Je l'aimais

... on Anna Gavalda romaani nimi. Lugesin selle just õhku ahmides mõne tunniga läbi. Hea raamat. Täpselt nagu ta teisedki teosed.

Mõned tsitaadid:
"Püüdsin sellel näol midagi uut avastada. Meie noorust võib-olla... Aega, kui ma ei ajanud teda nutma."

"Alatud inimesed on tugevad ettekäänete leiutamises. Väga tugevad."

- "Sina oled samasugune kui mu isa, sa igatsed mägesid."
- "Milliseid mägesid?"
- "Eks ikka neid, mida sa kunagi näinud pole."

Ja midagi ka teemakohast: "Kui palju aega kulub, et unustada inimese lõhn, kes teid on armastanud? Ja millal me ise lakkame armastamast? Antagu mulle liivakell."