Bürokraatiast

Käisin pangas konto avamist vormistamas. Mis te arvate, millal ma seda kasutama saan hakata? Kümne päeva pärast:P No ausõna, selline kammajaa ühe pisikese pangaarve tõttu.. Kogu see väike toiming kokku võtab "kõigest" kaks nädalat..
Loomulikult ei saa ma ilma kohaliku kaardita ka uut telefonilepingut teha. Aga sellest pole eriti hullu, sest tõenäoliselt peaks mu senine sim-kaart siiski 10. septembrini kehtima. Kui homme tavaliselt numbrilt sõnumi saad, on kõik endiselt hästi;)

Ja minu eesti keele pärast ei tasu vinguda. Ma pidin just järele kontrollima, kas sõna "pank" kirjutatakse tugeva või nõrga P-ga:D

Poeskäigust

Otsustasin siiski riski võtta ja enne kooli nimekirjade avaldamist ühe korraliku sisseostu ette võtta. Varusin kooli- ja hügieenitarbeid, pesupulbrit ja veidi süüa. Kokku läks 85;80 €. Ma ei taha seda summat Eesti Kroonidesse arvutadagi. Masendavalt kallis on kõik.
Patrickust oli siiski mind väga kena linna servas asuvasse hüpermarketisse sõidutada. Tänutaheks aitasin tal õhtuse pikniku jaoks kevadrulle mesiterdada. Järgmine kord lubas ta neid meile endile teha:)
Tunni pärast peaks Patricku 15-aastane poeg Thibaut siia tulema. Läks vist emaga tülli vms. Pubekate värk. "Armastav isa", kes ise naistega randa läks, palus mul talle midagi süüa teha. Hea on see, et seejuures võin ma tema toiduaineid kasutada, mis on tunduvalt paremad kui minu omad. Kõigepealt ootan aga itaallased ära, äkki neil on jälle plaan pastat teha ja nii ei jää mul muud üle kui süüa ning halvimal juhul ka nõusid pesta:P

Rannast

Rand asub Montpellieri kesklinnast umbes 15. km kaugusel. Buss sinna väljub äärelinnast. Gabriele sõnul pidi meilt peatuseni 20 minutit jala olema. Niisiis otsustasingi ma 1,30 € kokku hoida ja selle vahemaa jalutada. Kohale jõudsin ma väsinult ja higisena aga tund aega hiljem, olles eelnevalt roomanud läbi võsa, kõndinud teepervedel ja keeldunud viisakalt pakutavatest küütidest. Asja kompenseeris küll see, et muidu iga 30 minuti tagant käiv buss saabus kahe minutiga. Bussipilet Carnoni randa maksab 3 € ja tagasi sama palju. See on minu jaoks piisavalt suur summa, niisiis olin ma kohustatud palju aega ranas veetma., kokku viis tundi. Tagasi tulles bussipeatuses sõidukit oodates andsid aga ka päikesest tingitud tagajärjed end tunda. Nimelt pidin peaaegu kokku kukkuma. Õnneks tuli buss ja üks noormes aitas mu sõidukisse. Montpellieri jõudes otsustasin poolteist eurot kulutada ja trammiga koduni sõita. Kui itaallased sööma tulid, küsisid kõik kui üks mees, kas ma käisin rannas. Mu tumepunane nahk reedab mind taas:D
Paha enam olla pole, aga kõik kohad on väga hellad. Järjekordne päikesest tingitud magamata öö on soolas:P

Jälle koolist

Viisin siis täna paberid sisse ja sööklakaardi eest maksin ka 50 €. Katsugu nad mulle ainult öelda, et ma nimekirjas pole:P Üldiset peaks siiski kõik korras olema ja esimesel septembril peaksin ma oma nime CDI-s asuvatest nimekirjadest leidma:)
Jehuuu, nüüd saab minna pabereid ja kaustu ostma. Mustad pastapliiatsid ostsin juba Eestist kaasa, sest siin valitseb pastakate, eriti musta värvi, suur defitsiit. Konnaõgijad kirjutavad ju enamuses siiamaani sulepeadega. Mina, vasakukäeline, endale sellist luksust loomulikult lubada ei saa. Vastasel juhul jääks kirjutatu minu käele, mitte paberile:D

Aga nüüd ma lähen otsin ranna üles. Vaheldus on hea: eile jääl uisutamine, täna Vahemeri. Kui ainult näolt enam nahka maha ei tuleks...

Vastikult libedatest meestest

Jalutasime eile õhtul linnas ning möödusime ühest 24 h toidupoest. Poemüüja, loomulikult liivamees, tundis mu vastu vist huvi, nii ta püüdiski minu taga kõndiva Alessandro kinni. Lõpuks tiriti ka mind sinna ja kutt seletas mulle meelehetlikult, et armastab mind ning et me peame uuesti kohtuma. Kuidagi sain sealt siiski seekord minema. Õige pea pidime aga taas samast kohast mööduma ja õnnetuseks märkas mind ka araablane. Just Rockcafe uksel pidas Gabriele mu kinni, näitas sama tüüpi ja seletas, et viimane oli ainult minu pärast oma butiigi kinni pannud ja mulle järele tulnud. Pikk seletamine, et mul on juba keegi ja ma tõesti ei ole huvitanud ei vinud mitte kuhugi. Ka itaallased ei aidanud mind sugugi. Nende arvates oli see nii rmantiline ja ma pidanuks ilmtingimata liivamehele võimaluse andma. Lõpuks võtsin Felipelt käest kinni ja tirisin ta tantsima. Harjumatult tagasihoidlik ja häbelik itaallane ei julgenud keelduda. See aga ei päästnud sugugi mind Mustafast, kes mulle tantsupõrandale järgnes ning õhusuudlusi saatis. Pärast poolt tundi kandis mu pimekurttumma teesklemine ka vilja ja ta lahkus. Minu tuju oli aga rikutud. Nii palju siis sellest lootusest, et mine korterikaaslastega välja ja liivamehed ei tülita sind...

Itaallastest

Nii kaua kui mina siin pesitsenud olen, on meie juures iga õhtu kolm itaallast käinud. Üldiselt on nad toredad: teevad süüa, toovad veini ja ajavad isegi päris normaset juttu, kuid eile pööras üks neist, kaheksa aastat Londonis elanud Marco, päris ära. Vingus kõige üle nagu mõni eit, räuskas ja rääkis pidevalt enesele vastu.
Pidime õhtul kõik Rockcafesse minema, kuid sinna jõudmiseni kulus mitu tundi ja palju närvirakke.
Alustuseks otsustas Marco kõikidele mustanahalistele vastutulijatele "nigger" näkku karjuda. Päriselt ka, häbi oli. Enamus vaatas teda kaastundliku pilguga, mis ütles: "Teadagi, purjus turistid; meri põlvini."
Edasi keeldus ta meiega djembe kontserti kuulamast, põhjendades selda sellega, et me oleme Europas ja ei pea fucking neegrite pille taluma.
Gabriele ja Alessandro olid kuskilt mingid tibid sebinud ja Marco teatas selges inglise keeles, et tema nende libudega kül ühte kohta tantsima ei lähe ja jalutas üleüldse ära. Selliseid ärajalutamiseid oli õhtu jooksul vähemalt viis. Ja see, kuidas nad omavahel karjusid ja tülitsesid tänaval.. Pean vist sinkohal oma kallist isa tsiteerima: "See on VIIMANE kord, kui ma TEIEGA kuhugi lähen!!!" Kui neli vihast itaallast üksteisele kõrri kargavad, ei soovita ma seal läheduses olla.
Huvitav, mis tujus nad täna kõik on? Küllap õhtu annab arutlust:P

WiFist

Täna avastasin, et mu läpakas pakub mulle WiFi ühendust. Asja uurima hakates selgus, et ülevalt naabritel on traadita internetiühendus, paraku küll limiteeritud. Paaril korral sain sinna isegi paariks sekundiks sisse, aga üldiselt oleks ikkagi salasõna vaja.
Nüüd ei jäägi vist midagi muud üle, kui ilusti riidesse panna, peale passida , millal naaber koju tuleb ja ääri-veeri asjast juttu teha. Ma küll ei usu, et ma nii lihtsalt endale tasuta ühenduse saan, aga kaotada pole ju ka midagi. Äkki tal hakab vaesest Ida-Euroopa potensiaalsest prostituudikandidaadist kahju:P

Tõketest

Ma ei jaksa enam. Tegelikult ka. See neetud konnaõgijate riik vihkab tõesti vist kõiki Ida-Eurooplasi, kaasa arvatud mind.
Tõusin siis täna hommikul enne üheksat, et endale pangakonto teha. Nimelt on mul vaja juba esmaspäevaks mõned tsekid kirjutada. Loomulikult polnud seda võimalik teha, sest nõustajat pole laupäeviti tööl. Pakkusin siis oma lollis naiivsuses välja esmaspäeva hommiku ja kohe tuletati mulle meelde, et esmaspäeviti on sellised asutused suletud. Praegu printisin internetikohvikus välja oma Hansa kaardi kontonumbri ja IBANI. Ehk lepivad nad esialgu ka sellega. Kui ei, siis on mul jama.
Ja üleüldse, ma olen väsinud sellest tormamisest. Mul on viimane nädal koolivaheaega ning ma tahaks seda meeldivalt veeta, mitte koguaeg erinevate ametiasutuste vahet joostes.
1. septembrist lõppeb ka mu telefonileping ja uut ei saa enne teha, kui mul on kohalik pangaarve. Vive la France! :/

Ja randaminek jâäb ka saju tõttu ära. Milline täiuslik päev..

Uuest koolist

Täna hommikul tõusin kell kaheksa, et oma uude kooli sisseastumispaberitele järele minna. 20 minutit mõnusat jalutuskäiku ja suur vanaroosa ehitis mäekünkal hakkabki silma. Alles kooli territooriumile jõudes sain aru kui suur see tegelikult on. Sissekäigust kantseleisse jõudmine võttis igatahes tubli viis minutit. Uhke allee ääristatud suurte puude, paljude tulede ja erinevate mälestusmärkidega jättis võimsa mulje. Meie väike Tartu Ülikool kahvatub selle gümnaasiumi kõrval.
Täna ma muudes ruumides peale kantselei ei käinud, kuid ülejärgmine nädal, kui õppetöö algab, peaksin ma sellest asutusest ja tema suurusest rohkem aimu saama.
Kantseleitädi andis mulle paberid kätte ja saatis koju täitma. Tore, et ma siis selest hunnikust 2/3 midagi aru ei saa või lihtsalt vastata ei oska. Mul ei ole ju, kurat, mingit vastutavat isikut, ma ei tea, millal tehti mulle see ja see vaktsiin jne jne. Patrick lubas kella kahe paiku tulla, äkki ta leiab aega mind aidata. Kui ei, siis Isorine pidi kella viieks linna tulema. Tahtsin selle jamaga täna ühele poole saada, aga kantselei pannakse kell neli kinni, niisiis peab vist asja ikkagi esmaspäevaks lükkama.
Tõenäoliselt küll kooli poolt probleeme ei teki, lihtsalt oleks vaja üht adekvaatset prantslast, kes mind selle jamaga aidata viitsiks/tahaks...

Vahemerest

Patrick viis mu eile peale pikka veenmist mere äärde. Jäime sinna ligi viieks tunniks. Meri oli suhteliselt külm - 17 kraadi, aga tapva kuumuse mõjul sulistasin pidevalt tulisoolases vees. Värskelt raseeritud jalad igatahes kipitasid:P
Päevituskreemi mul loomulikult polnud ja nii olingi õhtul kella seitsmeks punane kui vähk. Ka külmavärinad ei lasknud end kaua oodata. Käisin ruttu poes ja ostsin after sun'i. Milline õndsus oli seda peale dushi peale mätsida:P Igatahes minu terve suve pingutustest siivsalt päevitusrantidest hoiduda ei jäänud lõpuks suurt midagi järele:D

Koju jõudes oli Gabriele Marco ja Alexadroga juba siin. Patrick läks sõpradega õhtust sööma ja poisid tegid pastat. Üks asi, mis mulle prantsuse ja itaalia meeste juures tõesti meeldib, on see, et nad ei kaani ainult õlut. Meil läheb siin iga õhtusöögi kõrvale paar pudelit roosat või valget veini ära.
Itaallased pidid õhtul välja minema ja kutsusid ka mind kaasa. Lõpptulemus oli see, et jalutasime tund aega mööda linna ja otsisime normaalset baari, jõime seal ühe õlle ning Marco ja Alexandro läkisd oma stuudiosse ja meie Gabrielega tatsasime oma majja.
Ma loodan, et need itaallased hakkavad iga õhtu siin koos käima ja süüa tegema. Sel juhul tehakse mu elu küll mõnusalt mugavaks ja odavaks:)

Kohalejõudmisest

Öö enne minekut ma magama ei läinudki ja hommikul 5.30 olin lennujaamas ja tegin check-in'i. Kohver kaalus 27 kg. Kuni 25 kg asjade puhul võib veel loota töötaja heatrahtlikkusele, kuid seekord pidin juurde maksma 640 krooni. Vanematega hüvasti jätta oli ka raskem kui eelmine kord. Vägisi kippus pisar silma ja kui Sinuga telefonis rääkisin, siis nutsin ka. Ma ei saa aru, mis must saanud on? Mina, kes ma kunagi eriti nutnud pole, töinan praegu koguaeg. Oeh, peab vist kedagi kõrgemat paluma, et ta mu hingerahu tagasi annaks. Õhtuti end pidevalt magama nutta küll ei tahaks.
Igatahes kohver jõudis õnnelikult Pariisi välja, aga rongijaama jõudmine oli küll omaette katsumus. Ligi 50 kg asjadega treppidel turnida ei ole tore. Käed on igatahes rakkus. Õnneks tuli Patrick (korterinaaber) mulle Montpellieri rongijaama vastu, säästes mind taksokulutustest.

Korter on nagu kahe poissmehe korter kunagi: Kõik asjad laiali, jalanõusid ära ei võeta, keset suurt tuba vedelvad kastihunnikud ja minu toa kapp on mingit kola täis.
Lahtipakkides sain kohe aru, et liiga palju asju sai kaasa võetud. 12 käekotti on palju:D
Õhtul astus läbi ka teine korterinaaber Gabriel koos oma itaallastest sõpradega. Tüüpilised itaallased. Rohkem polegi vist vaja öelda. Igav vähemalt ei hakka:P
Ahjaa, ka selles korteris pole televiisorit:P Mitte, et ma sellest puudust tunneks, aga see on lihtsalt naljakas, sest ka eelmine aasta elasin ma peres, kus see riistapuu puudus. Haruldane vedamine, kui arvestada, et Prantsusmaal on alla 2% peresid, kus puudub televisioon:D

Aga tegelikult on mul hirm. Nimelt pole ma veel pabereid kooli sisse viinud ja koolimaja tehakse lahti alles 26. augustil. Ma loodan, et siis pole veel liiga hilja..
Igatahes täna ja homme jalutan ma niisama linnas ringi ning midagi peale toidu ei osta. Kes teab, äkki tuleb sammud Tallinna tagasi seada.. Iseenesest on kodu kallis küll, aga ma ei ole allaandja tüüp..

Hoidke mulle siis kooli jaoks pöialt! Tahaks selle keskkooliga võimalikult ruttu ühele poole saada, siis on maailm ka veidi rohkem valla ja võimalusi rohkem.

Ongi kõik öeldud, ma läen

Tegelikult pole küll mitte midagi öeldud ja minna ka ei tahaks, aga igaüks peab oma neegrit ise kandma:P

Aga.. I'll come back:)

...

Tühi tunne on. Asjad ei mahu ära. Asju on liiiga palju. Ma elan liiga oma asjade küüsis ja kingi ning kotte on mul lihtsalt liiiga palju.
Vaatan kohvreid ja nutan. Miks, ei tea.

Viimasest päevast

.. ja homme hommikuks on see kõik juba minevik..
Niiiii palju on sahmerdamist ja viimasel minutil meenuvad järjest igasugu pisiasjad, mis on vaja enne minekut korda ajada ja ära organiseerida. Tegelikult olen ma tubli. Olen tubli, sest suudan kõige sellega toime tulla.
Tänase hommiku hirm oli hambaarst. Lõpuks ta ei teinudki midagi peale mu väljalöödud hambatüki ehitamise. Kaks pisikest auku jäävad järgmiseks korraks. Loodetavasti ei hakka nad enne detsembrit valutama.
Muude toimetuste kõrvalt leidsin aega ka Balta turuga hüvasti jätta ja Taavoga lõunal käia.
40 krooni eest märke ja kirsstomatid:)
Passipildid tulid jube koledad, aga mida enam ma mõtlen, seda selgemaks saab, et tegelikult ma olengi kole:D
Ja nüüd ei liigu ma enam toast kuskile, minu päralt on proovimine ja pakkimine igavesti. Aamen.

Hüvastijätmistest

Saatsin just tüdrukud ukseni. Ei mingit nuttu, isegi kurvameelsus puudub. Me kõik mõistame, et ainult neli kuud, mis lahutab meid jõuludest, möödub ruttu.
Kurb olin ma küll, võiks öelda, et lausa õnnetu. Enne. Siis, kui Sa ära läksid.
Üks vana Termika lugu tuleb siinkohal meelde: "Nüüd on mulle jäänd vaid mererand ja liiv."
Kahtlemata on see Vahemere liiv soojem ja ahvatlevam kui Kloogal, ent inimest, kellega ma seal koos olin, vaevalt, et keegi asendada suudab..

Aitäh minu senise elu ilusaima suve eest!

Klassikaaslastest

Eile sain kokku oma vana kalli põhikooliaegse pinginaabri Eveliniga, keda polnud pärast lennujaamas vastaskäiku näinudki. Läksime esimese hooga Woodstocki. Meid tabas aga väga ebameeldiv üllatus, kui baarman teatas, et ta keeldub meile kokteile müümast, kuna me pole 21. aastased ja seega kanget alkoholi juua ei tohi. Jõime oma siidrid ruttu ära ja tegime vehkat.
Keiu tuli ka ja nad lubasid mu vedada ühte kohta, kus saab kaks kokteili ühe hinnaga. Koha nimi oli Havanna. Üllatus, üllatus, õige pea astusid uksest sisse veel kolm vana klassivenda. Tore oli, naljakas ka. Poisid on suureks kasvanud ja ka jutt kõvasti normaalsemaks läinud. Ehk ma saan tõesti üle kunagi eelarvamusest omavanuste meeste suhtes:P
Niisiis, inimesed olid toredad, aga koht ise mitte. See oli vist mingisugune Tallinna latiino asutus, kus pidevalt tsurkad edasi-tagasi jooksid ja meelalt naeratasid. Vastik, vastik, vastik! Ma pean niigi nende imalaid jutte ja pilke aasta aega välja kannatama. Siin, kodus, tahaks sellest kõigest ikka väga eemale hoida..
Tüdrukutel olid hommikul mõlemal sõidutunnid, niisiis lahkusime ühe ajal. Mööda tühja tänavat küüslauguleivad käes kodu poole klõbistades veendusin ma veel kord, et Tallinn on tõesti ohutu linn.

Aga täna on kõik see mees oodatud Maurusesse!

Tätte ja Matvere kontserdist

Südametunnistuse piinad ajasid mind eile maale. Häbi oli lausa mõeldagi, et ma polnud selle kahe kuu jooksul jõudnud oma ühest maakohast läbi käia ning väga armsatele sugulastele tere öelda. Nüüd sai see viga parandatud ja boonuseks oli veel 20 km kaugusel Rakveres toimuv Tätte ja Matvere kontsert.

Täiesti hämmastav kui ilus ja korras see vana talu on. Tõsi küll, vanaema, onu ja kogu viimase pere orjavad seal ka peaaegu 24/7. Kõik need aiasaadused, ilus ja korras aed, niidetud muru lõhn, tagasihoidlikkud ja lihtsad maainimesed...Tõesti, kahju oli lahkuda.
Tahaks loota, et jõulude paiku võib üritust korrata, sest talv ja need lume all ägavad kuusepuud ning krudisev lumi on just need asjad, millest kindlasti puudust hakkan tundma.

Ka seenel sain see aasta esimest ja viimast korda käidud. Seeni pole. Need paar kukekat, haavakat ja kivipuravikku, mis ma korvi pistsin, kahvatuksid vägagi mu tavalise seenesaagi ees. Aga ehk olen ma lihtsalt õiged kohad ära unustanud...

Õhtune kontsert oli viimase peal, ainult külm oli. Vää-ääga külm.
Kahetunnine laulude ja juttude põimik mõjus koduselt ja taaskord veendusin, et ma oskan tõepoolest nende KÕIKI laule:P
Tõsi küll, ühe väikse erandiga, neil oli nimelt üks verivärske esmakordselt esitamisele tulnud pala.

Käik läks asja ette. Nii tore on mõelda, et mul on olemas nii tore maakodu ja nii toredad suguased. Aitäh!

Teisipäevast

Pärast vene keele tundi sain kokku Maarjaga. Maarja on nüüdse Tallina Ülikooli 3. kursuse tudeng, kes tuleb Erasmusega samuti Montpellieri. Maarja on seeriast "noored, ilusad ja edukad". Tõeline heaoluühiskond..
Tegelikult, ma arvan, et me hakkame hästi läbi saama, huumorimeel oli küllaltki sarnane:)

Õhtul otsustasin Maurusesse minna, et veidi chati rahvaga hüvasti jätta. Kohal oli "meie omadest" ainult Bakchos. Laua taga istus ka üks välismaalane, kes oli endale eesti keele grammatika programmi soetanud ja nii me siis kõik käänasime ja väänasime sõnu. Isegi Bakchosel, kes on tegelikult eesti keele õpetaja, tekkis aeg-ajalt raskusi. Tõepoolest, what a fucking language:P
Maurusest edasi liikusime KuKusse, kus ootasid ees juba kaks eelmisest kohast lahkunud meest. Üks neist ei tahtnud ega tahtnud uskuda, et mina ja Baku isa ja tütar oleme. Vaene mees, ta oli tõelises segaduses:P
KuKust edasi tuli loomulikult vana hea Valli, mis küll suhteliselt tühi oli. Kella kolme paiku lahkusime Bakchosega teistele poleemika tekitamiseks jälle koos. Võta sa nüüd kinni, kas isa ja tütar, õde ja vend, mees ja naine või üldse mitte midagi sarnast:D

Aga üritust kordame taas reede õhtul, siis on kaugeid külalisi ka Tartust oodata;)

Raamatutest

Otsustasin eile öösel normaalsel ajal magama minna, et mitte olla kell 12 algavas vene keele tunnis nagu üks osavõtmatu zombi. Ja mis sellest välja tuli? Loomulikult ei tulnud mul ühtäkki und.
Kapi peal vedeles Arno Kasemaa "Rannamännid", mille alusel on vändatud minu meelest üks Eesti parimaid filme "Tulivesi". Haarasingi selle kätte ja enne käest ei pannud kui läbi sai. Tõesti oli huvitav ja hea raamat. Eriti meeldis mulle lõpplahendus. Happyend teosed, olgu see siis film või raamat, ei ole mulle. Jõudsin hommikuse Eesti hümni Toompealt ära kuulata ja siis 7.30 tuttu, et paari tunni pärast tõusta ja veel suurem zombi olla:P

Paremast päevast

Jee, ma leidsin passi üles. Prantsuse kohustusliku kirjanduse vahel oli:P
Jälle 500 krooni säästetud, teeme peo?:D

Do you want to know a secret?

Listen,
Do you want to know a secret?
Do you promise not to tell?

Closer,
Let me whisper in your ear,
Say the words you long to hear,
I'm in love with you:)

Tartust

...seal oli tore:)
Reedel võitsin isegi ühe piljardimängu ja pärast mööda maanteed koju kõmpida ning Vana Salli laulu laulda oli armas.
Laupäeval saime vist nelja paiku pärastlõunal voodist üles ning mul oli võimalus katsetada oma puuduvat kokaannet. Täitsa söödav pasta tuli.
Kella viiest alanud Rasmuse sünnipäevale jõudsime umbes üheksa paiku. Seltskond oli tore, Virre solist mängis viiulit ja kitarri ja isegi Isamaliidu ekstremistid ei hakanud väga silma;)
Kahjuks algas selle sünnipäevaga ka minu hüvastijätmiste rada. Esimesteks olid siis Liina ja Rasmus. Jah, tegelikult on kurb ja tegelikult ei taha ma sellele üleüldse mõelda, sest kõik on hetkel liigagi hästi...
Koju jõudsime kuskil kolme paiku, kaaslaseks jutukas taksojuht, keda kodus ootasid õlled ja kes väitis, et ükski naine ei maksa kunagi alla 100-kroonisega:P
Tänane päev algas samuti kuskil nelja-viie paiku, millele järgnes supi ja hõrgutava liha söömine ning kodutee. Bussipeatusesse kõndides tuli meile vastu käruga vanapapi ja pakkus õunu. Kuna olime ühed just lõpetanud, ütlesime viisakalt ära. Lahked ja viisakad võõrad inimesed on toredad ja mul on hea meel, et meie egoistlikus ja kapitalistlikus maailmas veel selliseid isendeid leidub:)
Bussis pidin küll vene keelt õppima, kuid tukkusin kuni Tallinnani. Täiesti uskumatu, kui väsitav võib olla mittemidagitegemine:P
..aga täna õhtul ei kammi keegi mu juukseid ja ei võta kaissu ning sellest on kurb..
Minu õnneks ei ole reedeni enam palju aega;)

Hääletamisest vol 2

Reedene Tartusse minek oli nagu üks suur katsumuste rada, aga lõpptulemus siiski seda väärt;)
Umbes kella nelja paiku sättisin end Kunstiakadeemia juurde bussipeatusesse, et nr. 2 bussiga lennujaamani jõuda. Pärast poolt tundi ootamist, leidsin imetillukese sildi, mis teatas, et bussipeatus on ajutiselt ümbertõstetud. Vihase ja juba märjana (vihma sadas) vahetasin asukohta. Peatuses seisis ka üks väga õnnetu väljanägemisega Lõuna-Korea noormees, kes pidi lennujaama jõudma ja oli oma lennukist juba mahagi jäämas. Ta osutus väga seltskondondlikuks ja armsaks inimeseks, kes kogu hingest suhelda soovis trotsides oma halba inglise keele oskust. Kõige tipuks sattusime veel ka bussile, mis läks valele poole. Helistasin tema nimel lennujaama ja selgitasin olukorda ning tagatipuks viisin ta lausa check-in'ni. Tänu minule jõudis ta oma lennukile. Ta oli väga ülatunud ning tänulik ja minul oli hea meel, et suutsin kedagi aidata. Lähen ma ju isegi võõrasse riiki ja kohalike abi kulub kindlasti ära.
Edasi Mõigu poole kõmpides hakkas taevasse kahtlaselt palju musti pilvi kogunema. Õnneks võttis mind pool minutit enne paduvihma vallandumist üks rekkamees peale, kellega jõudsin Mäo ristini. Edasi kohtasin jõmmikalduvustega noormeest, kes toimetas mind Viljandi ristini. Siis võtsid mind peale kaks meest, kes väitsid, et olid mind juba Tallinnas hääletamas näinud. Nendega sain Põltsamaale. Kuni sinnamaani oli ilmataat mind soosinud ja ma olin imekombel kuivaks jäänud, aga Põltsmaal kallas nagu oavarrest. Mind oli just autost välja tõstetud, kui minust 10 meetrit edasi peatus üks sõiduk lastes välja ühe sõjaväelase. Otsustasin härjal sarvist haarata, jooksin autoni ja küsisin juhilt ega ta Tartusse ei sõida. Noormees oli teel Räpinasse ja võttiski mind peale. Ja hoolimata Urmo ennustustest jõudsin ma peaaegu kuivalt Tartusse:)
Tegelikult kulus nelja autoga Tartusse jõudiseks ainult 2,5 tundi. Polegi nii halb:)
Ja küsimus suurele ringile: Kas naisautojuhid ka vahel hääletajaid peale võtavad?

Sitast päevast

Täna oli millegi pärast just see päev, kus kõik viltu vedas või tegelikult on see küll vist eelnevate lohakuste süü.

Esiteks on mul terve päev imelik olla olnud. Õhtul kraadisin ennast ja loomulikult oli mul väike palavik. Mõni ei saa üldse aru, kui ta veidi tõbine on, minul on aga otse vastupidi. Kõik kohad valutavad, uni on ja külm ning palav korraga. Ehk läheb üle. Tõesti ei tahaks, et see väike külmetus mu nädalavahetuse Tartus ära rikuks.. Aga kes süüdi on, et mind külmetuspoiss kiusab? Loomulikult mina ise, sest et kes mul käskis eile Jurmala veepargis õues solistada, kus sooja kõigest 13-14 kraadi. Omad neegrid peksavad:S

Vene keel on muutunud täiesti lootusetuks. No lihtsalt ei viitsi. Näiteks homseks pidin mingeid lauseid tegema ja tegusõnu õppima. Loomulikult pole ma veel alustanudki.

Ja mis kõige hullem, mu pass on kadunud! Kui ma enne jaanipäeva Eestisse tulin, oli ta alles, aga nüüd pole seda varsti enam kaks kuud näinud. Üle piiri saab ka ID-kaardiga, aga elamisloa taotlemiseks on siiski passi vaja.

Pesumasin on ka katki. Ma pesin tund aega pesu ja praeguseks on randmed pesu väljaväänamisest valusad. Niikuinii nad homseks ära ei kuiva, mis mõttega ma üldse vaeva nägin?:S

Et siiski positiivsemate toonidega lõpetada, pean mainima, et suutsin end kokku võtta ja kirjutasin oma prantsuse emmele ja endisele ajaloo õpetajale kirjad. Loodan, et vastused ei lase end kaua oodata:)

Homme on kindlasti parem päev;)

Kuldmedalist

Jee, Värnik, jee!!!

Alates Ikla piiripunktist hoidis meie meeli elevil Eesti Raadio ülekanne. Ju siis oli seekord pöidlahoidmisest abi.. või oli mees lihtsalt heas vormis?;)

Muideks, kas keegi teab, millal autasutamine on? Tahaks ikka Eesti hümni kaasa üürata:)

Hommikusöökidest

Prantslaste petit-dejeuner jääb ikka kõvasti alla Taagepera lossis pakutavale tugevale Eesti homikusöögile.
Kui croissant ja marmelaad vahetatakse pannkookide ja omleti vastu ning lisaks pakutakse veel võileibu ja puuvilju, siis võib vihmaseimgi hommik hästi alata:)

Loomulikult ei saa see kõik aga vastu laupäevahommikustele Sinu tehtud võileibadele ja pohmelliteele! :)

PS: Arnole suhkrusaiad ja muidu õnnesoovid/kallid!!!

Tartu Vaimust vol 2

Seekord teda veel ei kohanud, kuigi vanad puumajad ja üle linna leviv sõnnikuhais tekitasid omaette eksootilise tunde:P
Aga kuna ma siiski alla anda ei taha, jätkan otsinguid järgmine nädalavahetus!:D

Hõbemedalist

Jee, Kanter, jee!!!

Vaimudest

Folgi Vaimu ma juba leidsin, homme otsime siis Tartu oma;)

Vene keelest

Eile oli mul siis "õnn" omada esimest vene keele tundi pärast aastast pausi.
Õpetajaks oli Eestis eluaeg elanud umbvenelane, kes vene koolis vene kirjanduse õpetajaks. Grammatikast on aga paraku võimatu aru saada, kui keelt ei valda ja teine seda ka mingis sulle arusaadavas keeles selgeks teha ei suuda. Niisiis leidsime mõlemad, et sellest ei saa asja. Küll aga sain ühe noore vene neiu numbri, kes aasta Prantsusaal elanud ja seal kohalikele vene keele tunde andnud.
Täna kell kaks saingi kokku Juliaga. Julia on 19 aastane Eesti venelane, kes riigikeelt väga ei räägi. Juliaga suhtleme me prantsuse keeles.
Tund oli päris huvitav: lugesime tekste, tõlkisime, õppisime sugude järgi sõnade liigitamist ja tuletasime sõnavara meelde. Ta ütles mulle, et juba praegu loen ma vene keelt paremini kui tema tuttav prantslane, kes seda 6 aastat õppinud. See lohutab mind mu totaalses ignorantsuses selle keele suhtes veidikenegi.
Homme on meil igatahes jälle tund. Peangi veel paar õppetükki siin voodis läbi võtma.
Ja neile, kes üldse ei teagi, miks ma vene keele eratunde võtan, siis teadmiseks, et mul puudub Prantsusmaal koolis teine võõrkeel pärast ingliskeelt ja võimalus eesti keele eksamiks võõrkeelena on imetilluke. Niisiis, ma üritan end motiveerida, tubli olla ning vene keelest veidigi aimu saada. Kunagi pole ükski võõrkeel ju veel kahjuks tulnud:)

Vennaarmastus?

Ma ei ole kunagi aru saanud, mis asi see täpselt on. See kõlab küll väga küüniliselt ja mul on ka seda öeldes häbi, aga ma tõesti vihkan oma venda. Mitte keegi ei ole mulle kunagi nii palju halba teinud, halba soovinud, haiget teinud kui tema.
Võtame kasvõi tänahommikuse intsidendi. Tõin oma laptopi linna ja tahtsin nüüdsest Henri arvutist oma muusikat uude raali copida. Arvutid on ühises võrgus, nii et teoreetiliselt oleks see võimalik.
Kristjan oli mulle juba tükk aega seletanud, kuidas seda teha ja olime jõudmas peaaegu lõpusirgele, kui Henri äkki oma toa ukse lukku keeras ja teatas, et ta kustutab niikuinii kogu kausta ära ja ta ei tahagi, et ma oma asju kätte saaksin. Juba see tema vinguv/karjuv kõnetoon ajab mul ihukarvad püsti ja silmad põlema. Kuidas saab Su oma lihane vend sulle igal sammul kaikaid kodaratesse loopida? Vanemad ei väsi korrutamast, et tegelikult olen vanema õena kõiges mina süüdi, aga paratamatult tunnen ma siinkohal end ohvrina. Mõni ime siis, et ma Prantsusmaale ära lähen. Kui päris ausalt öelda, siis ma ei suuda taga ühte päevagi koos olla. Ja mida aastalt edasi, seda hullemaks kogu asi muutub. Nüüd on ta tagatipuks veel pubekaeas ka.
Tegelikult ma ei näegi probleemile lahendust. Igakord kui ma üritan Henriga hästi läbi saada, teeb ta midagi, et see kõik ära rikkuda. Tõesti, ükski heategu ei jää tema puhul karistamata..

..ja me ootamist pandigi tähele

Tulin üle tüki aja Kloogale, et end Folgist välja puhata ja veidi rahus vene keelt õppida. Ja mis sellest kõigest välja tuli? Loomulikult see, et passisin eile kella seitsmeni hommikul ircus, tõusin kell kolm pärastlõunal ja õpikut isegi ei avanud.
Mingi hetk otsustas siiski kuri saatus mu arvutist eemale tõugata, sest elekter läks ära. Läksin siis mina aia taha vaarikaid nosima ja sattusin ka sujuvalt mere äärde. Lahepere pisikese lahe kohta olid üllatavalt võimsad lained. Ka vesi oli soe ja kuna 300 meetri raadiuses ei olnud hingelistki, otsustasin vette minna. God, alasti ujuda on super! Järgmine kord tasuks ainult rätik kaasa võtta, see säästaks mind mööda randa paljalt silkamisest kuivakssaamise eesmärgil:P Veendusin ka taaskord, et hoolimata mõnusast Paala järvest, olen siiski tõeline meretüdruk: Kuidas elate mu kallid pikad haisvad adruvallid? Jah, mulle tõesti meeldib adrulõhn..

Aga tegelikult tahtsin ma hoopis öelda, et olen üks tõeline õnneseen:)
Ja see õnneseen ei ole enam üksi - tal on keegi. Keegi, kes on väga kallis:)

Eelmisele postitusele lisaks

Sain just maili Liina Härmilt, kes teatas, et järgmise aasta teemaks on LÕÕTSAD. Nii palju siis trummidest.. aga pole hullu, vähemasti seni süntesaatoreid Folgile ei topita;)

Imetabasest Folgist

Pärast kümmet minutit rukkilill näpus hääletamist võttis üks tädi meid peale ja viis otse Viljandisse. Äikesepilved vaheldusid päikesepilvedega ja meeleolu muudkui tõusis. Neljapäev jõudsime käia Valkyrien Allstarsi (Taani), Oorti ja Virre kontserdil. Koos Kristi ja Liinaga sai viimasel kella kolmeni öösel tantsu vihutud. Jah, tunne oligi hea ning uni tuli ruttu.
Reede hommik või pigem siiski lõuna algas traditsioonilise Paala järves pesemise/ujumisega. Kella neljaks vedasime end Kaevumäele Fiddlesongi (Kanada) kuulama. Järgnesid Osimira Valgevenest ja Oliver&Pariselle Prantsusmaalt. Osimira välikontsert oli vast kõige parem muusikaelamus kogu festivali peale. Prantsusmaa asja eriti kuulata ei jõudnud, kuna Sa siiski tulid;)
Šotimaa esinejad teisel pool vallikraavi erilist muljet ei jätnud. Küll aga oli meil niisama tore ja mustsõstrapeet tegi olukorra vaid paremaks:) VLÜ-l sai hoolimata meeletult halvast helikvaliteedist mõnusalt karatud ja end välja elatud. Jah, lai seelik on positiivne;) Magada sain ma selles üheinimese-voodis ka väga hästi, aga seda vist soodustas minu seinapoolne koht:P
Laupäev algas kiiruga, sest kella kahesele Kukerpillide kontserdile jõuda oli mu kindel soov ja tahtmine. Küsimärgi tekitas aga see, miks nii paljude "hittlugude" esitajabänd, mingisuguseid tundmatuid reilendereid mängib. Alles lisalugudega hakkas asi ilmet võtma. Kella neljast astus mu kallis emme üles vabalaval koos Kellerkooriga. See oli küll suhteliselt kontseksti sobimatu, aga hea tütrena elasin ma siiski kõigest väest kaasa. Pärast ostis emme lastele ka süüa ja juua ning jättis 100 krooni, mille eest, tõsi küll, me hiljem Vana Tallinnat ostsime:D Vägilased tegid ka vihmas ja edasi hämaras paduvihmas ujumas/pesemas käia oli lihtsalt geniaalne. Hiljem magamiskoti sees voodis sardelle nosides ja Vana Tallinnat peale rüübates ning Rasmuse loetud lastejuttu kass Otust kuulates, leidis mind ka see aasta Folgi Vaim, võib-olla oli see küll ainult tänu Sulle:)
Õhtune Osimira rokkis teistkordsest kuulamisest hoolimata taaskord, kuigi kella neljani kestnud kontsert tekitas kohati üleküllust. Liiga palju häid asju korraga pole kunagi hea.
Pühapäev algas loomulikult ujumisega ja Sina läksid ära koju. Meie, ülejäänud, käisime veel Untsakate, Stefanet Folk Bandi (Moldova) ja Ando ja sõprad kontserdil. Moldova grupp andis Osimiraga võrreldes pea sama hea fiilingu. Tantsida oli mõnus, mullitada oli mõnus ja vihma ei sadanud, mida hing muud võikski veel tahta:)
Kodu poole hääletama hakkasime Liinaga pärast kümmet. Lõpuks peatus üks toonitud klaasidega must Audi, kus sees kolm keskealist meesterahvast, kellest kaks olid väga ebakaines olekus. Autojuht tundus siiski normaalne ja kuna õues oli pime ja oma-voodi-igatsus suur, otsustasime siiski peale minna. Tänu Liina hämmastavale rahulikkusele ja osavale kõnepruugile jõudsime suuremate viperuste ja kõrvaljuhtumisteta koju. Kõik oleks aga võinud hoopis väga teistmoodi minna..
Siit moraal: isegi Folgilt tulles ei ole tark tegu pimedas hääletada.
Aga lõpp hea, kõik hea..
Jääme järgmist suve ja Folki ootama. Loodan, et siis saab märksõnaks olema TRUMMID!