homme isale linna kaasa sokutada. Hakates juhet kokku mässima, märkasin, et see oli kaheks osaks lagunenud. Panin selle kokku ja proovisin igaksjuhuks uuesti arvutit käivitada. Mis te arvate, ka aitas? Jaa. Nojah, eks see vesinik hakkab pikapeale mõjuma ka ajule:P

Nüüd muust ka: Nädalavahetuse veetsime Urmoga kahekesi Põhjarannikul ja Peipsi kallastel. Tore oli, kel soovi, võib kirjeldusi lugeda siit. Kui Lõuna-Eestist tagasi tulen, siis kirjutan ehk ka ise mõned märkused.
Praeguseks aga mõned pildid: Lobi küla rannik - esimene telkimispaik; Sagadi mõisa tagakülg; Valaste juga, mis on kahjuks suvel kuival; Kalvi mõis; ööbimispaik Peipsi rannikul; sibulahooaeg Peipsi ääres.

Tramaivõirsk

Kõiksugu ended ei tõota nädalavahetuseks just suurt menu.
Plaanisime minna Peipsi äärde ja nüüd, suure surmaga, vist lähme ikka ka. Tean, et majas on kaks telki. Kumbagi ei õnnestunud leida. Lõpuks ühe telgikoti leidsin, aga telke endid pole. Ema oli ka nii ebaadekvaatses seisundis, et mingit abi ei ole. Mina, kurat, ju ei tunne selle maja asju. Ma käin siin kaks korda aastas..
Ühesõnaga ma ei imestaks kui kogu planeeritud asi lihtsalt õhku lendaks. Ju siis ei ole ette nähtud.

rand ja selle "rõõmud"

Nagu igal suvel viimase seitsme aasta jooksul olen emaga tema puhkuse ajal tihti päikest võtnud a. rannas. Miks? Suvila on sellest vaid kiviviske kaugusel, nende rand on alati puhas ja riisutud ja pole miskit paremat alasti ujumisest. Tegelikult on just ujumise point minu jaoks kõige tähtsam. Tõsiselt vastik on tulla märgade riietega ja rätikule pikali heita. Bikiinid on märjad ja teevad ka aluse märjaks ja siis olengi sunnitud sellel märjal rätikul tunde lebama. No on ikka ebamugav küll.
Eile ja täna ning tõenäoliselt nädalalõpuni veedan samuti on päevad just seal rannas. Emaga. Üksi hästi ei tihka minna. Kui nädalavahetusel on rand paksult rahvast täis ja inimesed on kaunist ilma tulnud nautlema pigem perekonniti, siis nädala sees on olukord veidi teine. Enamasti liiguvad ringi just üksikud keskealised mehed.
Loomulikult on nende aastatega tuttavaid nägusid kogunenud. Näiteks nokamütsiga peanudist. Ei, ei, mitte see Meremaa. K-r peanudist. Kunagi heiskas ta lausa kollase pleekinud lipu kui kohal oli. Nüüd pole lippu enam märgata olnud. Väga jutukas ja kamandaja papi. Samas pole ma tere-head-aega-kuidas-käsi-käib jutust temaga kaugemale jõudnud. Minu eesmärk on rannas päikest võtta, mitte uusi tutvusi sobitada.
Siis on veel mõned tüübid. Üks shokolaadipruun akvalangist; vaenem habemega papi; tore naisega koos käiv onu, kellega isegi olen võrkpalli kõksinud. Mõned veel. On ka neid, kes tänagi olid naistega. Päris mitu lausa. Valdav enamus rannakülastajatest (u. 85% täna) on aga siiski mehed. Ja vähemalt pooled neist ei ole normaalsed. Täna kiskus asi juba puhta koomiliseks kätte. Kahekesi võib see asi küll koomiline tunduda, aga kui ma üksi oleks olnud, siis ma oleks sealt väga kiiresti vehat teinud. Mitte et ma arvaks, et keegi mind vägistama tormab. Ei. Aga turvalisus on igaljuhul kadunud.
Marssisime emmega kell pool kaks julgelt randa ja otsisime endale mõnusa kõrkjate vahele peidetud pesa. Alguses oli kõik tore. Aga siis hakkas piilujaid kogunema. Kõige pealt tekkis selja taha täitsa kena noorema poolne tüüp, siis üks püksata särgiga tüüp. Tüübid mõistsid õnneks distantsi hoida ja peale aeg-ajalt pilgu heitmise midagi ei toimunud. Siis sain endale aga koera. Nimelt tuli minust nii 2-3 meetri kaugusele paks, prillidega eriti kole mees ja lihtsalt istus maha. Vaeseke pidi hea positsiooni saavutamiseks eriti sügavasse pessa ronima, kus üldse tuult ei käinud. Mõni ime, et tal palav hakkas ning pidevalt püsti seisis ja vahtis oma paksude pudelipõhjade tagant. Hulluks läks asi nimelt siis, kui ujuma läksime. Tüüp lausa jooksis meile järele ja ujus sama trajektoori. Hakkasime välja minema, hakkas temagi. Otsustasime emaga tüübi pärast siiski mere poole tagasi pöörata ja ennnäe imet, ka tema tegi sama :P
Kõige uskumatum oli see, et tüüp ei kadunud ära ka pärast kõikvõimalikke vihjeid. Rääkisime emaga kõva häälega haigetest piidritest ja ka konkreetsest tüübist. Ei midagi. Lõpuks saime ta siiski ülekavaldatud ja vältisime kokkupõrget. Muidugi oli temagi minuti jooksul jälle vanal vaatepostil. Pidevad ütlemised ja naermised ning iroonitsemised ei mõjunud. Ema lausa naeris kõva häälega, et peaksin asendit muutma. Nimelt polnud hetkeline nurk just kõige parem vaatamiseks:P Tüüp ei reageerinud. Asi hakkas juba viha tegema. Kahjuks polnud nokamütsiga peanudisti ka lähedal. Muidu oleksin küsinud, kuidas ma peaksin sellisele olukorrale reageerima? Püsti tõusma ja küsima, mis ta probleem on? Perse saatma? Ignoreerima? Vestluspartneriga kõva häälega temale vihjama?
Kirsil tordiks oli muidugi tüübi ennastsalgav "truudus". Arutasime lebades, et peaks korra veel vees käima. Mis te arvate, kas tüüp ajas end kohe püsti ja jooksis vee poole? Jaa:P Siis otsustasime, et ei lähe. Olles põlvini vees vaatas ka tüüp pettunult, et keegi ei tulnudki. Ja sibas tagasi:D Meie läksime hoopis minema.
Mis on lahendus, et selliseid juhtumeid edaspidi vältida? Kas naistel ei olegi siis õigus rannas rahulikult päikest võtta? Ei, ma ei taha kellegagi tuttavaks saada, kellegi selga kreemitada ega isegi niisama rääkida. Tahan lihtsalt rahulikult oma linal päikest võtta ja vahepeal ujumas käia. Meil kahjuks ei ole siin naisteranda nagu Pärnus. Samas ei saa ka tavalises rannas niisama ujumas käia.. Ja a.rand on olemas. Mina päikesevõtust ilma riieteta suurt ei hooligi (ema hoolib küll). Minu point on pigem vätida märgi riideid pärast vees käimist. Võtan teise paari bikiine kaasa? Võimalus. Võtan a.randa mehe kaasa? Ka võimalus. Kahjuks on mees ainult Tartus.
Tegelikult oleme muidugi ise ka süüdi. Oleksime pidanud oma rätid sinna maha panema, kus põhiline seltsielu käib. Seal on ka normaalsed nudistid, kes piidlejad ära ajavad. Nemad aga kipuvad tihti rääkima tulema. Ausalt, ei viitsi. Äärealadel on jälle alati risk igasuguste liputajate ja imelike kiiksudega värdjate otsa sattuda. Igatahes homme lähen ma peanudistile kaebama ja küsin, mis selliste vastu aitab.
Ühtlasi tuli idee internetist pornot tõmmata, see dvd-le kirjutada ja rannas kalli raha eest maha müüa. Tüübid, kes pole elusees tissi ja tussi näind (ma eeldan seda, sest no ausõna, selles kuidas üks rindade ja häbemega olend rahulikult päikest võtab või a. raamatut loeb, ei ole tõesti naise keha enne näinud mehel midagi tundide viisi vahtida):P

"Ma olen 36 naisega maganud!"

Esmaspäev algas vihmase ja unisena umbes keskpäeva paiku. Loidumus oli suur ja liigutada ka end väga ei viitsinud. Suure surmaga sain ikka kuidagi hambad pestud, aga järve minemisest polnud sel külmal ja vihmasel hommikul juttugi.
Umbes 1 paiku, just siis kui olin pakkimas, helistas ema ja teatas, et tahab poole neljaks linnast jalga lasta. Olgu ma selleks ajaks Tallinnas. Nojah. Ette rutates võin öelda, et peaaegu jõudsin kah:D
Igatahes panime asjad kokku, kilekeebid selga, prügikoti kätte ja panime ajama. Meie Papajeviga Tallinna mnt poole ja Rosalia ja Leena, korralike inimestena, bussijaama poole. Alguses rõõmustasime, et vähemalt konkurentsi seekord pole. Eksisime. Kohe kui olime kompsud maha pannud, avastasime, et meie ette (nii umbes 10 meetrit) olid jäänud kaks kutti. No väga ebaviisakas igatahes! Seda, et me ka ühtedest tüdrukutest ettepoole jäime, märkasime alles hiljem. No aga nad olid end kurvi puude taha ka ikka väga osavalt ära peitnud. Kutid meie ees võeti umbes minutiga peale ja meie krigistasime hambaid. Õnneks korjati meidki järgmise minuti vältel üles. Jumal tänatud, sest siis hakkas jälle sadama.
Alguses vaatasime, et oleme vapsee rullnokkade juurde sattunud. No üks neist seda oligi. Kohe sisse astudes pakkus juhi kõrvalistmel olev isik meile Bokki:P Autojuht tundus aga pikemal uurimisel siiski mitte nii tõupuhas. Kutid tulid süstamatkalt ja olid viimase päeva ka folkinud. Tahtsid järgmine aasta jälle tulla:D
Igatahes tundusid nad väga õnnelikud olevat, et korjasid peale kaks pigem kultuurset tütarlast, kellel ka palju väga teistsuguseid elukogemusi kui neil. Ja loomikult vastupidi, muidugi.
Alguses keerles jutt eelkõige meie õpingute ja hääletamise ümber. Siis tulid mängu ka kirjandus, filosoofia, psühholoogia ja muidugi-muidugi suhted ja seks. Arutasime milliseid mehi naised tahavad. Kas neid kel kõva rusikas, või neid kes ka ise kodutöid teevad. Miks naistele meeldivad ilusate autodega mehed.. Kas saab terve elu üht inimest armastada etc etc.. Sekka ka palju eneseabi kirjandust ja selle loogikat. Nimelt oli autojuht sellise libapsühholoogia fänn.
Seksi juures tuli jutuks ikka ka kogemuste tähtsus. Ja siis, viidates postituse pealkirjale, tuligi esmaspäeva päevalause. Selle peale pahvatasime Papajeviga naerma ja ta küsis irooniliselt, kas ta loeb neid või. Kutt punastas ja ütles, et ta umbes pakkus (Jaa-jaa:P), sest tegelikult pidi number 30-40 vahele jääma. Päris kobe tulemus 25-aastase mehe kohta, kes ka mitmetes püsisuhetes olnud. Aga muidugi, palju ses tõtt on... Kuidas see valem oligi, et meeste väljaüteldav voodipartnerite arv tuleb jagada 3-ga ja naiste puhul korrutada 3-ga?:P
Tallinnasse jõudes soovisid nad meile igatahes kena suve ja toredat seksi:P Peaaegu maja ette viskasid ära ka.
Tänks djuud! :D

Rõõmus lõpp ehk Folk 2007 neljas päev

Oo kui hea oli end jälle korralikult välja magada! Hommik algas traditsioonilise Paala järves suplemisega, millele järgnesid tavapärane tsätt ja saastaka trett, et midagigi süüa saada. Jalg oli juba parem ja otsustasin sidemeta proovida. Käia oli küll endiselt valus, aga lonkama enam ei sundinud. Jõudsin teistele juba täitsa kenasti järele. Algselt oli plaan kella kahesele Zetode kontserdile minna, kuid taevas kiskus kahtlaselt pilve. Otsustasime veidi oodata ja aega Tegelaste Toas parajaks teha. Nii kui jõudsime sisse astuda, kõlas kõu ja vihma kallas kui oavarrest. Tõeliselt õige panduvihm, mis enamasti laupäeval aset leiab, tuli kaela see kord pühapäeva hommikul (kell 2 on folgil igatahes hommik!). Sadu lakkas siiski 20 minutiga ning edasi nautlesime juba Zetosid. Kõik teised peale minu ja Leena, kellel olid kummikud, paljajalu. Ma liigese pärast ei julgenud. Igatahes kontsert tegi. Nõksutasin täiega (tantsida ju ei saand:D), viskasin isegi veits tukka ja laulsin kaasa seal, kus oskasin. Päev sai suurepärase alguse. Samuti andsid emotsioone poris ekstaasis hüppavad inimesed;)
Zetod lõpetasid, päike paistis ja meie suundusime varakult Kaevumäele, et hea koht Minu Isa Oli Ausus Ise kaemiseks saada. Istusimegi uhkelt keskel teises reas. Vot need vennad olid lahedad. Olin varem neid ainult lünklikult kuulnud, aga täiskontsert oli ikkagi midagi muud. Kõik need " Millal maksad pangalaenu" ja "Minu isa oli kuldimunalõikaja" nö regilaulud olid ülimalt koomilised. Ka meeldis mulle kanapimeduse seletamise lugu. Kes teab, see teab;)
Ühesõnaga oli nalja nabani ja sealt oli tõeliselt hea edasi suunduda Kultrahoovi, kus esines Tbilisi Gruusiast. Tõenäoliselt oli see kogu Folgi kõige parem kontserdielamus. Regilaulust oli asi küll väga kaugel, aga see-eest, milline hääl, milline emotsioon. Peale selle rääkis bassi onu peaaegu pärast iga lugu pika eestikeelse teksti maha. Peast. No selline asi tekitab ikka austust küll. Olgugi, et kohal oli neid vaid viis, tegid mehed puhta töö ja neid ei tahetud kuidagi-kuidagi kontserdi lõpus lavalt minema lasta. Kui võimalus avaneb, lähen neid kindlasti kunagi veel kuulama!
Pärast sellist elamust läksin lausa kerge jalaga Kaevumäe poole, et selle aastane Folk ametlikult lõppenuks lugeda. Ikka Ando ja sõpradega. Enne kontserdi algust juhtus väga naljakas intsident. Nimelt kohtasin tüdrukut, keda nägin hiljuti Levikas oma kunagise voodipartneriga. Hakkasime siis rääkima. Tuli välja, et ka tema on paar korda nimetet härraga maganud. Kui ma selle peale naerdes ütlesin, et elu halvim seks, ohkas tüdruk tõelise kergendusega. "Jumal tänatud, asi polnud siis minus". Nimelt ütles ta, et magas härra I-ga seitsme aastase vahega ja tüüp polnud vapsee arenenud:P Igatahes nalja sai palju.
Kontsert ise oli ka väga hea. Esinesid minu vanad lemmikud Genticorum, Tbilisi, Johansonid, Hainsoo ja kõik muud toredad artistid. Kontsert vääris ka regilaulu nime, sest järele laulda sai tõesti palju. Leidsin ka endast väikse fotojäädvustuse. Ausõna, koguaeg ma ka nii kurb ei olnud:P

Pärast Ando ja sõprade suurepärast elamust valmistas Leelo-Leelo ühine jämm ikka paraja pettumuse. Muusika muusikaks, aga kuna iga grupp suvatses mängida vaid paar lugu, aga tehnika oli ikkagi kõikidel erinev, siis toimus iga 10-15 minuti tagant umbes sama pikk paus. No ei viitsinud. Kella üheni kannatasin kuidagi ära, aga siis läksin koju kah. Papajev ootas seal juba ees.

pildid Folgi kodulehelt

Suur tülpimus ja kolmas päev

Hommik oli raske. Magamatus, pohmakas ja valu teev jalg. Mitte just kõige parem viis päeva alustamiseks. Mingi kell liikusime igatahes järve äärde, et end pesta. Algul vaatasime, et rahvast on palju ja teab, kas saabki, aga siis selgus, et ka kogu muu seltskond oli tulnud just pesema. Niisiis lendasidki kalda ja järvevee vahel pidevalt shampooni-, palsami- ja dushigeeli pudelid. Juukseid järves loputada on igatahes väga praktiline;)
Pärast ujumist otsustasime tavapärase Saastaka asemel hoopis Puppi sööma minna. Toit oli küll poolkülm ja võttis hirmkaua aega, aga anname andeks, sest neil olid seal tõesti kiired päevad. Vähemalt meeletult head värsked kartulid olid! Urmo, kellel passi ega päevapiletit polnud, otsustas väljamineku vaid VLÜ kasuks. Neid me Kirsimäele kuulama suundusimegi. Päike paistis, soe oli. Tähendab sobiv ilm istumiseks. Tegelikult oleks ma loomulikult tantsida tahtnud, aga jalg, eriti pärast eilset Untsakate kontserti ja tantsu, seda kindlasti ei lubanud. Niisiis istusime niisama ja ümisesime kaasa.
Pärast seda läks Urtz ära, et ma ikkagi kontserte saaksin nautida. Kahjuks avastasin õige pea, et tema äraminek oli väga loll idee. No ei olnud kohemingit tuju mingeid igavaid iiri tsikke (Liadan) vahtida. Tahtsin hoopis kaissu ja niisama rääkida ja olla. Tutkit sulle. Käia ei saa. Ja suhelda ka polnd kellegagi, sest teised tsillisid hoopis kuskil mujal ja ma ei tahtnud kohe kuidagi sinna liikuda (vastik hüppeliiges, rsk!).
Kell seitse läksime siiski Rosalia, kes ka Etnolaagris viibis, mängu vabalavale kuulama. Ja siis juba hispaanlaste Eliseo Parra manu. Pärast seda oli mul täielik kopp ees ja mingeid Vägilasi kuhugi Kaevumäele, mis on niigi rahvast puupüsti täis, ma küll vaatama ei viitsinud minna. Isegi juua ei tahtnud. Järelikult tuli sammud kodu poole seada.
Kodus olid Papajev, Marni ja Andre, kes just välja pidid minema. Mina keeldusin. Võtsin hoopis riiulist suvalise raamatu (Aimee Beekmani "Tihnik") ning hakkasin lugema. Umbes südaööl saabus Papajev, kellele ka kopa ette viskas. Rääkisime veel mitu tundi juttu, enne kui suikusime.

Pildid folgi kodulehelt

Põrgutuld teev hüppeliiges ja Folgi teine päev

Hommikul ärkasin meeletu janu peale juba enne üheksat. Nojah, tore, et mul joodavatest asjadest siis ainult Strohhi oli:P Püüdsin küll, aga janu oli suur ning und ei tulnud. Võtsin Evu pudelist väikse lonksu, kuid see ei muutnud asja paremaks. Palav oli, janu oli, päike paistis silma ja muidu sitt olla. Otsus tuli vastu võtta kiiresti - Paala järve ujuma.
Ajasin rinnahoidja selga, võtsin rätiku kaasa ja komberdasin järve äärde. Õnneks on see majast tõesti vaid paarisaja meetri kaugusel, muidu poleks ma tõenäoliselt sinna jõudnud:D
Hoolimata varajasest kellaajast polnud ma seal üksi. Sulpsasin aga vette. See oli mõnus ja karge ja ka ülespaistetanud liiges tundis vist end jahedas vees hästi. Ujusin ja, mis seal salata, jõin ka paar lonksu järvevett. Tagasi jõudes oli õnneks Rosalia juba üleval ning sain talt vett. Oo, milline õndsus. Naljakas, sellist joogiõndust polegi veel enne päriselt kogenud. Tavaliselt on ikka suurim õnn see kui pääseb pika kannatamise peale peldikusse:D
No ühesõnaga, joodud, kustud, pestuna oli tõesti hea magamiskotti tagasi pugeda ja silm looja lasta. Põõnasingi kella 1-ni päeval. Siis sõin aias tikreid ja punaseid sõstraid ja tsättisin tubli tunni majaomaniku sõbrantsi Kadriga. Väga tore tüdruk!
Kontserdile jõudsin kell neli. Kõigepealt läksime Eesti-Ukraina Svjata Vatrat kaema. No ma ei saa aru, miks nad nii popid on. Minu meelest oli see küll suht mõttetu.
Õnneks jagas Papajevgi mu arvamust ja lonkasime (st mina lonkasin) Kaevumäele, kus parasjagu oli poole peal Virre+ kontsert. Ka see polnud teab, mis hea, aga parem kui eelmine. Ja kui tuli "Kui õitseb sirel...", siis tundus juba täitsa Virrelik.
Järgmiseks potsasime Kultrahoovi Seto Tsibihärblaseq'si kuulama. Väga-väga ühekülgne. Samuti hakkas tugevalt sadama ja me läksime kergema vastupanu teed ja põikasime üle tee asuvasse Suurde Venda. Õnnega pooleks saime isegi laua ning tellisime sooja suppi ja iiri kohvi. Passisime seal tubli tund.
Kella 8-lt Zorbaselt sai samuti läbi hüpatud. Aga rahvamass tahtis tappa ja telgis oli nii umbne ja palav, et suundusin Kaevumäele Portugalist tulnud Dazkariehi kaema. Vot, see oli juba väärt asi. Esimene hea kontsert päeva jooksul. Pealegi pakkus laulajatar tõelist silmailu. Nautisin lõpuni ja siis saabuski Urmo. Istusime vabalaval, jõime gini ja ürdiliksi ning ligunesime lausvihmas Untsakate kontserti oodates. Üllataval kombel jäi aga kallis kaaslane puhta purju ja kontsert muutus tänu sellele palju nauditavamaks. Peab tunnistama, et täis Urmo, kui ta parasjagu mu kaelas ei ripu ja sellega ära ei taha tappa (ta on suur mees, krt), meeldib mulle palju rohkem. On hoolivam, sõbralik ja ütleb ilusaid sõnu:P
Hoolimata tuikavast liigesest saime isegi tantsitud. Nimelt seoti mu side nii kõvasti kinni, et midagi ei tundnud. Untsakad hullutasid meid igatahes poole neljani öösel, pärast mida me koju liipasime. Paraku ei saanud purjus mees isegi magamiskotte kokku pandud ja ka voodi laienduse ehitamine oli ebakvaliteetne. Mingist folgiseksist ei tulnud juttugi:D Samuti olime sunnitud kahekesi (kaks suurt inimest ikkagi) väga kitsas üheinimesevoodis magama. Hommikul paistis veel päike näkku ka. Aga vähemalt oli seekord vett ;)

pildid Folgi kodulehelt

Folk 2007 - esimene päev

Selle aastane folk oli regilaulu teemaline. Tegelikult, kui kinniseid (eraldi raha eest) kontserte mitte külastada, ei saa sellest küll õieti aru. Iga kollektiiv üritas 1-2 järelelaulmisega lugu teha, aga muidu oli ikka kõigil oma rida. Ja jumal tänatud. Neli päeva puhast regilaulu oleks vist ikka paras ajukamm.
Nagu eelmisest postitusest teada, lubati mulle folgipass ning neljapäeva keskpäeval pidime Papajevi ja Evuga teele asuma. Kell 10 helistasin Papajevile. Tal oli raske õhtu. Selge, magame 12-ni ja siis räägime edasi. Lõpuks startisime Kaupsi eest Mõigu bussiga veits enne nelja.
Tartu mnt äärde kõmpides tabas meid ebameeldiv üllatus. Meie ees oli veel umbes 6-9 hääletajapaari ning meie olime endiselt kolmekesi. Not too much hope, indeed. Üldiselt aga keegi ei põdenud, vaid võtsime asja optimistlikult. Lõppude-lõpuks olime ka valmis kõik üksikult hääletama, peaasi et kohale jõuaks.
Saime nii 15-20 minutit pöialt viibutada kui peatus uhke Audi, mille sees kena asjalik mees. Temagi oli teel Folgile. Ihaaa!! Ütles, et peatus just meie ees, sest olime kolmekesi jatema üksi autos. Et nii on nagu kodaniku kohustus täidetud, sõiduk täis ja rohkem rahvast peale ei pea võtma:P
Tüüp oli väga asjalik, palju näinud, palju kuulnud ning juttu jätkus terve tee. Lõpuks viidigi meid otse meie folgimaja ette (eelmine aasta vedas meil Papajeviga sama moodi) ja pakuti isegi korkide sisse lülitamist. Sellega lubasime siiski ise hakkama saada (saime ka!).
Kuna majaomanik viibis selle folgi ajal välismaal oli Papajev vastutav isik ja võtmete omaja. Mis tähendas, et me jõudsime esimestena ja saime endale.. VOODID!
Eelmiste aastate kogemuste põhjal otsustasime teisele korrusele kolida, sest sinnani enamasti majas asuva kuivkäimla hingemattev hais ei ulatu. Niisiis oli vaja voodid üles tassida. Higi voolas ja aega läks, aga asi sai tehtud.
Selleks ajaks oli kõht juba parajalt tühjaks läinud ning suundusime Suurde Venda pelmeene ja jäätist sööma. Folk küll käis, aga tänavatel liikus rahvast siiski hämmastavalt vähe ja ka pubi oli peaaegu tühi (Siiski istusid meie kõrvallauas Helle ja Mart Meri abikaasaga) .
Passi sain ilma viperusteta kätte kell 7 ja... pidu võiski alata!
Kõigepealt põikasime Kaevumäele Kanadast tulnud Genticorumi kuulama. Paraku polnud me Viljandi alkopoliitikaga kursis ja tahtsime enne 9-t poest oma varusid täiendada. Niisiis jäi kontsert poolikuks. Kahjuks. Tegelikult oli see üks kihvtimaid esinejaid see aasta.
Varusime 3 pudelit Karksi keeratava korgiga veini ja helistasime Rosaljale. Edasi viis tee juba Kirsimäele Soome-Rootsi viiuliansamblit Frigg kuulama. Oli hea. Ehtne kargamismuusika. Paraku sai sellega vist liialdatud.
Nimelt tõmbasin juba eelmine nädal soos kergelt hüppeliigese ära, siis see aga tunda ei andnud. Nüüd, kergelt purjakil, tegin vist vale liigutuse ja kõks. Hüppamisest polnud mõtet enam unistadagi,aga ka käimine muutus meeletult valusaks. Saku telgi juurde jõudes otsustasin siiski meedikutelt abi paluda. Õigesti tegin vist. Lasti külma vussu peale ja seoti elastikuga kinni. Nii malonkasingi Küprose Oi Las'i kuulama. Oi kurat, kuidas kipitas. Nimelt olin hommikul jalgu raseerides hüppeliigese juurest endale sisse lõiganud ja nüüd see aerosool. No ära tahtis tappa. Järelikult tuli veelgi rohkem juua:D
Üldiselt oli see Küprose asi jura, aga tagasi Kaevumäele Oorti juurde ka longata ei tahtnud. Mingi kell läksime hoopis majja. Ka mina polnud eelmine öö just meeletult palju magada saanud, niiet uni oli kiire tulema.

Pildid Folgi kodulehelt