pühapäev, aprill 13, 2008

Kümme korda kuulsam?

Ahjaa, vahepeal sain peaaegu kuulsaks ka.
Nimelt tahtis Tartu Postimees teha loo kohe pärast keskkooli välismaale õppima läinud inimestest. Vastasin küsimustele pikalt ja põhjalikult ja isegi "välismaine" pilt kästi teha, mida spetsiaalselt tegemas käisime.
Algselt pidi lugu välja nägema selline:
Kümnendas klassis otsustas merxs
sõbrannaga aastaks Prantsusmaale
vahetusõpilaseks minna, et keel
selgeks saada ning muidu uut ja
huvitavat kogeda. «Õppima me
Prantsusmaale küll ei läinud,
pigem ikka pidutsema ja veini
nautlema,» lisab ta.

Paraku läks elu veidi teisiti.
Bodeaux lähedases väikelinnas
ranges vahetusperes elades ei tulnud pidutsemisest
suurt midagi välja ja pärast paari kuud enesehaletsust
pühendus praegu Lyoni ülikooli teisel kursusel politoloogiat
õppiv neiu hoopiski koolitöödele.

Merxs nendib, et otsus Prantsusmaal edasiõppimise kasuks tuli
siis,kui sai oma esimesed positiivsed keskkooli lõpueksami
tulemused. Lisakssai ta lõpuks vahemereäärses tudengilinnas
Montpellieris omandatud prantsuse diplomiga vabalt valitud
ülikooli tasuta kohale.

Kuigi neiu tunnistab, et on väikesest peale unistanud Tartu
Ülikoolis õppimisest, oleks ta selleks pidanud tegema uuesti
Eesti riigieksamid,Prantsusmaal saadud tulemustega ta
tõenäoliselt Tartu Ülikooli tasuta kohale poleks pääsenud.

Prantsusmaa aga hoolitseb oma tudengite eest mitmete
sotsiaaltoetustenäol ja nii vähendab riik merxsigi
elamiskulusid, makstes kuus mitu tuhat krooni korteritoetust.

Merxs tõdeb, et on mitmel korral oma otsust Prantsusmaal
õppimise kohta kahetsenud ja soovitab kõigil hoolikalt
järele mõelda, kui selline otsus tehakse.

Raskusi on valmistanud raskusi mitmesuguste organisatsioonide
karm kord,lähedastest eemalolek ja õppetükkide
raskus – õppimisele kulus tohutu aeg, eelkõige tõlkimise
tõttu, välisõpilastele allahindlust ei tehta ja isegi
kirjavigadest mööda ei vaadata.

Ülikoolis on kord nii karm, et esimesel aastal kukkusid
välja pooled kursusekaaslased. «Risti naljalt enam
millelegi ette ma igatahes ei löö,» muigab neli aastat
Prantsusmaa eri piirkondades elanud neiu.

Sellega aga merxsi seiklused ei piirdu. Ülikooli sisse
saanuna hakkas ta tulutult uurima võimalust tulla
Tartusse vahetusüliõpilaseks. Selle asemel jätkab ta
järgmine aasta aga õpinguid vahetusüliõpilasena California
ülikoolis.

Praeguste suhteliselt heade tulemustega plaanib ta
magistriõpinguidki jätkata Prantsusmaal.
Merxsile imponeerib Prantsusmaal vaba ühiskond ja
kõikide kodanike austamine. Siiski tõdeb ta, et ühegi
võõrriigi ükskõik kui head omadused ei kaalu üle fakti,
et Eesti on tema kodu, kus elab pere ja parimad sõbrad.

Seetõttu plaanib ta pärast ülikooliõpinguid kindlasti koju
tulla. «Tõenäoliselt olen ma oma hariduse ja keeleoskuse
poolest Eesti riigile rohkem kasulik,» leiab ta. Küll ei
välista ta seda, et hiljem võiks ajutiselt välismaale
töötama suunduda, kuid seda pigem siiski Eesti esindajana
ja koduriigi kaudu.


Pärast koosolekut ja toimetaja ülekäimist jäi asjast järele
hoopis selline variant.

Niisiis olen ma endiselt sama kuulus kui tundmatu sõduri
haud:D

Idakaldal muutusteta

Lyonis on kõik ikka vanaviisi: äike-päike ja kiire-kiire. Vahepeal olen jõudnud kaks korda Alpe d'Huezis suusatamas käia, meeletult palju kooliasju teha ning muidu tubli olla.

Koolirindelt on vast põrutavavaim uudis ametlik kiri minu Riverside'i võtmisest. Ei saa öelda, et ma poleks pettunud olnud. Lootused LA ja San Diego elust olid vägagi kirkad ning nüüd siis Riverside..
No hea küll, mis siis ikka teha. Tuleb mõru pill alla neelata ja oma vahetusaastat ette valmistama hakata. Tegelikult on ju tore ükskõik kuhu minna ja ega see Jõeäärne koht siis ka päris pommiauk pole. Vähemalt on asjal nüüd ametlik maik juures. Pean uurima hakkama, kus ma oma viisa tegema pean, kas siin või Eestis. Eelistaksin küll kodus seda teha, sest selle paberi pärast eraldi Pariisi sõita, kui saaks seda sama asja Tallinnas kõrvaltänavas korda ajada, ei viitsi.

Üldiselt läheneb kevad, koolilõpp ja kojutulek. Korteri annan 12. juunil üle. Hetkel käivad usinalt uued inimesed elamist piilumas. Pikantsem lugu juhts vast eile, kus ma kell seitse õhtul uksekella peale ust avada ei viitsinud (olin voodis, ilma riieteta ja just ärganud). Pärast kahte helinat keerati uks lihtsalt lahti. Nüüd ma siis ei teagi, kas oli tegu seekord majahoidja isetegevusega või arvabki kinnisvarafirma, et võib minu koju ilma ette teatamata lihtsalt sisse astuda, kui mind ennast juhuslikult pole. Nii need asjad ikka küll ei käi. Olin päris vihane ning hirmutasin vist nii majahoidja ja külastaja ära, kes esimese hooga kohe uksest välja tahtsid tormata. Eneseõigustuseks ütlesid nad, et ma ju ei teinud ust lahti. So what? Ma ei oodanud kedagi. Kui mind kodus poleks olnud, siis oleks lihtsalt ilma minu teadmata minu kodus käidud. Nii need asjad ikka ei lähe. Kohe esmaspäeval kavatsen büroosse helistada ja kurja häält teha. Ma näen niigi vaeva, et oma päevaplaane külastajate omadega sobitada ja siis selline asi..

Vahepeal on meile kevad saabunud. Puude lehed on nii ilusad õrnrohelised ja poes müüakse odavalt maasikaid. Neljapäeva õhtul rattaga sõites jäin äikesevihma kätte. Päris äge oli pimedas linnas välgu sähvides ja sooja paduka sees ringi kimada. Õnnelik tunne tuli kohe.

Täna olen suuresti vaid maganud ja arvutist Prison Breaki vaadanud. Ahjaa, Teisikute filmi vaatasin ka. Jaak Joala oli noorena ikka päris kena poiss. Kahju, et ainult kõik laulud filmis venekeelsed olid.
Õhtu poole ajasin end linna, et Kadriga väike kohv juua. Pärast jalutasin Starbucksi kohvitops käes mitu kvartalit koju. Linnud laulsid, päike paistis ja mehed vaatasid.. mida veel tahta:D