Kõik on uus septembrikuus

Nonii,olengi nüüd jälle kaugel maal - sedapuhku Lyonis.
Korter on peaaegu et leitud, Hospitality Club jätab endast järjest paremat muljet (tasuta söögikorrad + super magamistingimused) ja mu kallike käitub ka täiesti talutavalt:)
Loodetavasti saame reedeks päris oma pesa ja kodumängimine võib alata! :P

Kaladest, Kitsedest ja muudest loomadest

Aeg jälle lendab ja hoolimata luuserdamisest pole ma viitsinud midagi üles tähendada.
Terve nädala nautisin Kloogal päikest, raamatuid ja televiisorit. Kahju ainult, et tundmatud idatuuled on rannast kõik sooja vee avamerele puhunud ja merevee temperatuur on kardetavasti alla kümne soojakraadi.
Lugesin lõpuks Dan Browni "Da Vinci koodi" läbi ning püüdsin keskenduda ka politoloogia- ning prantsusmaa ajaloo ainelistele teostele. Paraku on viimased kõik endiselt pooleli. Juba eesti keeleski on politoloogilistest teooriatest raske aru saada, mis siis veel prantsuse keeles:/
Neljapäeval käisin Tallinnas asju ajamas ja reedel lasin juukseid kohendada ning kohvitasin Keiuga Chocolaterie's, kus õnnestus juua Iiri kohvi vahukoore asemel jäätisega. Kuigi külm, aga garanteeritud maitseelamus!
Kella kaheksa paiku saabus kauge külaline heade mõtete linnast ning tee viis poodi ja siis Kloogale. Poes sai raha eest leiba ja tasuta tsirkust, millest lähemalt võite lugeda siit
Nädalavahetus möödus rahulikult ja suures osas magades.
Pühapäeval aga ruttasime emaga Viinistule Kivastiku "Kits viiuli ja õngega" vaatama. Kuna Piletilevis olid kõik pääsmed juba ammu välja müüdud, siis läksime Looduse Omnibussi sõidukiga. Kell viis Rahvusraamatukogu ette rutates, ootas meid 40-pealine penskarite kari. Kes sõbrannaga, kes viinalõhnalise mehega, kes sootuks üksi. Bussi saabudes algas hullem trügimine, millest emaga targu eemale hoidsime. Viimaste seas sõidukisse pudenes oligi tulemus käes - kõrvuti olevaid vabu kohti enam polnud ja niisiis maandusin taha keskele. Kahe toredada koni- ja viinahaisulise vanamehe vahele:P Buss ise oli ka oma parimad aastad juba ära elanud ning amordid ammu kaotanud, sest vapustav kohati istmelt õhkupaiskav loksumine oli lihtsalt kohutav. Viimaks bussist välja saades oli lausa lust mere ääres ringi jalutada, Manitski saavutusi uudistada ja Elmar Kitse näitust imetleda.
Pean tõdema, et tema taiesed mulle erilist muljet ei jätnud, kuid samas peabki aduma, et tegu polegi Picasso, vaid meie oma kodukootud kunstnikuga, kes nõukogude aja tõttu kordagi suure isamaa piiridest välja ei saanud. Ometigi läksin etendusele vastu suure huviga. Paraku ootas ees pettumus. Suurepäraste näitlejate (eelkõige Aleksander Eelmaa ja Rita Raave) potensiaal jäi realiseerimata ning kogu teos tundus masendavalt ühepoolne ja sisutühi. Üdini neurootilise ja skisofreenikuna kujutatud Elmar Kits kahe tunni vältel mööda kitsukest lava kasvuhoone, paadi ja oja vahet edasi-tagasi jooksmas ning iseendale vastu rääkimas.. Ja nii terve etendus. Kui näitlejad juba kummardasid, mõtlesin hämminguga, et kas ongi nüüd kõik. Pean kordama Margot Visnapi Eesti Ekspressi mõtet, et kavaleht andis palju mitmekesisemat ja huvitavamat informatsiooni kui mängitu. Kahjuks lugesin retsensioonid läbi alles pärast käiku..
Plaksutasime ning vaatasime emaga üksteisele nõutult otsa. Mahavisatud aeg see just polnud, aga mingisugune elamus jäi samuti saamata. Hing oleks ihaldanud hoopiski rohkem Viinistu katlamajja "Syrrealistide" juurde.
Ka pensionärid suutsid üllatada. Mina ei saa aru, kuidas muidu nii väetid ja vaevatud vanainimesed suudavad turbokiirusel bussi tormata. Neil on vist mingi varukäik ja huvitav alalhoiuinstinkt - äkki jääb veel maha:P
Kuidagi suutsin end siiski tagasisõidul ema kõrvale nihverdada ja magajat teeselda enne kui õige tädi platsi ilmus.
Jõudsime emmega konsensusele, et rohkem vanatädidega trippe kaasa ei tee, sest see, kui tullakse Kuusalus juba bussi ette, et Lasnamäe Mustakivi peatust oodata, ei ole normaalne. Nalja jätkus kuni reisi lõpuni, sest paanitsevad penskarid, kes kartsid oma peatust maha magada ning mitte esimesena bussist välja saada, ajasid suu muigele.
Kell pool kaksteist igatahes olime õnnelikult kodus, tegime võileibu ja tegelesime iluprotseduuridega (pediküür-maniküür).
Täna käisin veidi poes (pükse oli vaja) ja nüüd olen jälle tagasi Kloogal ning otsin korterikuulutusi ning lunin HC's öömaja. Miks? Pühapäeval olen siit läinud nagu sitapurujutt. Muidugi kui Estonian Air jälle pange ei pane.
Kes tahab näha, võtab ise ühendust!

Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja!

Korra aastas (ja vahel rohkemgi kui sõprade ees on vaja) tuleb mu isale meelde, et ta on seto. Loomulikult tuleb Seto Kuningriigi aasta suursündmusele lausa isiklikult perega kohale sõita. Nõnda seegi aasta.
Minek algas reedel suure kihutamisega, et kella seitsmeks õhtul Obinitsa Kauksi Ülle kirjutatud ja Mercaga peaosas "Taarkat" vaatama jõuda. Vallavanem ise olla olnud meile veel sama päev piletid kõrvale pannud;)
Nagu meie pere puhul kombeks, läks tee üle kivide ja kändude, saatjateks pisarad ja sinikad. Mis parata, ei mahu me kõik ühte sõidukisse nii pikaks ajaks ära. Kahjuks olin nii rahakoti kui ka võtmed koju jätnud (siit õppetund. kanna alati neid kaasas!) ning kallikese vaba nädalavahetust ka ära rikkuda ei tahtnud ning surusin vapralt soovi Tartus maha minna tagasi. Ette rutates võin öelda, et seda pidin ma hiljem rängalt kahetsema..
"Taarka" ise toimus Obinitsas kultuurimaja sisehoovis ja jättis igati armsa kodukootud mulje. Ka koduõlu maitses hää ja veel enne kui etendus alata võis, saime tänu oma setust issile veel 2 liitri võrra rikkamaks. Tore ikka kui küsimustele ka auhinnad välja pannakse:) Et te siis teaks, kui tuleb Petseri kuulsaima kõrtsi kohta küsimus, siis vastus on "Must kass" :P
Etendus oli seto keelne ja kui muidu suuresplaanis oli kõik selge, siis paraku muusika sõnaline pool ja teatud killud jäid tihti arusaamatuks. Hoolimata sellest möödus kolm tundi ruttu ja kell 10 hakkasime isa sõbra juurde Põlvasse öömajale sõitma.
Paraku oli autosõidu tagajärjeks teine sinikas (venna "käsitöö"), hüsteeriline nutt ja isale tõe näkku karjumine. Kui me poleks asunud kuskil suvalisel metsateel ja poleks olnud pime, siis ma oleksin maha läinud ja Tartusse hääletanud. Aga ma ei läinud. Nutsin vaikselt kampsunisse ja püsisin kuss. Enesehaletsus tuli ka muidugi peale, kuid karjuv ebaõiglus on mind alati närvi ajanud. Kui Henri mind jälle lööb ja ma ehmatusest karjatan, siis saan sõimata mina. Mitte see, kes alustas. Tegu ei ole ju enam titaga, vaid 14-aastase pubekaga, kellel on paraku kõik vitsad saamata jäänud.
Vastik on, kuidas tehakse meie peres vahet pojal ja tütrel.. Alati olen mina kõiges süüdi. Olen süüdi, et mu vanemad ei osanud lapsi kasvatada; olen süüdi, et Henrit koolis narritakse etc.. Olgu, ving ja hala ei vii kuhugi. Lihtsalt veendun aina enam, et enam ma isa ja Henriga korraga ühte autosse ei istu kui sõit kestab üle tunni.
Õnneks jõudsime peagi Põlvasse, Vamps serveeris mulle pitsi konjakit ja pugesin ruttu voodisse.
Hommikul kell viis ärkasin kukelaulu peale - eksootika. Õnneks on mul vanast harjumusest alati kõrvatropid kaasas, niiet võisin end ilusti kella 10-ni välja magada. Hommikul tehti nägu nagu ei oleks eile midagi juhtunud ja näiline pereidüll (mehed ees, naised järel) võis taas alata.
Väike hommikusöök, isa sõbra 10-kuuse lapse nunnutamine, punased sõstrad ja tee viis Mikitamäele, kus kavas selle aastased Seto Kuningriigi päevad. Ostsin endale piilupardiga koti, hapukurki ja koduõlut ning nautisime emaga kohalikke etteasteid. Peolt ei puudunud ka prominendid. Kui Folgil jäi mulle silma uhkes mulgikuues presidendikandidaat Ilves, siis Seto üritusel liikus ringi teine kandidaat Ergma.
Samuti paistis Eesti toidu imago minister preili Tuiksoo (tuntud ka kui üks tundmatu Poola kuulitõukaja EM-l).
Õhtu viis tee isa teise sõbra Olevi juurde. Seal on toimunud iga aasta lahe sauna- ja muusikaüritus. Härra advokaat ise on suurepärane lõõtsamängija ja laulu ning tantsu on kosta tavaliselt varavalgeni.
Seekord oli aga enamus inimestest tulemata jäänud ning õhtu veereski vaevalt kümne inimese seltsis. Hoolimata puudulikuks jäänud lauludest saime käia mõnusas suitsusaunas ja pärast tiigis sulistada.
Pühapäeval jõudsime suuremate vahejuhtumiteta koju tagasi. Oi kui väsitav on koguaeg pinges olla!

PS: Tegelikult olen mina ka pooleldi seto :P
PPS: Jumal tänatud, et ma enam kodus ei ela!

Peost, mis siiski toimus

.. mitte küll nii suurelt ja selliselt nagu ma päriselt tahtnuks, aga vähemalt ei saa ma vinguda kui nõmedad ja ükskõiksed mu vanemad on.. mitte see kord.
Reedel oli au tulla sugulastel. Kallis onu perega ei saanud, teine vähem kallim onu ka mitte, seevastu vanaema koos oma kõikide õekestega (sic!) oli kohal. Ka Rain ja Tormi, Tõnu perega ning loomulikult minu kullakallis veetsid õhtu meil.
Peale lillede(aitäh, poisid!) sain ka vanematelt kooli lõpu ja nelja kuu pärast saabuva juubeli puhul uhke kingituse - valgest kullast ning ehedate kasvatatud pärlitega kee ja kõrvarõngad. Vanaema kinkis valgest kullast sõrmuse.

Jah, nüüd võin julgelt pulmadele mõelda, sest need ehted sobivad pruudile kaela/kõrva nagu rusikas silmaauku:P Veenduge ise!
Kui tavaliselt ma kaelakeede eest üle 25 € ja kõrvarõngaste eest üle 15 € välja ei käi, siis seda puhku muutus see skaala mitmekümne kordseks. Hea oleks kui ma neid ka kanda julgeks :P
Muidu oli see nö "pidu" pigem lahjapoolne. Keegi peale mutikeste (tegime booli!) täis ei jäänud :D
Laupäeval pidid ema-isa Taageperra pulma sõitma ja Henri komandeersime maale, niiet saime kahekesi tibuga mõnusalt ärgata, ujumas käia ja rahulikult süüa ning telekat vaadata.
Ema, kes emadele kohaselt kartis suurt läbu, määras Urmo kaineks komandandiks, kes pidi vastutama metsa tuleohutuse, isa alkokapi tühjendamise ja tuppa ropsimise eest:D
Kell sai viis kui helistas Keiu ja ütles, et on värava taga. Kiire kostüümivahetus, vahuvein boolile hulka ja õue. Õige pea pärast Keiut ja Dolorest, saabus Ruut ja siis Max ja Kaire.
Siledatest noormeestest olid saanud karvapässid ja muidu metsaelanikud. Kuradi karvased! :D
Koos Eveliniga saabus ka batuudibuum ja kõõlusime seal lausa neljakesi peal (lubatud peaks olema 120 kg) :P
Max kui kokk grillis ja meie jõime/sõime. Kui pärast südaööd Indrek ja Frederik saabusid, olid meist enamus juba rohkem kui kergelt svipsis ja loosi läksid üha kangemad kesvamärjukesed.
Õhtu lõppes Maxi, Kaire ja Ruudu magamapanekuga ning teiste väravani saatmisega umbes poole nelja paiku. Õues pimedas mütates kukkusin ja väänasin jala välja. Valu oli nutmapanev, kuid kuna öösel vaevalt, et keegi mööda metsa jõlgub ja mind otsib, pidin end püsti ajama ja Urmot otsima liipama. Tahtsin oma õues tukkuva kallima suudlusega äratada ja ta tuppa kutsuda, kuid oh imet, maitses kuidagi imelikult. Teine katse tegi kõik selgeks - meie "kaine komandant" oli end ropsima ajamiseni täis joonud :D Vot nii palju usaldusväärsetest meestest:D
Hommikul tegin silmad lahti kell 1. Kõik magasid, va mu süümekates ja pohmas kallim, kes end üles ja koristama seadis. Saime kahekesi kiirelt kõik korda ning jooksin edasi-tagasi treppidest nagu vana mees, hoolimata põrgulikku valu tegevast jalast.
Kui teised ärkasid, oli kõik korras ja mina juba hommikusöögi poole kiikamas. Arbuus, grillitud sai juustuga ja ohtralt limpsi ning vett mõjusid tõeliselt kosutavalt ning pohmakast polnud enam haisugi. Külalised olid ka mõistlikud ja läksid peagi ära, niiet sain enda teleka ees kerra tõmmata ja rahulikult Vormelit vaadata :)