Teine päev

Diivan oli kitsas, toas umbne ja palav ning ülakorruse lapsed räuskasid alates kaheksast saadik. Kell 10 ärkas õnneks ka Moises, kes mulle lahkelt rätiku andis ja vannituppa juhatas. Puhtana tagasi elutuppa jõudes oli konditsioneer jõudnud selle ruumi juba meeldivalt jahedaks muuta.
Varsti hakkas ka teistest tubadest hääli kostuma. Nimelt polnud me ainukesed HC liikmed Moisese majas. Peter, 28-aastane taanlane, ööbis samuti meie majutaja juures ja "otsis" tööd. "Otsis" sellepäras, et ta oli Barcelonas veetnud juba kaks nädalat. Oma raha maha joonud ning läpaka ja kõik isiklikud dokumendid ära lasknud varastada. Ega ta meie sealoleku ajalgi midagi erilist ei teinud. Jõlkus meiega lihtsalt kaasa ja siis aeg-ajalt kadus. Ta vist tõesti mõtlebki, et leiab ilma otsimata töö, kus ei ole vaja osata ei hispaania keelt ega omada näiteks passi:P Edu talle:P
Kui taanlane üles ärkas, sõitsime autoga Santa Perpetua rongijaama, et sealt edasi juba teises veeremis linna südamesse liikuda. Plaanis oli eriline Parc Guell ehk siis Gaudi park, mis on vaieldamatult mu lemmik koht Barcelonas. Minek sinna oli küll vaevaline (nimetet park asub mäe otsas) ja 35 kraadi sooja ei teinud seda teps mitte kergemaks, aga kogu see vaev ununes kohe, kui sai kuulsatel mosaiiktoolidel vett juua ja kaasa ostetud võileiba süüa.
Edasi saime kokku Heleriga. Heleri on Tartu Ülikooli lõpetanud 24-aastane mulk, kes alates märtsist Hispaanias elab ja turismibussis töötab. Jutt sujus kohe, Eesti naljad ruulisid ning meestel (Moisesel ja Peteril) oli ilmselgelt igav. Ruttu haarasime poest kolm sangriat ning suundusime kohaliku ranna poole.
Barcelona randu ei saa teps mitte võrrelda siinsete suhteliselt puhtate randadega. Vees hulpisid hinnasildid ja liivaranna olid vallutanud tiibadega rotid (ehk siis maakeeli tuvid), keda Barcelonas igal sammul kohtab. Sangria maitses hästi ning õige pea olime meie Peteriga ka lainetes möllamas. Lahe.
Kõhud olid kõigil tühjad ja nõnda algasid meie odava restorani otsingud. Lõpuks maanudsime ikkagi mingisse mõttetusse kallisse kohta, kuid vähemalt oli meil jalgpalli vaatamiseks hea koht.
Barcelona asub Kataloonias. Kataloonia võib küll ju Hispaania territoorium olla, aga tegelikkus on hoopis midagi muud. Kõik "õiged" kataloonlased on Hispaania vastu ja Prantsusmaa poolt. Vaid meie Heleriga hoidsime Hispaaniale pöialt. Prantsusmaa võitiski ja tänavatel oli pidu. Tõele au andes, peab mainima, et kogu Kataloonia kultuur ja keel on Prantsusmaale tunduvalt lähemal kui Hispaaniale. Kataloonlased on sama uhked ja sama põikpäised :P Kõik need, kes unistavad flamenkost ja härjavõitlusest, pettuvad Kataloonias kindlasti. Hispaania.. see on hoopis midagi muud. Loodetavasti õnnestub mul see õige peagi avastada.
Kuna Moises töötab hotellis administraatorina just öösiti, siis jõlkusime edasi neljakesi. Meie eesti keeles lobisedes, Peter meie järel jõlkudes. Me oleks juba ammu oma teed läinud, kui just taanlane poleks see, kellel olid teised korteri võtmed. (Moises pidi alles hommikul kell kaheksa saabuma).
Pidime minema Heleri endise töökaaslase kontserdile. Muusika oli mõnus ja jazzilik, kuid paraku oli uni meist tugevam ja kell üks alustasime oma ööbussi peatumiskoha otsinguid. Ei Peter ega keegi teine teadnud midagi bussinumbrist ega võimalikust peatusest, rääkimata hispaania keelest, mis võimaldanuks tal end arusaadavaks teha :P Tunni pärast selgus siiski, et selline ööbuss on olemas, mis selle väikese magala vahet sõidab. Kell pool neli olimegi viimaks õnnelikult kodus ning ma pidin taanase peaaegu maha lööma kui ta meilt, rampväsinutelt tüdrukutelt, uurima tuli, kas meil midagi juua pole. Selle asemel kasutasin võimalust ning läksin Moisese suurde voodisse magama.

Barcelona transpordi võimalusi ja teenindust ei maksa Prantsusmaaga võrreldagi: ööbussid liiguvad kuni kella viieni hommikul ka kõige mõttetumate ja pisemate eeslinnade vahel; kell kaks öösel on võimalik pagariärist võileiba osta; keskpäeval postkontorisse minna; kell neli restorani minna etc. Hispaanialikust siestast pole Barcelonas haisugi.

Naine nagu Sina - Merxs

Moises jäi 40 minutit hiljaks. Kui Eestis ma isegi akadeemilist 15-minutit ei taha aksepteerida, siis lõunas on see kohustus. Olgu, saab andeks, ta oli autoga ja Barcelona liiklus tipptunnil on midagi muud kui meie armsas Tallinnas.
Moises on 34-aastane Panamast pärit mees, kes on elanud peale Panama veel ka Venemaal, Inglismaal ja Hispaanias. Parajalt ekstravagantne kuju, kes julgeb kohati eriliselt riides käia (kärtsroosa) ja on ilmselge Vormel 1 ja eriti McLaren Mercedese fänn. Meile tuli ta vastu igatahes McLareni temaatilise T-särgi, pükste, nokamütsi, seljakoti, vöö ja kellaga. (Aluspüksid võis ka vabalt samalt tootjalt olla, aga neid me kahjuks/õnneks ei näinud :P) Tema lai silmaring ning pidev naeratus ja heatujuline hoiak süstisid ka meie muserdatud meeltesse (reisist väsinud ja muidu omavahel raksus) positiivse noodi. Hea oli mööda Barcelona vanalinna autoni jalutada, kompsud sisse visata (tõsi, minu seljakott koosnes küll ainult kahest pluusist, pusast, sallist, aluspesust, sokkidest, ujumisriietest, pisikesest käekotist, huuleläikest, fotokast, raamatust, Vana Tallinnast, rahakotist ja mobiiltelefonist - seljakott ei saanud isegi täis)ning edasi minna, et kohtuda ühe saksa tüdrukuga.
Daeda oli pärit Bosniast, aga elanud terve elu Berliinis. Enda väidete kohaselt on tal katalaani hing ning Barcelona on just see ainus ja õige koht tema jaoks. Võtsime poest sangria ning asutasime endid pargi poole, kus rahus juua ja juttu rääkida. Mingi hetk lasi Daeda jalga ning meie suundusime kebabi, et väike toit haarata ja siis vanas heas magamiskohas sellel hea maitsta lasta. Ei heidutanud, suure autotee kõrval pissiv korralik vanadaam ega selja taga ringi sibav rott (Hanna arvas, et orav) :P
Sagria maitses hästi, kebab samuti ja meeleolu muudkui tõusis.
Mingi hetk tundis Moies huvi mu särgi kohta. Sain kunagi kuskilt tuttava käest ajakirja Anne särgi (ilus must liibukas, ainult vasaku rinna peal on pisike kiri: Naine nagu Sina - Anne). Eestis ma seda ei kandnud, aga kuna särk on hea ja siin sellest keegi niikuinii aru ei saa, siis kulutan mõnuga. Loomulikult pidin ma talle selle lause tõlkima ning edasi järgnes vestlus teemal "Naised", mis kulmineerus videoga, kus Moises deklameerib soravas eesti keeles: "Naine nagu Sina - Merxs!" Naer.
Reisiväsimus kontides, suundusime südaöö paiku Moisese elupaika, mis asub umbes 20 km Barcelonast väljas pisikeses töölislinnas nimega Santa Perpetua.
Hanna oli pidur ja läks magama, mina aga koukisin koti põhjast Vana Tallinna, Moises tõi Sprite'i ja jää ning seadsime end mõnusalt rõdul sisse. Jõime ja naersime ja rääkisime. Selgus, et tegemist on olnud paraja gigologa, kes alles mõni kuu tagasi teist korda lahutas ning on kahe lapse isa (üks Panamal, teine siin Barcelonas ja vaid 7-kuune (sic!). Kella märkasime alles poole kuue paiku hommikul kui mul enam kuidagi silmad lahti ei püsinud.
Küsija suu pihta küll ei lööda, aga keelduda võib ikka. Niisiis ühes voodis me siiski ei maganud:P
Minu jaoks sai elutoa pisike diivan (Hanna oli vaba toa koos voodiga juba 5 tundi tagasi hõivanud).

On the road again

Lõpuks ometi oli käes esmaspäev ning sai viimased kaklused maha peetud ja maantee äärde kõmbitud.
Oma arvates teadsin juba, kus tasub hääletada, aga võta näpust.. Alguses sildiga, siis sildita, aga aega läks ligi tund. Nojah, tõsi, ka autosid ei läinud just eriti sinna suunda, aga ikkagi on see kahe tüdruku jaoks liig kaua.

Distants: 340 km
Liiklusvahendid: 4 autot: korralik kõrgel kohal töötav prantslane (ülikonnas), korralik kõrgel kohal töötav Prantsusmaal elav marokolane (ülikonnas), kalts Belgias töötav marokolane ja korralik Hispaania vanapapi(ülikonnas).
Reisi pikkus: 10.45 hakkasime minu kodust liikuma (12.30 jõudsime hääletamiseks sobivasse kohta), kell 16.45 olime Barcelona peaväljakul (Placa Catalunya).

Kuna Hanna prantsuse keelt ei räägi, siis istus ta vaikselt tagaistgmel ja vahtis aknast välja. Mina olin see tola, kes kõigiga seltskondlikku vestlust pidi arendama.
Esimese kahega oli lihtne - rääkisime reisimisest ja töötamisest ning korraliku marokolasega sai ka prantslaseid klatshitud (saime nendega Hispaania piirile), aga siis.. Kohtasime me üht õiget araablast. Belgias võib ta ju elada, aga see veel automaatselt eurooplaseks ei muuda. Seljas vana maika ja jalas sinised läikivad dressipüksid ning koledad plätud, kargas ta meie käeviipe peale autost välja ja tormas Hanna jaoks tagaistmele ruumi tegema. Kotid ja riiderullid (!) lendasid teiste omataoliste peale ning lõpuks õnnestus meilgi end kuhugi nurka suruda. Auto haises, mees suitsetas, õues oli sooja 35 kraadi, auto sõitis pidevalt 160-170 km/h (130 on lubatud) ning kõik aknad olid avatud. Konditsioneeri pole vajagi, piisab kui omada käterätikut, kuhu vett kallata ja siis selllega ennast patsuda. Paraku arvas mees, et ka kõrvalistujat ehk siis mind võiks veidi selle räpase lapiga "värskendada" - öäk!!!
Samuti oli tal ilmselge alaväärsuskompleks ja pidev tõestamisvajadus kui kõva auto ning kui suur rahakott tal on. Vana äbar mersu tormas 180 km tunnikiirusel mööda nö "turvalistest autodest" ning mees ise tallus pedaali rahulolevat ja tundus nautivat minu kiljatusi ja silmade sulgemist. (Hanna õnneks näinud pakikuhja tagant välja :P) Sõidu lõpus pakkus mees meile viis eurot, et me selle eest "endale midagi ilusat ostaksime". Keeldusin viisakalt ja tüüp vist solvus veidi. Luges meile moraali, et hääletada on ohtlik ning et me oleme ikkagi väga ilusad ning alles siis saime sealt minema.
Huuh, jälle värske õhk, särav päike ja vaid 30 km Barcelonani. Tõstsime sildi üles ja viie minuti pärast korjas meid üles uhke auto (marki ei mäleta) ning väärikas vanahärra - kataloonlane. Minu küsimuse peale, et kas ta mõnd võõrkeelt ka räägib (french, english), sain vastuseks, et espagnol:P Nojah, katalaani keelt ju niikuinii :P Õnneks ei muutunud meie primitiivne vestlus (siiski, siiski, prantsuse keele paasil on võimalik nii mõndagi aru saada ja isegi vastata) väikese vahemaa tõttu häirivaks ning juba 20 minuti pärast olime metroojaamas, et kesklinna sõita ja Moisesega (meie majutaja HC'st) kokku saada.

Ega mul vist pärast kogu seda reisi põsekoopad ei valutanud (avatud aknad ja väga suur kiirus)

Avignonist

Täna tõusime kell 11 ning sõitsime rongiga 100 km kaugusel asuvasse väilekinna Avignoni. Päike küttis, rongi konditsioneer töötas ja kõik oli ilus.
Pärast kiiremaid ringeid H&M's (mulle kaks pluusi, Hannale kleit ja kaks pluusi)suundusime paavstide paleesse. Selles kohas olid XIV sajandil resideerunud (Vatikani asemel)seitse paavsti.
Kes ei oleks kuulnud ka kuulsast Avignoni sillast. Ka see oli uhke.

Paraku pole turism tasuta ja kokku läks piletite peale 9 eurot.
Parim hetk oli aga tõenäoliselt vaaterattaga sõit. Maksis ta küll tervelt 5 €, aga vaade.. njah:)

Siis sai veel jäätist söödud ja pargis võõraid inimesi pildistatud- varsti ilmub sellest ka Vaal galeriis minu esmanäitus:)
Ja nüüd.. olen kodus ja ei viitsi sellest asjast sugugi täpsemalt kirjutada.
Head jaanipäeva kõikidele kodueestlastele! Meie lähme nüüd tuttu.

PS: Raudteejaamas sõime jaanipäevale omaste grillvorstide asemel sushit.


PPS: Esmaspäeval ootab Barcelona!

Viimasest eksamist

Nonii.. nüüd on ametlikult eksamid läbi. Loodetavasti ma üheski aines läbi ei kukkunud ja järeleksameid tegema ei pea.
Täna kell üks loksusin ma 33-kraadise kuumaga bussiga taas kooli, et inglise keele suuline läbida. Teema oli hea, tundmatu dokument oli hea, aga.. ma unustasin kella koju. Ja nii juhtuski, et ma rääkisin 20. minuti asemel ainult 10. See tähendab, et poole vähem, kui oleks pidanud... Fakk! Oleks võinud ju kasvõi midagi niisama kokku luuletada või siis aeglasemalt rääkida.
MIna jutustasin kiirelt ja soravalt ja tähtsatest asjadest.. Nojah.. mul on kuidagi paha eelaimus selle asja suhtes:/


Inimesed muutuvad. Kahju.

Hääletamisest

Vahepeal jõudis minu asendamatu Montpellieri kaasjoodik ja muidu armas inimene Terje koju minna. Meel on küll kurb ja süda tilgub verd.. aga show must go on!
Juba laupäevast saati lahutab mu meelt Hanna. Selle pisikese ajaga oleme jõudnud juba fanfaaride festivalil käia, linnas jalutada, pubis jalgpalli vaadada (Hanna vaatas jalgpalli!!! :P) ning mitu korda rannas käia.
Eile hääletasime täpselt 20 sekundit, aga tagasi tulime hoopis Jaguariga:P Polnudki vist kunagi nii uhke autoga sõitnud;)
Täna saime jälle rohelise nunnu põrnikaga ja eriti stiilse ja ilusa mehega.
Elagu pöidlaküüt!

..ja teistest eksamitest

Kirjandusega jäin ise täitsa rahule. Üldiselt on see mu kõige nõrgem aine, sest õppetöö on üles ehitatud nonsensile - peab neli raamatut lihtsalt pähe õppima ja lisaks võetakse mul alati mitu-mitu punkti kirjavigade pärast maha.
Eksamil anti valida La Bruyere'i Les Caracteres ja Ovide'i Les metamorphoses vahel.
Võtsin Louis XIV õukonnas elanud ja sellest raamatu kirjutanud moralisti teema ja esimest korda.. üllatus-üllatus, tundus mulle, et ma kirjutan kirjanduse töös asjalikku juttu. Lahe, et see just eksamil juhtus:P
Ajalugu ja geograafia olid see vastu täielikud õudukad. Kõikidest kolmest geograafia kirjandi teemast polnud ma mitte midagi korranud ja mõnda teemat isegi mitte läbi lugenud, kuna kallis õpetaja arvas, et see niikuinii eksamile ei tule ja seda teemat lihtsalt ei käsitlenud:P
Lõpuks eelistasin Orientaal-Aasiat Brasiiliale ja Reini priikonnale. Olin proovieksamil sama teema võtnud ning õnneks suutsin midagi äbi paksu-paksu udu meenutada.
Ajaloos olid ka muidugi viimase peal teemad. Prantsusmaa teise maailmasõja vastupanu liikumise mälestis ja mingi Ameerika teema, kus ma isegi küsimustest aru ei saanud:P
Inka oli lihtsalt nõme. Eriliselt mõttetu teema, tõlge oli üle ootuse raske (:S) ning essee teemad väga ebamotiveerivad (takeaway toidust).

Nüüd tuleb neljapäeva oodata, mil kavas inka suuline. Peaks selleks vist ka tasapisi kordama hakkama..

Filosoofia eksamist

Öösel magada ei saanud ja hommikul kell 6 olin üleval ning üritasin shokolaadi süüa. 2-3 tundi und oli ilmselgelt liiga vähe, aga mõte oli vaja kuidagi tööle saada.
Koolis toimus muidugi Prantsuse bürokraatiale omane kaos. Keegi ei osanud arvata, kus saalis ma peaksin eksami sooritama, sest seal, kuhu ma paberite järgi minema pidin, puudus arvuti ja mujal polnud mind jälle nimekirjas:P Pärast mitut edasi-tagasi jooksmist erinevate ehitiste vahel, maandusin siiski sinna ruumi, kus olid lisaajaga õpilased. Arvuti kasutajaid oli minuga koos vaid kaks.
Mõlemad kirjandi teemad olid talutavad: " Kas meil on kohustused ainult teiste suhtes?" ; "Kas püüdlus põgeneda aja eest omab mõtet?") Mina valisin esimese teema ning jäin kokkuvõtteks oma tööga rahule.
Tänu 50-minutilisele elektrikatkestusele, oli meil aega 5 tundi ning kirjand sai asjalik ja põhjalik. Küll on hea, et mul on harjumus oma tööd pidevalt salvestada. Vaene teine tüdruk kaotas katkestuse tõttu pea kogu oma teksti.

Loodetavasti on esimese eksami näiline edu nakkav ja homne kirjandus läheb samuti hästi.

Eksamipalavikust

Homme hakkavad selleaastased riigieksamid konnaõgijate vabariigis.
Eeltöö ehk kooli lõpp on hästi läinud, sest mulle anti kõrgeim tunnustus, mis tähendab seda, et kui mõnes aines paar punkti vajalikust puudu jääb, siis mu hinnet tõstetakse :)
Lisaaega küll ei saanud, aga see-eest sooritan oma eksamid arvutiga, mis säästab mind ümberkirjutamisest ning aitab ise rõhumärgid sõnadele peale panna.
Loomulikult lonkab Prantsuse bürokraatia täiel jõul ja ma poleks iialgi neid soodustusi saanud kui ise ametnikele pinda poleks käinud. Kolm päeva järjest kantseleisse helistada ja iga kord vastuseks kuulda " Me ei tea. Arsti pole siin. Aga on teil ikka kindlasti neid pabereid just järgmiseks nädalaks vaja?" ajab ikka tõsiselt närvi. Prantsuse posti suutmatusest ei maksa parem rääkidagi.Need paberid saabusid lõpuks 9 päeva hiljem, kuigi olid posti pandud samas linnas :P
Ahjaa, ka eksamikoht on iseenesest huvitav. Meid, kesklinna kooli õpilasi saadetakse linnast välja eksameid sooritama, sest seadus ei luba õpetajatel oma õpilasi valvata.
Niisiis tõusen ma homme hommikul hiljemalt 6.30, sest juba kell 7 võtab Viviane'i ema mu peale, et koos Champolioni filosoofia eksamile minna.

Eksamite graafik:
esmasp: 8-12 filosoofia
teisip: 14-16 kirjandus
kolmap: 8-12 ajalugu ja geograafia
reede: 14-17 inglise keel
neljap: 14 suuline inglise keel

Loodetavasti mu teadmiste näit keele taha ei jää ja ka kõikidest kirjandi teemadest saan aru.
Hoidke mulle pöialt!



Pildil Stephanie kooli raamatukogus eksamiteks õppimas

Rassist, aga vähemalt mõistusega

Täna ma solvusin. Seda ei juhtu just tihti, aga täna ma tundsin, et nii mulle kui ka kõikidele eestlastele (keda ma paraku siin esindan, tahan ma seda siis või mitte) tehti liiga.
Kõik algas süütust msni vestlusest jalgpalli ümber Pierrega. Ühel hetkel mainisin, et ma ei ole Prantsusmaa poolt, kuna Prantsusmaad esindab selles võistkonnas ehk vaid lipp ja hümn. Minu arvates, ei saaks nimetada Prantsusmaa rahvusmeeskonnaks võistkonda, kus on 90% mustanahalisi.
Jah, ma tean, et Prantsusmaal on koloniaalajalugu. Ma tean, et Guadeloupe on endiselt Prantsusmaa territooriumi üks osa ja Senegalist ning Congost pärit staarid on beebidena adopteeritud siia, aga.. Minu jaoks jääb see ikkagi Ühinenud Aafrika rahvaste võistkonnaks.
Minu viga oli, et ma seda ka ühele prantslasele öelda julgesin (keda tegelikult jalgpall üldse ei huvitagi).
Ja kuhu me tulemusega jõudsime? Mind süüdistati rassismis ning mustade alavääristamises. Ma ei pidavat aru saama, et rahvus ei olene nahavärvist ja kultuurist. Olgu, ma saan aru, et kodanlikkus ei olene nendest teguritest, aga rahvus? Juured? Kultuur? Need peaksid ju kõik ühe rahvuse osad olema..
Ma vihastasin, läksin julgemaks ja tunnistasin avalikult (küll läbi arvuti), et ei kujuta ette endale teisest nahavärvist last kui ma ise. Selle peale tahtis Pierre (30-aastane töörügajast prantslane) oksendada. Isamaa-armastusest me rääkida ei jõudnudki, sest mulle öeldi otse, et kõik patrioodid on idioodid ja diskrimineerijad.
Jah, minu magamistoas on voodi kohal sinimustvalge ja ma olen uhke selle üle. Ma olen uhke, et ma olen eestlane ja armastan oma kodumaad (missest, et ajutiselt sellest kaugel viibin). Sartre ütles, et tunda oma kodumaad, see tähendab sellest eemalduda ja asju kõrvalt vaadata. Jah, kahtlemata on Eestis asju, mis ei meeldi, aga.. see on minu kodu ja jääb alati selleks ja ma olen kindel, et mu lapsed sünnivad samuti eestlastena.
Mis mulle aga tegelikult viha tegi oli tõsiasi, et väidetavalt on prantslased kõik väga antirassistlikud, aga kui reaalsusesse piiluda, siis mis silma hakkab? Kui palju on araablastest või mustanahalistest (endiselt veel vähemused, aga tulevikus?) poliitikuid, näitlejaid, avaliku elu tegelasi Prantsusmaal? Jah, ka Eestis on venelaste suhtes diskrimineerimist, kuid nad ei ole avalikust elust ära lõigatud nagu siin. Needsamad maailma tolerantsemad prantslased ise ei suudaks iialgi ette kujutada mõnda teisest värvusest ministrit, aga nad ei tunnista seda. Nad hävitavad igasugused sellised võimalused eos. Ja minu jutt pööratakse taaskord naljaks ning püütakse selgeks teha kui paha rassist ma ikkagi olen.
Ei ole mõtet ajada sama joru. Me kõik oleme teoorias head, aga praktika..
Milleks mängida seda mängu, kus Prantsusmaal on isa roll, kes kõik oma lapsed maailma pealt kokku korjab ja siis õnnelikult ühe laua taha istuma paneb. See ei toimi.
Feminism, antirassism.. mul on juba süda paha neist termineist.
Paratamatult tuleb meelde USA kohta käiv kild, kus valgel, HIV-negatiivsel heteromehel on kõige raskem tööd leida.
Ja mis on resultaat? Mina olen idiootne patriotislik natsismi jätkaja ja ajan korralikel prantslastel südame pahaks. What to do?

Pierre'l soovitasin edaspidi minuga suhtlemisest hoiduda, sest tema kõrges (:P) eas on tervis oluline (ei ole ju vaja, et ma tal südame pahaks ajaksin)!

Paljajalu asfaltil

Käisin Terjega ooperis Gaetano Donizetti "Lucia di Lammermoor'i" vaatamas.
Pean ausalt tunnistama, et polnud juba ooperisse üle aasta jõudnud ning võib-olla ka see tõttu sain väga sügava elamuse.

Juba ooperiteater ise näeb lihtsalt suurepärane välja - hiiglaslikud lühtrid, laemaalid, mosaiikpõrandad etc etc.
Loomulikult olid meil kõige odavamad piletid ning pidime suunduma neljandale rõdule. Õnnetuseks sattus meie ette istuma kari 15-aastaseid konnapoegi, kes etenduse ajal mobiili näppisid, amelesid ja muidu ebameeldivalt tähelepanu tõmbasid. Nõmedad lapsed!
Pärast vaheaega olime juba kavalamad ning pätsasime põrandal (ehk siis esimesel korrusel) vabad kohad. Vaade ja tunne olid hoopis midagi muud.
Tükk ise on muidugi suhteliselt tavaline ja sarnaneb paljuski kõigi teiste samaaegselt kirjutatud teostega: kohustatud abielu, õnnetu armastus ja surm. Asja tegi heaks aga suurepärane metsosopran (Lucia osatäitja).

Nüüd aga tänase postituse pealkirjast..
No ei saa minust Carry Bradshaw'd, kes oma imelistel kingadel mööda linna lippab :D
Panin ka mina end ooperile vastavalt riidesse ning korralikud kitsa ninaga kontsakingad jalga, aga juba teatrisse minnes sain aru, et plaastrite mahajätmine oli ilmselge viga.
Nii ma siis tulingi koju uhkes üksinduses keset päiksesooja autoteed ja.. paljajalu - maani seelik seljas, õlarätt üll ning teatrikotike ja kingad näpus.
4 villi oli selleks täiesti piisav põhjus:P

Pilt on tehtud vaheajal ooperiteatri rõdult vaatega Place de la Comedie'le

Gay Pride'st Montpellieri moodi

Kõik algas sellest, et Terje va aktivist ei lasknud mul kodus kõhtu valutada ja ma olin sunnitud viina ümber villima ja päiksest kuumaks köetud linna sukelduma, et.. jah just, homoparaadile minna :P
Koksid kokku segatud ja kirju sall puusade ümber seotud ning massi sulandumine võis alata. Massi? Nojah, see on vist vale sõna, sest transvestiitide pehmelt öeldes väljakutsuv välimus ning oma kaaslasel kätt püksis hoidev ringi jalutamine ei olnud seekord tabu.
Päike paistis, kokteil hakkas pähe ning välkuvad kannikad ja võrksukasäärde surutud tillid ei tekitanud enam emotsioone.



Comediel sai ametlikult paraad läbi, aga meie seiklused sootuks mitte. Lihtsalt purskkaevu serval istudes jõudsid meieni mitmed sündmused.

Kohtasime kommionu, kes tahtis meist pilti teha. Siis tahtis, et temast pilti tehakse ja kõige lõpuks pakkus kommi ka. Maailm on endiselt üks ohtlik koht!
Ahjaa, Olav Ehalat nägime ka. Või vähemalt üht väga tema moodi meest. Vaeseke kohkus vist päris ära, kui me Terjega üle platsi naeru lagistasime ja teda vahtisime:P
Kohvikus pissil käidud, läksime tänavale tantsima. No ei ole tecno minu muusika ja eksamiteks oli vaja õppida niiet seadsin rattanina kodu poole, aga.. Õppimisest pole hetkeni vee midagi välja tulnud, sest kõigepealt tuli end kaineks magada:P

Kool on läbi!

Reede õhtul kell kuus väljusin ma viimast korda oma peaaegu uuest koolist õpilasena.
Ametlikku pidu ei ole ega tule, õpetajatega juua ei saa ja isegi ametlikku klassipilti ei tehta, aga.. eks me pidutse siis ise alates 16. juunist, siis kui kõik kirjalikud eksamid on läbi.
Tegelikult on kahju ka. Eriti kahju on mul tegelikult lahkuda oma kallist kallist filosoofia Õpetajast. Tema oli tõesti Õpetaja suure tähega. Alati värske, alati oma aines kompetentne. Tema väärtust tõstab muidugi ka see, et ta mind väga respektis ja ütles, et kui ma oleksin prantslane, oleksid mu kirjandid klassi parimad :)


(Vasakul filosoofia õpetaja meie kingitud lillega (?), paremal klass)