Raharöövlid

Kas teie teate, kuidas on kõige lihtsam raha laiaks lüüa?
Mina tean! Tuleb käia arsti juures.
Pärast jaanuarikuist grippi, oletatavat kopsupõletikku ning kaht antibiotsikuuri näitab mu kopsuröntgen endiselt ebanormaalseid asju. Täna käisin kopsuarsti juures, kus tehti veel üks pilt - seis on ikka sama. Onu saatis mind hulga paberitega minema ja kasseeris viisitasuks 70€. Jah, mul on tervisekindlustus ja nad maksavad mulle selle raha tagasi. Probleem on ajas. Keskmiselt võtab see aega vist paar kuud:D Alles saabus mulle ülekanne novembri keskel käidud arstitasu eest:D Hetkel pean aga kogu selle nalja ise kinni maksma. Ei ole üldse tore! Vähemalt apteegis toimib nüüd mu uus lisatervisekindlustus, kus ma enam sentigi maksma ei pea.
Kolmas antibiotsikuur algas igatahes tasuta! :D Esmaspäeval lähen haiglasse uuringuid tegema, eks siis näis, milles asi. Vabalt võib tegemist olla mingi hirmvana lapsepõlve asjaga, mis on lihtsalt kahe silma vahele jäänud ja mingit kopsupõletikku ma ei põdenudki. Loodan, et just nii see ongi!

Les 7 laux

Pühapäeva hommikul helises äratuskell 5.30 Ruttu hambad puhtaks, riidesse ning väljas me olimegi. Urmo otsustas seekord piirduda küll ainult bussini minekuga:P Nimelt ei pidanud meie suurel mehemürakal närvid vastu ja võttis ekskjuusmaifrents junni jahedaks. No võib-olla oli ka lihtsalt kõhugripp. Kokkuvõttes lahkusime me Bellecourist siiski kuuekesi, Urmo suundus tagasi metroosse.

Kaks ja pool tundi bussisõitu ning kohal me olimegi. Les 7 Laux kuurorti mägedehirmudeks osutusid seekord Merxs, Inksu, Tanel, Liisa, Kristjan ja Liis. Hoolimata kolme aastasest pausist suusatamises oli tunne nagu oleks viimati lauad alla pannud alles eile. Suusatamine on vist nagu rattasõit - ei lähe meelest. Niisiis liuglesimegi kella poole kümnest neljani erinevatel nõlvadel. Päike paistis, lumeolud olid suurepärased ja tunne mega.
Võtsime sõna otseses mõttes viimast, sest bussi tagasi jõudsime viimastena, vaid loetud minutid enne väljasõitu. Kui kell pool kaheksa tagasi koju jõudsin, siis oli tükk tegu, et mitte jala pealt magama jääda.

Kuna sääreluud pole enam suusasaabaste kandmisest valusad on paras aeg oma oskusi veelgi lihvida. Tagasi lähme laupäeval. Seekord üritame ka Urmo bussist kaugemale saada:)

Alpidesse

Neljapäeval sa Inksu 22 ning mis saaks ollagi parem põhjus kui mitte sünnipäev peo tegemiseks. Igatahes varustasin end pisikese nänniga (Inksu printsessiks!) ning punkt kell kaheksa (kutsutud oli kella seitsmeks) olin Insku ukse all. Koha peal selgus, et olengi alles esimene külaline:D
Kohe saabusid aga ka Clément ja mõned Erasmuslased ning õige pea oli meid kokku juba 15-ne ringis. Ingrid oli palju-palju vaeva näinud ning toidulaud nägi välja ülimalt isuäratav. Wrapid ning lõhesaiad olid minu lemmikud! Kirju koer muidugi ka. Koju läksime viimase metrooga.
Reedel käisin kurikuulsas inglise keele tunnis ning siis Urmoga spordipoes talle suusariideid ostmas. Nimelt leppisime sünnipäeval kokku, et teeme ühe suure Eesti laulupeo see pühapäev Alpides. Kokku seitse eestlast, seda on palju! :)

Igatahes on pühapäeva hommikul äratus enne viit, et siis päev läbi Alpides rahmeldada. Reziimiga sai algust tehtud juba eile, kui kell 11 magama läksime, ning täna hommikul, mil 8.30 telefon helises. Mu arst helistas mulle laupäeva hommikul kell pool üheksa, et öelda, et see kopsuarst, kuhu ma nädala sees minema pean, asub ikka teisel tänaval. Kurat, ei ole viisakas helistada laupäeva hommikul nii vara! Samas hea, et üles sai, sest õhtul tuleb jälle vara põhku pugeda, et end veidigi välja magada. Varsti lähme varustust laenutama.
Ma pole kaks aastat mägedesse saanud ja ootus on juba väga suur. Boonusena lubab päikesepaistet!
S u u s a t a m a ! :)

Uued tuuled koolis

Uus alanud semester on tekkitanud minust vastakaid tundeid. Ained tunduvad küll palju huvitavamad, aga samas õppejõud jälle tobedamad. Eranditult kehtib see reegel kõigi seminaride juhendajate puhul. Üks tundub täielik boheem, teine ei oska end absoluutselt kehtestada, kolmas on kogenematu ja viimasega tekib tunne, et olen tagasi seitsmendas klassis, kus peab väikeses grupiski olles kätt tõstma ning "Jah, proua", "Ei, proua" ütlema. Ei, ma ei liialda. Ma pidin eile selle uue inglise keele õpetajaga shoki saama. Enamasti annavad meile inglise keelt native speakersid ehk siis inglise keelt oma emakeelena rääkivad inimesed. See kord on meile aga sattunud ligi 50-ne tädi, kes kohe esimesel minutil noomis üht tüdrukult, kes talle vastuseks lihtsalt "jah" ütles, mitte "jah, proua". See intsident ei pannud vist jahmatama mitte ainult mind, vaid kogu gruppi. Oleme ju kõik harjunud, et seminare juhendavad üldjuhul doktorandid, kes meist ehk vaid 5 aastat vanemad on. Vaatasime tähenduslikult üksteisele otsa ja muigasime. Sõpru ta meie tunnist vist just ei saa. Lisaks otsustas ta tavapäraste ettekannete asemel meil semester läbi vaid gramatikaülesandeid teha. Iga kahe nädala tagant tulevad ka sõnadetööd. Jään huviga ootama igatahes! Paraku ei õnnestu mul ka gruppi vahetada, kuna see on kõige tugevam ning nõrgemasse oma väga heade inglise keele hinnetega ma end nihverdada ei saa..
Lisaks nõmedatele seminaride juhendajatele olen ma ka imelikesse gruppidesse sattunud. Sellistesse, kus ma pea kedagi ei tunne. Niisiis juhtuski, et ühes aines pean ettekande tegema ühe poisiga, keda ma veel näinudki pole. Tähtaeg on kahe nädala pärast:D

Õnneks saan ma tõesti oma eelmise semestri saavutatud tulemustega suhteliselt rahulikult tinksuda ning mitte end lolliks tõmmelda. Niisiis võtan esialgu väga rahulikult ja keskendun algavale vaheajale:)

Järjekordne semester edukalt sooritatud

Vaatasin enne veidi oma blogis ringi ning lisaks hulgale hooletusvigadele märkasin, et polegi oma sessist, õigemini küll selle tulemustest kirjutanud.
Sess läks hästi. Jah, ma tean küll, mis ma ise oma sooritustest pärast eksameid arvasin ja tegelikult pole ma siiani arvamust muutnud, sest töid ja parandusi ma näinud pole, aga õppejõud nägid aratavasti veel hullemaid :P
Keskmine hinne oli mul 13,46, mis on väga-väga hea tulemus arvestades kohalikke hindamistraditsioone. Selle semestri võib tunduvalt lõdvemalt võtta;) Sellise keskmisega kindlustan ma endale ka loodetavasti hea koha California ülikoolis. Loodetavasti saan kampuse oma esimese kahe valiku seast;)
Kõige rohkem üllatas mind avaliku halduse 13 ja võrdleva poliitika 12, 5, kus ma oma arvates päris suure osa kirjanidst teemast mööda kirjutasin.
Suur vahe minu arvamusel oma eksamitest ja õppejõudude oma näitab ehk veel kord politoloogia kui aine subjektiivsust, kus Prantsusmaal kasutatakse peaaegu eranditult hindamiseks vaid kirjandeid. Hea küll, meilt ei oodata päris filosoofilist laadi kirjatükke, aga iga kirjandi puhul sõltub hinne väga suuresti hindajast kui konkreetsest inimesest, kellel on omad eelistused, tõekspidamised jne.
Õnneks pole mul põhjust vinguda ja ma eksin hea meelega oma võimete hindamisel sedapidi ka edasi !:)

Merxs on seltskondlik!

Niisiis.. kui ma esimese poole nädalast shoppasin, siis teise ma jõin:D
Kolmapäeva õhtul maandusid minu juures Rein ja Priido, kaks toredat Tartu arstitudengit, kes pärast sessi Prantsusmaad nautlema tulid. Lisaks neile, tegelesin ka muu seltsieluga käies Inksuga baaris elavmuusikat kuulamas, grupikaaslastega veini joomas ning Eesti poiste ja Inksuga Belle Equipe's söögielamusi saamas. Mõnus! Neljapäev kiskus küll veidi käest ära, sest haigusest puretud organism just väga palju alkoholi ei talunud:D Pärast ehk pudelit veini polnud mul mingi probleem päris mitu kilomeetrit lauldes läbi tühja linna koju tuiata. Kodus jätkasime pakkivate Priido ja Reinuga, kellel hommikul lennukile minek, majas leiduvate erinevate jookide maitsmist. Kodus leidus astelpaljuliksi, Vana Tallinnat ning viina. Magama läksin pool viis. Loodetavasti jõudsid poisid ilusti Eestisse tagasi, sest minul oli terve reede nii paha olla, et ei suutnud lillegi liigutada. Algselt oli plaan küll kella ühesesse loengusse jõuda, kuid paraku ärkasin alles kell kolm:P

Laupäeval käisin Kadril abiks. Nimelt hülgab ta Lyoni ning kolib kaugele põhja - Lille'i. Sellest on muidugi kurb, sest Kadri oli alati see teadja, kes oma mitme-mitme siin elatud aasta jooksul kogu kohaliku värki hästi jagas ning Lyoni tähtsaid kohti teadis. Nüüd peame ise hakkama saama.
Õhtu päädis igatahes õdusas prantsuse restos koos Kadri, Pierre'i ja viimase sõbraga. Süüa sai taaskord hästi.
Kogu nädala lause tiitli pälvib kuskilt loetu: Kehakaal tuleb ja läheb, aga söögielamused jäävad !:D

Ühtlasi on suured shopingud ja söömingud mu rahakotile päris korraliku põntsu pannud, niiet nüüd tuleb kokku hoida, enne kui issi uued rahalaevad Prantsusmaale purjetavad:D

Poed - see on elu:D

Prantsusmaal on kaks korda aastas pea 6-nädalased suured allahindlused. Talvine saab kohe-kohe läbi ja ma olen sellest sõna otseses mõttes viimast võtnud.
Paraku jäin osadest soovitud asjadest küll ilma, sest sess ja haigus ning siis Eestis olek ei võimaldanud mul õigeaegselt rünnata. Peale ühe tõeliselt ilusa seeliku mul õnneks siiski millegi pärast süda ei kripelda. Otse vastupidi, kuna tegu on allahindluste viimaste päevadega, siis kõiki juba allahinnatuid hindu on veelgi alandatud. Tehingud olid head.
Võidab see, kellel on suures kõige rohkem asju ehk siis mida Merxs poest ostis:
- suusapüksid:100 eurosed 60-ga. Tegu on väga kvaliteetse tootega ja mina väga rahul. Uued suusasokid soetasin samuti.
- kolm paari jalanõusid: saapad (30% algsest hinnast), tennise moodi nahast papud, mida mul küll otseselt vaja polnud, aga mis lihtsalt olid niii odavad:P (20%) ning suvised papud (6€).
- üks seelik. Must pikk, pigem pidulikum seelik. Just selline nagu mul vaja oli (30% esialgsest hinnast) :)
- vähemalt kuus pluusi. Kallim neist maksis 15 €, odavaim 5€.
- sametjakk. 14 € ehk ei kommentaari:D
- nahast käekott (50%)
- Kõige rohkem raha läks pesu peale. Midagi pole teha, ilus pesu on nõrkus. Niisiis soetasin endale 80€ eest kaks rinnahoidjat ja neli paari püksikuid. Pooled neist on Calvin Klein, mis on muidu teatavasti üpriski kallis firma.
- kolm mütsi ja paar kindaid. Pole minu süü, et talvised peakatted on kõik vähemalt 70% alla hinnatud:D

Rohkem ei tule hetkel meelde:P Tegelikult on seda küll jube palju, aga niii hea on oma uute riietega väljas käia ja end hästi tunda. Kahju, et kaubanduskeskuse uksel pole listi, kuhu enda nime nagu kasiinodes saaks kirja panna. Ikka selleks, et mind sinna sisse ei lastaks:D

Kopsupõletikus

Lend tagasi möödus viperusteta. Londonis lõin aega surnuks peamiselt Starbucksi kohvi lürpides ning poodides tuiates. Lahkusin sealt näopuhastuskreemi ning kahe rahakoti võrra rikkamana.
Koju jõudes oli paras aeg Eurovisioonile ja Kreisiraadiole kaasa elada. Kõik läks nagu plaanitult. Mina olen rahul ja need, kes sellest laulust otsivad rassismi, alandust ja muud taolist, võiks maha rahuneda. Tegu on lihtsalt palaganiga. Vaevalt, et keegi neist poistest sellesse nö laulu väga sügavat sõnumit peidab.
Pühapäev toimus üks korralik suurpuhastus, mis päädis õhtuses käigus üle tee asuvasse uude Jaapani restorani. Kuna mul on nüüd lõpuks ometi rikas mees, siis sai süüa ja juua rohkem kui rubla eest:P Toya restoran oli igatahes oma hinda väärt ja elamus oli suur.

Esmaspäeva hommikul käisin arsti juures. Kuulates mingeid kahinaid polevat olnud. Tegelikult paneks mind hoopis imestama kui see seniilne vanaldane arst üldse midagi kuuleks. Päeva hetk oli igal juhul see, kui ta küsis, et kas ma tõesti helistasin talle reedel Eestist. Tema väidete kohaselt oli ühendus olnud niii hea justkui helistanuks ma kõrvalmajast:P Tehnikasajand, mis muud! :D
Röntgeni ta mind siiski saatis ja selgus, et midagi mul seal kopsus tõesti on. Kahjuks ei suutnud nad ära otsustada, kas see on kopsupõletiku algus või lõpp. Praegu krõbistan antibiotsi ja lähen nädala pärast korduspilti tegema.
Röntgenis käies ma peaaegu armusin. Igal juhul nii ilusat meest, kui minu radioloog polnud ma tükk aega näinud. Mul oli tõsine kiusatus talt küsida, kas ta ei tahaks kuskil haiglaseriaalis mängida. Temas oli midagi Tom Cruiselikku, ainult ta oli palju-palju kenam. Igatahes ei pidanud ta mult kaks korda paluma riideid seljast võtta :P
Hoolimata pisikesest asjast kopsus ei sega see mu ülejäänud elu. Enesetunne on väga hea, ilm on ilus ning nädal on olnud igati huvitav.
Miks, sellest räägin hiljem, sest praegu lähen Kadrile appi kolima.

Teateid Eestist

Tallinna lennujaam üllatab tasuta wifiga. See on neist igal juhul ülimalt nunnu, sest enamasti kasseerivad sellised kohad interneti eest müstilisi summasid.
Saigi mu kaks nädalat siin Eesti läbi. Kahjuks mitte just nii nagu ise lootsin. Veel ei tea ja arsti juurde saab alles esmaspäeval, aga midagi kopsupõletiku sarnast mind siiski kummitab. Loodetavasti pääsen kergelt!

Esimene nädal oli lihtsalt super tore. Kuna olin Lyonis tublisti haige olnud, otsustasin aja maha võtta nin Kloogal tiksuda. Ma lihtsalt jumaldan köögipliiti ning ahju ja kaminaid. Ei taha mõeldagi oma Lyoni kodu vastikult rõskele õhule. Kuna tegu oli töönädalaga, siis veetsin päevad enamasti üksi. Magasin välja, tegin pliidi alla tule, lürpisin kohvi köögi põrandal lehti lugedes. Igapäev käisin rannas luikedel külas ning tegin kohalikus külas suuri ringe. Headel päevadel oli isegi korralik lumi maas.
Eelmine neljapäev käisime isa sünnipäeva puhul Estonias Don Quijote balletti vaatamas ning pärast Vene restoranis Klafira boeufi söömas. Lihtsalt super! Mõlemad siis. Ballett oli tõeliselt nauditav ning üle tüki aja saime terve perega rahulikult, ilma tülitsemata, söömas käia. Väga positiivselt jäi kogu õhtu meelde. Plussina oli Kloogal meeletult ilus lumesadu ning paks lumi maas. Kahjuks muutus linnas see lumi jubedaks märjaks olluseks, mis mu varbad uhketes sukksaabastes läbimärjaks tegi.
Laupäeval tulid issile külalised ning meie emmega askeldasime rohkem toimkonnas. Valmis kolmekäiguline õhtusöök 12-le: praetud maks sibulaga, kana sinihallitusjuustu kastmes ning ahjuõun jäätisega. Kõik kiitsid ning jäid rahule. Issi sõbrad on toredad ning nalja sai palju:) Vaatasime Eurovisiooni, limpsisime häid jooke ning juttu jätkus kauemaks. Boonusena ei jäänud keegi väga täis ning kõik märkasid õigel ajal koju ka minna.

Pühapäeva hommikul ärkasin suure-suure peavalu ning korraliku palavikuga. Ei kujuta ette, kas sain kuskilt külma või kimbutab viirus, aga terve see nädal on möödunud haiguse tähe all. Palavik polegi teab mis kõrge ja rögane köha väga tüütav, va hommikuti, aga enesetunne on lihtsalt kohutav. Selline väsimus ja nõrkustunne. Tartusse minekust ei olnud juttugi. Põhiliselt lamasin voodis, lugesin raamatut ja vahtisin telkut. Kuhugi õue oli väga raske end minema sundida.
Kolmapäeval sain suure köha kiuste vanaemaga Draamateatris Voldemari vaatamas käidud. Väga hea lavastus ja väga head näitlejad! Soovitan kindlasti.
Neljapäeva õhtul sõitsin Pelgulinna Hannale külla. Väga armas pesa on neil. Jõime veini ja sõime isetehtud saiakesi õdusas ahjusoojas toas.
Reedel istusin Kanniga paar tunnikest Mauruses. Õnneks sai õhtul hilja veel Keilas poes käidud ja alkovarud ära ostetud. Õnneks sellepärast, et olin kindel, et mu lend on pühapäeval. Eile öösel hakkasin igaks juhuks kontrollima. Tuli välja, et ikka laupäeval:P Siis läks kiireks. Ruttu pakkima ja pesu pesema jne.
Täna hommikul käisin veel rannas luiki söötmas ning siis sööstsimegi issi musta välguga lennujaama. Hoolimata kartusest hilineda, oleks võinud tunduvalt hiljem välja tulla, sest mul kulus autouksest oma lennuväravasse jõudmiseks 6 minutit. Selle aja jooksul siis nii check-in kui turvakontroll. Väikesed lennujaamad on head ! :)
Lennukis kavatsen Marie Claire'i lugeda, tukuda ning Londonilennujaamas kindlasti Body Shopi külastada.
Loodetavasti kehvapoolne tervislik olukord väga enesetunnet ei sega ja kõrvad ülemõistuse lukku ei lähe.

Head reisi mulle!