So far, so good

Kui ma kell kaks öösel oma kohvrite pakkimise lõpetasin, oli uneaega õige napiks jäänud. Hommikul kell pool seitse olin lennujaamas kohal ja reis võis alata. Pagasi raskusega väga mööda ei pannudki - 29 kg.
Esimene vahepeatus Amsterdami kulges üliigavalt. Und enam polnud, raamatut lugeda ei viitsinud ja kõrvad olid lukus ning valutasin hirmsat moodi. See kõik ei süstinud just erilist optimismi järgnevaks 24-ks tunniks.
Hollandist Pariisi jõudmiseks kulus vaevalt 50 minutit ning suures tühjas lennukis oli hea laiutada, kõrvavalu andis ka pisut järele ning üle pika aja oli hea paberkandjal Figarot käes hoida.
Pariisis oli veidi erinevate lennujaamabussidega sõitmist ning pärast ei tea mitmeid turvakontrolle, kus ma pidin järjekordselt tõestama piiriametnikule, et ma pole kaamel ehk, et Eesti tõesti kuulub Euroopa Liitu, lasti mind ilusasse terminali. Tõtt öelda polegi ma CDG lennujaamas kunagi nii ilusat kohta näinud. Euroopa sisesed lennud on alati kuskilt vanast koledast kohast läinud. Kahjuks oli fotokas koti põhja pakitud niiet pilti ei teinud, aga suur ja punane oli see küll. Lisaks veel mugavad toolid ning pistikupesad igal pool läpakate laadimiseks. See kulus vägagi ära, sest oma neli tundi ootamist tegin parajaks just Gilmore'i tüdrukuid vaadates.
Lennuki pardalegi ei pääsenud niisama. Lisaks tavalisele pileti ja passi ette näitamisele pidi ka veel kord viisa ning tudengiviisa vajalikud paberid ette näitama ja lisaks tehti ka pisteliselt käsipagasi kontrolli. Mina õnneks pääsesin, sest sabas seistes mõtlesin juba hirmuga, et kuidas ma küll kiiresti kogu oma kammajaa kotti tagasi peaksin mahutama:P
Lennuk ise oli suur - Boeing 777. Ühes reas kahe vahekäiguga kokku üheksa istet. Ei ütleks küll, et istmed oluliselt suuremad oleksid olnud, küll aga oli jalgadel rohkem ruumi ja ka vahekäigus sai lõdvalt jalutada. Algselt sattusin istuma akna alla kahe Taani penskari kõrvale, aga enne õhku tõusmist jäi eesoleval istmel kaks kohta vabaks ja niisiis kolisingi rida ette poole, et keskelt tool vabaks jääks. Kahjuks märkasin alles hiljem, et sellel nö aknaalusel kohal polegi akent. No mis seal ikka, oleks tahtnud küll vahel aknast välja kiigata..
Süüa andis Air France korralikult. 12-tunnise lennu jooksul kaks korda korraliku mitmekäigulise lõuna- ja õhtusöögi Isegi valida sai! Ja mina küll kõike ära süüa ei jõudnud Joogid olid samuti tasemel. Väike gin toonik oli igati sobilik algus. Ülejäänud aja sisustasin prantsuse filme vaadates. Sai see kuulus Bienvenue chez les Ch'tis ära vaadatud. Oli küll naljakas;) Ja siis veel Il y a long temps que je taime. Alustasin ka My blueberry nights'ga, aga üle ööpäevaringne ärkvelolek mõjus halvavalt ning nii ma siis neli tundi ka magasin. Täitsa edukalt endalegi üllatuseks.
Kui üles ärkasin, toodi kohe jälle süüa ja viimased tund aega vahtisin niisama lennugraafikut ning täitsin piiripabereid. Minu üllatuseks ei lennanudki me üle ookeani, vaid hoopis üle Gröönimaa ja Kanada ning siis Vancouverist hoopis Salt Lake'i peale ja sealt üle Vegase LA poole.
Piiril möödus kõik viperusteta ja pärast jätjekordsete näpujägede andmist lasti mind pagasi järele. Närveerisin, mis ma närveerisin, aga kohale jõudsid mu mõlemad kotid. Oh seda õnne! Isegi mobiiltelefon võttis pärast 20-minutilist mõtteaega levi ette ja mu õnn oli suur kui naiselt, kes mind majutama öösel pidi, sõnumi sain.
Ka buss, mille olin tellinud, viis mind ilusti Riverside'i ilma viperusteta kohale. Kokku kestis mu reis alates Tallinna lennujaama jõudmisest kuni Riverside'ni 28 tundi.
Suur oli aga mu üllatus kui oodatud naise asemel mulle kaks Aasia tüüpi vastu ruttasid. Tuli välja Shyhwei oli hoopis 28 Taiwani kutt, kes on antropoloogia phD. Tema sõber Joon Koreat õpib aga politoloogiat nagu minagi. Rääkisin poistega veidi üle tunni juttu, aga totaalne magamatus tegi oma. Kuna S. korterikaaslane polnud veel saabunud, sain tema toas magada. Nii hea oli üle pika aja riided ära võtta, dushi all käia ja linade vahele pugeda. See kümne tunnine ajavahe ei morjendanud tänu suurele magamatusele üldsegi ja ma magasin rahulikult hommikul kella kaheksani.
Hommikul viisid poisid, kes on rahvusvaheliste õpingute keskuses vabatahtlikuks ja tegelevad sealhulgas ka rahvusvaheliste tudengitega, mind kooli. Kampus on meeletult suur. Ma arvan, et ühest otsast teise kõndimine võib vabalt üle poole tunni võtta. Kõik on samuti meeletult roheline. Kuna Riverside asub tegelikult kõrbes, võib vaid arvata kui palju vett ja vaeva kulub, et kõike seda rohelust hoida. Igatahes ülikool ongi nagu filmis;)
Registreerimine käis kähku ja valutult. Ning kuna vaba aega oli palju, otsustasin kohe tähtsamate asjadega ühele poole seada. Uurisin välja, milliesse panga tasub konto teha, otsisin asukoha üles ja läbi õnne leidsin ka bussipeatuse. Öelge veel, et läänekaldal ühistransport ei eksisteeri. Siin linnas on vähemalt kümme bussiliini ja kuigi graafiku tihedus ei ole just teab mis (enamasti 20 minutilised intervallid), ajab asja siiski ära. Ainuke paha asi on, et õhtuti pärast 8-9 enam midagi ei liigu ja siis aitavad ainult autod või kondimootor. Samuti tuli üllatuseks, et tudengikaardi omanikud võivad kõigis linnatraspordis tasuta sõita. Rääkige veel Euroopa heaolust, kurat. Vähemalt hetkel tundub mulle, et siin riigis on palju rohkem tudengisoodustusi.
Pangaks valisin Bank of America, mis on USA üks suurimaid panku. Konto avamine võttis küll pea tunni aega, aga mingist bürokraatiast polnud juttugi. Küsiti vaid viisat ja tudengikaarti ning asenduskaartki anti kohe, sest uue kaardi saamiseks läheb imbes kümme päeva. Panin oma sularaha konto arvele ja suundusin üle tee asuvasse telefonipoodi. Minu suur lootus endale odav Iphone osta kustus, sest seda müüakse vaid kahe aastase lepinguga. Järelikult tuleb ikkagi Ebay-st muretseda. Hetkel on mul seotatud ettemakstud sim-kaart (à la simpel), aga see on kohtuvalt kallis, niiet tõenäoliselt vahetan peagi lepingut ja tõenäoliselt ka numbrit, niiet ei hakka siin kohal veel hetkel kehtivat eksponeerima.
Igatahes jõudsin kaks tundi hiljem tagasi kooli koos töötava telefoni ja pangakaardiga, et siis kampusel väike tuur teha ja kooli sööklas esimene sushi võtta. Suur portsjon kahele maksis seitse dollarit ja kogu asi valmistati su silme all, just nagu resoranis. Ei pea vist ütlemagi, kas ma olin õnnelik:D Ülejäänud õhtupooliku veetsingi sööklas koos Shyhwei sõbra Jun'ga Tokyost, kes teeb matemaatika phD-d. Siin kohal peaks vist märkima Aasia inimeste aegumatut välimust. Neile on täiesti võimatu mingit vanust pakkuda. 30-aastane Jun poleks mult üle 23 küll saanud, Shyhwei arvasin ma aga üldse 18 olevat:P
Pärast sööki sain taas ka üle pika aja Guillaume'ga kokku ning kogu grupp tuutoreid ja kaks rahvusvahelist tudengit (mina ja Guillaume:P) suundusid pizzat sööma. Esimest korda nägin ma, kuidas pitsa peale lihtsalt salatit pannakse:P Aga hea oli. Ja sumedas lõunamaaöös on paganama hea õues istuda!

Jätkan homme, sest hetkel on kell üks öösel ja homme tuleb pikk päev. Miks, sellest juba hiljem.

Tervitused Riverside'st

Ja kohal ma olengi. Pärast 30 tundi kestnud reisi läks kõik nagu valatult ja hetkel saabun just oma esimeselt Ameerika pitsaõhtult. Ajavahe annab end küll mõneti tunda, sest kuigi siin on kell alles üheksa õhtul, on Eestis kell seitse hommikul.
Üldiselt on kõik hästi peale põsekoopapõletiku, mille Eestist kaasa tõin. Eks näis, kas peabki kurikuulsaid Ameerika arste külastama.
Kui olukord veidi maha rahuneb ja aega saan, räägin kõigest täpsemalt. Praegu arvan ma aga, et Ameerika on üks igavesti äge maa!

Aeg jälle minna

Viimane päev on nagu ikka stressirikas.
Kõige hullem on vist 10-tunnine ajavahe. Väga raske on niimoodi e-mailitsi inimestega suhelda. Just kui olin juba lootust kaotamas ja hakkasin endale hotellituba broneerima, sain teada, et üks asiaat siiski tahab mind esimesel kahel ööl enne ühikasse kolimist koos Guillaume'ga majutada. Juhhuu! Kõiks laabub ikka alles viimasel minutil nagu tavaliselt.

Asjad on pakitud. Tavalise 20 kg asemel võib USA-sse võtta kaks kuni 23 kg kohvrit. Guillaume nuttis msnis, et tal on vähemalt 60 kg asju. Ma ei kujuta ette, mida ta küll veab.. Mul õnneks nii palju asju kokku ei tulnud. Ma arvan, et ehk 30 kg. Eks Prantsusmaal elatud aeg on vähemalt õpetanud veidigi asju valima. Pealegi on seal nii soe, et kõige paksema asjana võtsin ma kaasa oma sametjaki. Homseks lubab kõigest 35 kraadi sooja. Ma suren vist sinna palavusse:S
Olgu, kolme tunni pärast (kell viis!!!) pean juba tõusma ja minu hull 24-tunnine tripp algab. Loodetavasti mu kinnine nina ja peavalu siiski päris põrgupiinu ei valmista, et mu pagas jõuab kohale ja et mu kõrvale satuvad istuma toredad inimesed.

Amsterdam, Pariis, Los Angeles, Riverside, siit ma tulen!!!

Kui midagi ei juhtu, kuulete must paari päeva pärast jälle;)

Pilt siit.

Kui me ükskord kokku saame, ütle mulle ikka "Tere"

Minu nädal ratastel sai aga hoogu juurde, sest oli viimane aeg end veidi ka Lõunaosariikidesse pagendada ja ülikoolilinna lõhna nuusutada.
Tartu mnt ääres pöialt viibutades tegin vist küll ootamise isikliku rekordi. Üle 20 minuti Eestis üksinda hääletades ei ole ma veel küll kunagi pidanud passima. Lõpuks võttis mu peale üks suur ja kole soomlane väga ilusas autos. Selgus, et tegu on kohaliku Valio bossiga, kes ka suhteliselt hästi eesti keelt rääkis. Ta pidi küll Laevas meierist läbi käima, aga kuna vihma sadas, otsustasin need 15 minutit, mis tal pidi kuluma, autos ootama. Veerandtunnist kasvas sujuvalt aga tund. Õnneks oli mul vähemalt raamat kaasas!
Kui ma lõpuks Lõunakeskusesse jõudsin, oli kell juba ähvardavalt mu kohtumisajale lähenenud. Loomulikult aga kord juba kaubanduskeskusesse jõudnuna, pidid Kann ja Efka ka poodides tiire tegema:P Kokkuvõttes ma siiski väga hiljaks ei jäänud ja ülejäänud õhtu möödusidki Suudlevates tudengites ja Maailmas Priiduga juttu rääkides ning kuumi jooke limpsides. Minu poolest oleks soirée võinud veel jätkudagi, aga tööinimestel on omad reeglid ning nii ma siis end kella kolmeni uutele loengutele registreerisingi. Halb uudis on muidugi see, et minusugused uued tudengid, kes alles end sügisel ainetele regada saavad, jäävad pea kõigest heast ilma. Lõppkokkuvõttes sain ma esimeseks semestriks vaid ühe soovitud loengu ja praeguse seisuga ei tea ma veel endiselt kas lõpuks mu valikut ka prantsuse pool aktsepteerib ning punktid üle toob. Saab näha. Hetkel igatahes hakkan õppima ma aineid nagu American politics, Gender and sexualty ning ühte keelt (katsun ikka koha peal kuidagi hispaania keele loengusse end sebida. Kui see tõesti ei õnnestu, siis tuleb vist itaalia ja vene vahel valida). Külma dushina mõjus ka teadmine, et tervelt kolm korda nädalas tuleb mul kell 8.10 kooli minna. No ei ole tore!

Pool teist päeva magasin ma julmalt maha ega jõudnud ühegisse loengusse. Pärast väikest lõunat vastavatud Taskus koos Kanni ja co-ga, oli kõigil piisavalt tuim olla, et midagi veidi pöörast teha. Kuna kinost ei tulnud paari lähima tunni jooksul midagi, tuli kellelgi suurepärane idee kell kolm lõunal hoopis kasiinosse minna. Juhhei! Ma pidin shoki saama kui märkasin kui tihedalt terve kesklinn neid asutusi täis topitud on. Kuna suhteliselt raske oli sellisel kellajal avatud lauda leida, saime sellel pisikesel maaalal ikka päris mitmes mängupõrgus käidud. Minu pettumuseks ei küsinud mult keegi mitte kuskil isegi dokumenti mitte.
Lõpuks maandusime ruletilaua taha. Kui teised vastavalt oma sada või kakssada krooni suhteliselt kiiresti maha mängisid, siis mulle kui esmakülastajale naeratas algaja õnn ning sisse pandud saja krooni asemel võtsin ma välja hoopis 280. Peaaegu kolmekordne kasum! Nüüd ma siis tean, kuhu minna, kui on vaja kiirelt raha teenida:D
Selleks päevaks polnud mängud aga sugugi lõppenud. Järgnev pokkerisessioon õhtul Kuperjanovis kestis lausa tunde:P Neli inimest ja kakssada krooni! Mina saavutasin auväärse kolmanda koha ja pean tunnistama, et tõenäoliselt oli see mu elu üks paremini kulutatav 50 krooni. Pokker on üks lahe mäng. See on täiesti omaette teadus. Hea inimeste tundmaõppimismäng;) Teine kordki!
Õhtu lõppes Illusioonis, kus puudus igasugune ventilatsioon, küll aga ei puudunud tuttavad näod. Nägin nii mitutki endist klassikaaslast ja muidu tuttavaid. Seal jõudsin ka lõplikult järeldusele, et hoolimata sellest, et Tartu mulle väga meeldib, ei suudaks ma tõenäoliselt seal elada. Mind lihtsalt ahistab teadmine, et igal pool on inimesed, kes mind teavad. Minu koht on ikka kas maal, metsa sees või siis suures linnas, kus anonüümsus ei ole vaid mõte minu peas. Siin kohal muidugi ei sobi hästi ka Tallinn, kus samuti igal sammul aina tuttavaid kohata võib..

Viimane päev Tartus ei möödunud sugugi akadeemilisemalt. Lõpuks ma loengutesse ei jõudnudki (nagu ka Zavoodi:/). See-eest külastasin aga kohusetundlikult kohalikke kohvikuid ning sõin äärmiselt häid ning Tallinnaga võrreldes ka suhteliselt taskukohaseid hõrgutisi. Äramärkmist väärivad Moka väga head koogid;)

Kui Efka mind tagasi Tallinna ära viskas, siis oli mul aega vaid nii palju, et kotti paar puhast aluspesu visata ja juba ma jooksingi trammi peale, et õigeks ajaks Viitna bussile jõuda.
Nii kui ma maale kohale jõudsin, kuulsin mürinat. Tee äärde joostes sain naljaga pooleks kombainile hääletada. Marko polnud ka kade poiss ja võttis hoo maha, et ma üles ronida saaksin. Äge oli küll oma linnariietes ja laias seelikus üleval kombaini otsas lehvida:P Ma olen ikka üks õige maanaine, alles viis minutit päral ja juba põllul;)
Muidu on maal ikka kõik vanaviisi ja see on nii hea. Kõik asjad siin elus ei pea ju muutuma. Mamma soendas klimbisuppi, otsis riided välja ning ma sain minna jälle vanu metsaradu avastama. Kui oled terve päev ikka autos ja bussis istunud, siis on hea küll kopsud vihmast märga metsaõhku täis tõmmata ja lihtsalt ringi lonkida. Tegelikult polnud seekord isu isegi seeni otsida, ka korv oli rohkem moepärast käevangu võetud.

Järgmine päev ajas vanaema mind juba kell 10 üles, et korralikult kõht täis süüa ja siis - põllule! Aeg oli kartuleid võtta. Saak oli see aasta viletsapoolne. Kartulid olid väiksed ja sigade puudumisel jätsime see aasta osa suisa põllule. Vähemalt saab metsanotsudel nüüd hea põli olema.
Kuna rahvast oli palju, said vaod suhteliselt ruttu võetud ning hapukapsasupp, porgandipirukas ja pits viina olid igati omal kohal.
Kuna väsimust polnud, võtsime hoopis uuesti korvid näppu ja sõitsime veidi kaugemale, Läsna järvede äärde, seenele. Koht oli küll risti-rästi läbi kammitud, aga kahe peale emaga saime täitsa korraliku koguse kukekaid ja riisikaid. Boonuseks oli veel suurepärane metsaalune ja mäed, kus üles-alla paras trenn ronida oli. Ei tea, kas on see kartulivõtust või seenelkäigust, aga jalad on täna kanged küll.
Pärast pikka päeva oli saun tõeliseks kosutuseks, kust kuidagi välja ei tahtnud tulla. Tõele au andes oligi kogu eelnev tossu nii välja võtnud, et õhtul peale väikese koogi ning lugemise enam teha midagi ei tahtnud.

Järgnev päev polnud aga enam sugugi nii õdus kui eelnevad. Kui ma ka Tartusse minnes kergelt tõbine olin, siis pärast maalkäiku jäin suisa haigeks. Palavikku küll pole, kuid see eest on maailma halvim enesetunne. Nina on kinni ja pea lõhub ning kõik kohad on lihasvalu täis. No ei ole õige hetk praegu haigeks jääda, kurat.
Seoses vähese järele jäänud ajaga (juba homme hommikul algab mu kolgata tee Meerikamaale) ja ülimalt halva ensetundega palun kõigilt vabandust, kellega veel kokku saada lubasin. Kohtume järgmine suvi jälle - praegu lihtsalt ei ole jaksu:S

Pilt siit.

Meremees Merxs!

Esmaspäev oli igatepidi vastandiks pühapäevale. Päev algas suhteliselt vara, sest kõigepealt pidi isa Henri kooli aktusele viima ja alles siis sain endale uue SIM-kaardi. Ühtlasi sai välja otsitud ka vana hea 3410, mille aku kõll kahjuks poolt päevagi vastu ei pidanud.
Järgmiseks varusin end ohtra lugemisvaraga ja suundusin traumapunkti. Nimelt olin endale Vormsis väikse puugi saanud, kelle pea kuidagi mu kaelast välja ei tahtnud tulla. Mitmetunnise ootamise asemel aga sahkerdati vaid paar minutit mu Euroopa ravikindlustuskaardiga, tehti must prantslane ning kutsutigi sisse. Kokku ei veetnud ma seal isegi mitte 20 minutit. Töö kiire ja korralik. Ainult homme pean Merimetsast läbi lippama ja igaksjuhuks vereproovid ka tegema. Jumal teab, mis haiguseid need puugid tänapäeval levitada võivad.

Õhtu aga kiskus õige põnevaks. Nimelt oli Vormsil juttu sellest, kuidas ma kunagi kaatriga sõitnud pole ja kuidas juhusikult Kanni vanematel selline riistapuu olemas on -tervelt üheksa meetrine! Niisiis viidigi mind lõbusõidule. Koomiline osa sellest oli see, et sõbranna ise oli juba Tartus ja niisiis käisin ringi kimamas ma lihtsalt ta vanematega:P
Merel on ikka äge, täistuuriga lainetesse kihutada ja pöördeid võtta ja... ohh.. ma olen kohe täitsa sillas sellest. Vot, see on äge hobi! Sellist riistapuud tahaks kunagi eneselegi. Kes teab, äkki kunagi saabki see teoks..:)
Õhtu jätkus aga sadama lähedal restoranis, kus hästi süüa ning juua sai ja juttu jätkus nii mitmekski tunniks. Ma polegi vist kunagi varem lihtsalt oma sõprade vanematega, ilma sõprade endata, nii kaua koos olnud. Väga tore oli!
Koju jõudsin kümne ajal pärast tunnist täistopitud marsasõitu. See oli päris kohutav elamus. Õhtutundidel tuleb ikka selliseid sõidukeid vältida.. Asja parandas veidi mu kõrvalistuv tädi, kes korduvalt häälekalt mu seelikut imetles;)

Suvelõpp Vormsi moodi

Eelmine nädal viis mind üle pika-pika aja taas Vormsisse. Pakkisin oma seljakoti kokku, kumassegi kummikusse surkasin hea pudeli veini ja off we go! Teekond Kanniga kulges nagu ikka, äärmiselt lõbusalt. Praami peal itsitasime nagu 13-aastased tüdrukud ning mängisime kaarte. Kui kaardimäng üle viskas (mariaazi mängus olen ülimalt tugev või siis ei vea mul lihtsalt kohe üldse armastuses:P), ahvisime kõrvalistuvat isa lapsega ja mängisime ka sõnademängu.
Praam randus ning meie võtsime oma kodinad kokku ja jalutasime Kanni saare autoni. Mida aga ei saanud, oli autoga minema sõita. Nimelt ei läinud võti kuidagi võtmeauku:P Keerasime, mis me keerasime, aga ei midagi. Lõpuks tuligi kohalikele kuttidele helistada ja nad appi paluda. A. tuli, istus sisse, pani võtme võtmeauku ja keeras süüte sisse. Müstika! Häbi oli, aga naljakas oli ka:P
Õnneks saime autole hääled sisse veidi enne poe sulgemist, niiet ka paarist siidrist ning väikesest söögipoolisest polnud vaja ära öelda.
Ülejäänud õhtu mööduski süües ning teleka ees lebotades. Lõpuks võtsimegi endale tekid peale ja magasime sealsamas elutoas kamina ees. Sellist eksootikat nagu prõksuva tule ees magama jääda, polnud ammu olnud.
Kui 12 tundi täis magatud sai, oliaeg kark alla ajada. Väike mannapuder, telekast Saladused (kenjaalne saade. Midagi nii jaburat ikka annab välja mõelda!) ja siis seenele! Tänu taaskord lahketele saare noormeestele, kes meile hea seenekoha ütlesid, oli meil ütlemata hea kukekasaak hoolimata sellest, et ka enne meid oli sealt keegi väga hea saagi saanud. Tatsasime väikesel maalapil pea kaks tundi ning soust tuli uhke ja hea!
Õhtuks oli meie duoga liitunud ka Annika isa, kellega koos maailma kõige tobedamat fantaasiafilmi sai vaadatud.
Järgmisel hommikul jätkasin oma kokanduslikke katseid ning lisaks eelnevatele putrudele ja seenesoustidele tegin hommikuks pannkooke. Head õhukesed ülepannikoogid vaarikamoosi ja meega piimakohviga. No ei ole suurepärasemat asja vist!
Mingi kell saabusid ka Kanni ema ja vanaisa ning meiegi panime korra käe majapidamises külge aidates veidi kärjereste puhastada. Tõele au andes olime me siiski köögis kasulikumad ja niisiis valmisidki järjekordsed kokanduslikud saavutused meie nugade ja pottide all köögis:D
Millalgi sai ka uuesti seenel käidud, aga paraku oli hea koht lootusetult tühjaks korjatud ja lambist ilusa metsa all uitamine ei andnud just kuigi suuri tulemusi. Ka valge klaari otsingud mööda saari ei lõppenud positiivse tulemusega. Küll leidsime aga ülimalt tooreid pirne ning lihtsalt hapusid õunu. Vähemalt adrealiini sai üle naabriaia ronimisega tekitatud:P
Laupäeva õhtuks oli pinksi piisavalt mängitud, metsas uidatud ja aeg mandrile tagasi suunduda. Taaskord sai kaarte mängitud (tegin Kannile mitme ringiga pähe:P) ning suurte naerurõkatuste saatel ka üksteisele ennustatud. Sai proovitud nii klassikaliseid, lesbi kui ka praamil olevate meeste variante:D Need 45 minutit praamisõitu olid vist küll ajaloo kiiremad.
Teel Kloogani üürgas maailma parim muusika ning meie koos temaga.
Kodu aga kauaks rahu ei pakkunud, sest mõne tunni pärast olid Kann ja Madis minu juures, et kõik koos külapeole minne. Hõissa, Keila vallapäevad!:P
Pudel rummi ja palju-palju coca-colat sai kahte suurde plastikpudelisse villitud ning teekond mööda kottpimedat metsa ja veidi vähem pimedamat randa peopaika võis alata. Esinejaks keegi Lehmakommionud. Nimi ehmatas küll ära, aga tegelikult oli tegu väga ägeda tantsupundiga. Nad tegid isegi "Patust mõtet" ;) Karatud sai ikka kogu raha eest ja tõele au andes ega see va cuba libregi mööda külgi maha ei voolanud. Suures joovastuses pani keegi lavalt ka mu dressipluusi koos telefoniga tuuri, niiet olen endiselt kõikide telefoni numbrite pakkumistele, mis kaotsi läksid, avatud.
Kuna pusa oli puudu, oli veidi külm, aga vähemalt ülimalt lõbus koju minna. Rumm oli oma töö teinud ja mööda luiteid end alla veeretada ning pidevalt kukkuda ei tundunud sugugi paha. Kui siis ainult hommikul:D Ausalt öeldes polnud järgmine päev tahtmist suurt midagi teha. Mingi aeg ajasin end küll toast välja., et väike tiir peopaika teha ja põõsaid läbi vaadata lootuses oma pusa leida, aga ainuke, mis ma sealt leidsin, oli hunnik väljaheiteid:D
Ausalt öeldes oli tuju selle intsidendi pärast täitsa nullis. Minu peaaegu uhiuus pusa ja hunnik telefoni numbreid. See inimkontingendi vahe, kes sellistel vallapäevadel ja muidu minu poolt külastavatel üritustel liigub, on ikka meeletu. Mujal jätan ma terve kotigi südamerahuga murule vedelema, siin aga pööran hetkeks pilgu pusalt ja läinud see ongi. Kurb igatahes - peaaegu uhiuus ja kallis windstopper oli:S

Metsik loodus, kas tõesti minevik?

Klooga on minu kodu. Pole midagi paremat sellest kui kas autost või rongivagunist väljuda, kopsud mereõhku täis tõmmata ja oma mõnusalt suure ja vana maja poole liikuda. Ka tühi rand, valge ning peenike liiv ja merelinnud on pea alati komplektis kaasas.
Viimasel ajal ei käi ma aga õhtuti rannal jalutamas niisama kaks kätt taskus, vaid kilekotiga. Inimesi käib küll vähe, aga needki ei suuda oma järelt prahti ära viia. Kuna ametliku ranna staatust tal pole, siis keegi seda ka ei korista. Minu õnneks on meie kandist kõrvalistel inimestel suhteliselt raske randa pääseda ja need, kes autoga tulevad, peavad enne mitusada meetrit kõndima, et meie ranna piirkonda jõuda. Tänu sellele on ka meie riba puhas. Muidu minusugusest üksiküritajast isehakanud prükkarist ei piisaks.
Paar päeva tagasi olin küll koti ilusti kaasa võtnud, aga siis meenutasin, kuidas ma kunagi alati lilli korjasin ja nüüd pole enam ammu-ammu (viimati vanaemale sünnipäevaks) vaasi täitnud.
Nii ma siis jalutasingi kraave ja tühje krunte mööda. Sügis on käes. Kui veel nädal tagasi käisin iga päev vees, siis nüüd on see vaevalt 13-14 kraadi ja enam ei kutsu.
Igal pool valitseb vaikus. Linnud ei laula. Kuulda on vaid sirtsude sirinat ja vareste kraaksatusi. Vahel harva kiljub ka mõni kajakas taamal.

Lisaks sügisele on ka metsiku looduse epohh Kloogarannas vist igaveseks läbi. Uued elamud tulevad peale ja varsti on ka kogu rannaäärne mets kruntideks müüdud. Juba praegu on üks tropp oma maja randa ehitanud, niiet aastakümneid vana rannatee katkeb ja edasi saamiseks tuleb üle liivaluidete ronida.
Ühel tühjal krundil seistes nägin kaht kitsetalle kalpsamas minust vaevalt 6-7 meetrit eemal. Ema polnud paista ja pisikesed olid ikka päris hulljulged. Mõtlesin hirmuga, et varsti ongi meie suure hoovi mets ainuke koht, kus nad käia saavad.. Njah, ikka see sama vana dilemma. Tahaks ju infrastruktuure ja mõistlikku bussi- ning rongigraafikut siia, aga samas tahaks ka tühjust ja vaikust ja metsikust.
Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka...
Jube on mõelda, et juba minu eluajal ja mäletamist mööda on nii palju muutunud. Seal, kus ma varem mööda rippteed üle soo läksin, elavad nüüd inimesed. Seal, kus oli soojärv, on kellegi maja. Seal, kus oli minu seenemets, on garaaz..

Sügis Kloogal on ilus: vaikus, tuul, punased kibuvitsamarjad kõikjal ning kraavid täis maailma kõige kaunimaid põllu- ja metsalilli. Jääks see vaid nii!