Üks sajast tuhandest

19 august oli üks hea päev. Esiteks võitis Kanter külla ja teiseks sain ma peaaegu oma kõiki sõpru näha:D No hea küll, päris nii hull ka asi ei olnud, aga vist pea kogu eestikeelne Tallinn oli kokku tulnud, samuti kindlasti ka mujaltki.
Õhtu oli aga alles noor ja mul väga kiiret kuhugi polnud. Jõudsin rahulikult Davidiga väikse aperatiivi võtta, siis Papajevi seltsi võtta ning Texases söömas käia ja siis Paula ja ta saksa sõbrantsidega kokku saada. Veidi pärast kaheksat hakkasime lauluväljaku poole liikuma. Kuna me polnud just ainukesed, siis oli trammi ära mahtumisega tõsiseid raskusi. Uksed läksid pidevalt iseenesest lahti ja pidi tublisti kinni hoidma, et mitte sõiduteele veereda. Kadriorust läks kõik see mass üksmeelselt Pirita poole.
Rahvast oli palju, lipud lehvisid ning siit-sealt kostis juba ka laulujorinat. Ka meie olime pudeli veini tee peal reispassiks lahti korkinud. Tõsi, kuue peale see ära juua polnud just suurem probleem:D
Mida lähemale me väljakule jõudsime, seda võimatum oli telefoni kasutada. Võrgud olid ülekoormatud, sõnumid jõudsid kohale mitme tunniste hilinemistega jne jne.
Lõpuks sain oma vanade klassiõdedega kokku veidi pärast Eesti hümni. Esimese osa olime küll maha maganud, aga ega sellest laulumaraton palju väiksemaks ei jäänud. Kuna tüdrukud olid positsiooni võtnud sisse suhteliselt all, oli rahvast väga palju, midagi ei näinud ja ka jutuvada käis üle pea. Eks selliste üritustega olegi nii, et väga-väga palju sõltub kelle kõrval sa seisad. Kui minu jaoks olid väga paljud laulud ikka pühad, siis avastasin kurvastusega, et mu teatud tuttavatel ei olnud mingi probleem terve "Mu isamaa on minu arm" ajal jutustada ja naerda.
Niisiis otsustasin oma peoletuleku sõbrad uuesti üles otsida ning suundusin hoopis täitsa üles nõlva peale. Milline vaade sealt avanes! Kõik need lipud ja lained ja rahvamass...
Viimane kord kui ma ükskõikmillisel laulupeol publiku hulgas olin, toimus nii 15-16 aastat tagasi, niiet vahelduseks oli täitsa tore teisel pool olla. Muidugi, vaadates Ellerheina säravaid rahvariideid tekkis ikka väike nostalgia ka. Ikka uhke oli seal laulda! Pealegi, mulle sobisid nende rahvariided väga hästi:D
Ja nii me seal nõlva peal siis istusime ja seisime (vastavalt lugudele) ja laulsime kuni Liisi Koikson oma laulud lõpetas. Mulle küll igati meeldis ürituse nimi "Märkamisaeg" ja erinevate kavade osad. Aga siiski oleks võinud veidikenegi neid nö Nõukaaegseid laule välja jätta ja pigem isamaalistele lauludele keskenduda. Väga tundsin puudust ka Ruja loomingust.
Õnneks olin hästi ettevalmistutud ja kogu selle pika-pika aja jooksul külm ei hakanud. Talvejopes ning villastes sokkides oli väga-väga mõnus olla ning ka villane pleed osutus päris populaarseks. Samuti oli külmarohuks rummi kaasas. Õnneks vähemalt ei sadanud.
Isegi vaene David pidas kõik need kuus tundi vapralt vastu, kuigi ta millestki aru ei saanud. Ilvese kõnet üritasin küll tõlkida, aga laulude sõnu siiski väga vähe, sest kaasa oli ju vaja ka laulda. Õnneks olid endiselt enamik laule selles kuuetunnises kavas peas;)
Jah oli tore, oli ülev, aga kordagi sellist tunnet küll ei olnud, et pisar tuleks silma. Isegi Mesipuu ja Koidu ajal mitte. Kõige vägevama tunde jättis vist hoopiski Põhjamaa see kord.

Aga kui ma peaksin ühe sõnaga kirjeldama, mida ma seal lauluväljakul sel hetkel tundsin, siis see sõna oleks "uhke". Ma olin uhke eestlaste üle, kes on kokku tulnud ja end viisakalt üleval pidanud. Uhke, et inimesed laulsid, uhke et hoolimata mõndade poliitikute katsetest muuta kogu üritus naljanumbriks, võtsid vist pea kõik osalejad seda tõsiselt. Ja kui ma seda rahvamassi vaatasin, kes kõik olid sõbralikud ja tsiviliseeritud, siis mul tuli meelde telelõik sellest kui Savisaar oli kutsunud rahva Toompeat kaitsma ja kuidas Interrinne Riigikogu sisehoovi lõksu jäi ja kuidas kogu see kogunenud rahvamass kaheks leheks tõmbas ja lasi neil ära minna, ilma et mingi kähmlus oleks alanud. See on üks võimsamaid ja hingetungivamaid telekaadreid Eesti taasiseseisvumisest minu jaoks. Jah, eestlane olla on uhke ja hää!

Nüüd, kodus telekast seda üritust üle vaadates, võttis küll silma märjaks..

Valge vein valgel rannaliival

Järgmine päev otsustasin kultuurishokki veelgi suurendada ning Kloogale läksime juba rongiga. Kui sa oled harjunud ikka TGV-de ja muidu väga mugavate ja kiirete rongidega ringi kihutama, siis on Tallinn-Kloogaranna liin päris suur vaheldus:D Peatus iga kahe minuti tagant, lärm, rappumine, plastikistmed..:P Lisaks muidugi piletihind. 14 krooni õpilaspiletiga on isegi Eesti mõistes väga odav.
Tund aega loksumist ning olimegi õnnelikult Kloogarannas. Vagunitest väljus peale meie veel viis inimest. Nõme küll, et rong siia ainult kolm korda päevas käib, aga see ei tasu end ilmselgelt isegi suvehooajal ära, rääkimata siis talvest. Kurb, sest bussid käivad haruharva ning ega marsadki palju paremad pole. Lisaks on rongis alati ruumi, saab lugeda ja pileti hind on kaks korda odavam.
Ülejäänud päeva veetsime autoga ümbruses ringi tuuritades. Vaatasime Klooga vana sõjaväeosa ning Paldiskit ja selle paekallast. Samuti sai rannas pudel head valget veini ära joodud pärast mida enam 16 kraadine merevesi üldse nii külm ei tundunud:P Selle suve traditsiooni jätkates sain ma järjekordselt rannas ka nõelata. Seekord muidugi eriti totakalt, sest ma ise olin herilase liiva alla peitnud ja siis, poole tundi hiljem, oma jalga sinna liiva torgates, oli ta endiselt elus ja pani sutsaka ära:D Valus oli küll, aga õnneks ma väga paiste siiski ei läinud.

Õhtuks olid mul muud plaanid ja nii saigi David rongi peale pandud ning mina koos ülejäänud famiiliaga liikusin Laulasmaale Tafenau ja Bastose kontserdile. Kunagi ammu-ammu Leigol oli mul neist nii hea mälestus jäänud, et tahtsin kindlasti uut värskemat elamust saada.
Kahjuks esines sellel kontserdil ka keegi Laura Põldvere, kes on küll väga ilus tüdruk ja laulab ka hästi, aga tema oma laulud ei olnud kohe üldse bossa ja ei läinud kuidagi ka eelneva kavaga kokku. Nimelt täitsid esimese poole Tafenau bänd, kus kirsiks tordil oli kahtlemata suurepärane perkussioni mängija. Ilm oli ilus, õhtu sume ja tuju oli väga hea. Ja siis.. tuli lavale marulise aplausi saatel Laura ning hakkas oma teadatuntud lugusid laulma. Kõigele lisaks oli mul sest poolest pudelist rannas joodud veinist kohutav uni peal ja silmad kiskusid vägisi kinni.
Õnneks viimased kaks laulu läksid küll rütmikamaks, aga kokkuvõttes oleks see kontsert ilma temata palju parem olnud. Kahjuks on vist nii, et publikule on vaja tuntud nime ja tõenäoliselt väga paljud eestlased ei tea, kes on Tafenau, rääkimata siis mingist Bastosest.
Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi, sest meie taga istuv paarike leidis just, et "see välismaa mees võiks juba vait jääda ja üldse stiili vahetada". Eks vist nii oligi, et enamus olid hoopis Laurat kuulama tulnud ning suur oli pettumus kui hoopis bossarütmid kõlama hakkasid.
Kuna Tafenau ja Bastose uus plaat Contrasting Colors oli ka just välja tulnud, siis otsustasin oma nende muusikute nimelist kollektsiooni täiendada ja ka selle endale soetada. Nii nagu vanal plaadilgi ilutsevad ka sellel peasüüdlaste uhked autogrammid.
Tõenäoliselt hellitas mind Viru Folk oma suurepäraste kontserdite ja toreda publikuga ära, sest kus iganes ma ka ei käiks, häirib mind matslik publik. No kurat, kui sa tuled kontserdile ja maksad selle eest 200 krooni, siis sa ju ei pea koguaeg jutustama. Kui sulle ei meeldi ja ikka konstantselt, siis sa ei pea sellest kõva häälega kõigile teada andma ja vihaselt ära istuma, vaid võid väga vabalt ära minna.
Ühesõnaga oli see järjekordselt selline üritus, mis polnud ei liha, ei kala. Plaat on seevastu suurepärane!

Üleilmastumine ehk prantslane Virumaa metsades

Kui ma mööda töödes Vabaduse platsi rõõmsalt kodu poole tatsasin, jalutas mulle vastu üks väga vingus näoga prantslane. Kes muu kui David.
David on Lyonist ning suur Eesti fänn. Seekord juba kolmandat korda siin. Üleeelmine aasta vahetusõpilasena Rootsis olles sai ta paari eestlasega kokku ja kus on siis veel parem aeg puhata kui mitte meitel. Kuna tööinimestel on nädala sees kiire, siis otsustasin poisile veidi "tõelist Eestit" näidata. Kuigi pidime kokku saama alles poole tunni pärast oli ta varakult platsis, et õige koht üles leida. Igatahes oli taaskohtumine rõõmus (suu läks kohe naerule) ja hea oli üle pika-pika aja veidi prantsuse keelt rääkida.
Minu juures käidud, riided vahetatud ning oligi aeg bussijaama minna ning Arbaverre sõita, et ühele prantsuse linnavurlele näidata, mis on tõeline maa. Õigepea selgus, et David pole suurem asi linnavurle, sest ka tal on mägedes tõeline maakodu ning isegi seenel ei olnud ta esimest korda. Tõsi küll, kukeseened olid talle uued ja piprapuraviku vedas ta ka poolvägisi metsast koju.
Kuna vihma sadas vahetpidamata, siis panime selga tõelised maariided - vanad dressid, kummikud ja nokamütsid. Nagu normaalsele mehele kohane ei tulnud sellest mingit probleemi, et ta näiteks lillelist nokamütsi kandis. Minu arust nägi ta ses väga nunnu välja;)
Tubli kaks tundi tatsasime, kuigi sääsed sõid viimsedki närvid ära. Riidest püksid said esimese 15 minutiga metsas ragistades märjaks. Tagasiteel olin juba nii läbi ligunenud, et lompides hüppamine enam asja hullemaks teha ei saanudki. Ega ei teinudki, hoopis väga lõbus oli. Kodus väänasin isegi aluspesust vett välja:D Suurem seeneline David küll polnud, sest minu saak oli tema omast kümme korda suurem, seevastu maitses talle aga väga seenesoust värske kartuliga.
Mamma poputas üldse meid väga. Süüa sai iga tunni tagant, pidevalt olid värsked küpsetised laual ning isegi uus serviis oli kapi põhjast kauge külalise auks välja toodud. Ei jõudnud kogu seda pingutust kuidagi ära kiita ja veidi sai Markoga vanaema ka sellise teeninduse pärast nokitud.
Õhtul läksime Davidi ja Markoga ka sauna. Isegi viha pani Marko likku, aga seda David proovida ei tihanud. Leili kannatas ka täitsa korralikult ja õlut jõi - õige mehe mõõdu andis välja;) Ei tea, kas see oli koduõlu või lihtsalt hea seltskond, aga igatahes magama saime alles kolme paiku öösel.

Järgmisel päeval viis Marko meid lähedalasuvatesse kohtadesse turistitama. Imetlesime Loobu mõisa, Läsna järvi ning kihutasime mööda kõige hullemaid metsateid. Ka minul oli päris palju uut vaadata, sest kuigi ma veetsin oma lapsepõlve kõik suved seal, siis kodukohast eemal väga käinud ma polnudki.
Tore oli, et poisid omavahel hästi klappisid ja suheldud said. Mõlema inglise keel oli küll kaugel brilliantsusest, aga üksteisemõistmist see ei takistanud;)
Pärast vedasin Davidi veel jõe äärde ning näitasin metsmarju. Kuidas mustikad kasvavad nägi ta esimest korda ja pohlade söögikõlbulikkust ei uskunud lõpuni:D
Tagasi pealinna suundusime seitsmese bussiga, kus õpilaspiletiga täpselt 5 krooni sõidusoodustust sai. See on ikka paras mõnitamine küll. Seda polnud isegi 10%.
Pikk päev päädis aga hoopis Pelgulinnas Davidi sõbra Maari ja ta boyfriendi kodus Pastis' juues. Õnneks olin kodust ka pudeli veini kaasa haaranud, sest nn kirjanikejook on üks jubedamaid asju, mida ma tean. Kui absinti on vähemalt huvitav juua, sest saab suhkru ja tulega mäkerdada ning klõnks pitsi kummutada, siis Pastis ajab isegi kaine peaga südame pahaks:P
Hea küll, mõtlesn välja, mis on veel jubedam kui see - Läti balsami ja Pastis' kokteil :D Don't ask!

Kriminaalregistrisse näpujäljed kantud!

Eelmine nädal võtsin ma lõpuks end kätte, ajasin kõik paberid korda, maksin suure summa raha ja suundusin Kentmanni tänavale - Ameerika õpilasviisat taotlema.
Kokku läks tubli 15 minutit.
Ma polnud ammu mööda Kentmanni tänavat käinud ja avastasin et varasem valveputka on asendatud hoopis moodsama valveputkaga, kus pidi telefoni välja lülitama, koti läbi masina saatma ja ka ise läbi väravate kõndima. Kõik oli täpselt nagu lennujaamas. Ainult selle vahega, et lennujaamas saab oma koti pärast valgustamist kätte, aga USA saatkonnas peabki turvade kätte jätma. Sisse võib võtta vaid passi ja paberid. Milleks sellised turvameetmed, jäid mulle arusaamatuks. Huvitav, keda ma peaksin seal tahtma õhku lasta?! Suursaadikut, kellest ei olene mittekuimidagi?!
Hüva, igatahes kui olin kogu oma maise vara klaasputkasse jätnud, tuli teine turvatädi ja lasi mu uksest sisse. Kõigepealt suunati mind klaasiga eraldatud leti taha, kus dokumendid kokku korjati. Õige pea hõikaski üks teine tädi mu välja ja jäädvustas mu sõrmejäljed uhkesse masinasse. Huvitav, kas need skänniti mu passi kuidagi sisse või?
Siis läks veel veidike ootamist ja kolmas klaaskabiin ootas mind. Peale küsimusi "Miks te just Riverside'i ülikooli minna tahate?" ja " Mis te peale oma vahetusaasta lõppu plaanite teha?" rohkem küsimusi noormehel polnud ning lubati viisa paari päeva pärast postkasti toimetama.
Täpselt nii tehtigi. Maksin kullerile 55 krooni ja olin passi võrra rikkam. Peale passi oli ümbrikus ka teine üpriski paks ümbrik, kus kirjas, et see kuulub avamisele Ameerika piiril sealse ametniku poolt. Huvitav, mis seal sees võiks olla? Ma igaks juhuks ei julge seda lahti teha:D

Lennupiletid on mul ammu olemas, nüüd siis viisa ka, niiet 10. septembril lendan (kokku 22 tundi kestab see reis:S) ära läänekaldale. Tungival nõudmisel katsun enne mingi peo ka teha, niiet jäägem kuuldele!

Ühtlasi on lõpp ka tasuta asjadel (vaata koomiksit!)

Miks ma vihkan Keskerakonda

Kui ma reede hommikul enne Folgile siirdumist Postimees online'i lahti tegin, sain väiksemat sorti rabanduse - Georgias on sõda! Teated mõlemapoolsetest rünnakutest ning välja kuulutatud üldmobilisatsioonist jäidki paari päeva jooksul viimaseks, sest Käsmus olime me siiski hoopis justkui teises maailmas.
Infosulg küll, aga mitte eitus. Ma vist ei liialda kui ütlen, et pea kõik Eesti soost muusikud mõne oma lauludest Georgiale pühendasid ning ka algavate Olümpiamängude taustal "Elagu vaba Tiibet" hüüdsid. Ei pea vist mainimagi, et kõik sellised avaldused publiku poolt maruliste aplausidega vastu võeti.
Mõni ansambel nagu näiteks VLÜ oli lausa georgia keelse laulukese selgeks õppinud.

Kõige selle kokkuhoidmise taustal jääb mulle järjekordselt arusaamatuks Keskerakonna suhtumine. Vaadates ETV-st erisaateid Olukorrast Gruusias, kus ka Evelyn Sepp osales, ei suutnud ma otsustada, kas nutta või naerda. Kõik tema ebaadekvaatsed faktiväited ning mõttetud lahmimised ja igakordne vastandamine end teiste arvamusele pani tõesti arvama, et Keskerakonnal ongi selline vastureaktsioon, et midaiganes ka teised inimesed arvavad ja kokku lepivad, nemad on alati selle vastu.
Täpselt nii juhtus Euroopa Liidu temaatikaga, Pronksööga ja selle tagajärgedega (ei tahaks uuesti latrata seda, kas see ära viimine oli õige või mitte, vaid juhiksin tähelepanu hoopis sellele, mis mässu ajal juhtus ja kuidas Tallinna linna juhtkond sellele reageeris) ning nüüd siis Georgia okupeerimisega ja veel hiljuti ka Öölaulupeoga. Pidev vajandus end kõigele vastandada muudab nad minu silmis küll paariaks. Kui muude maade sisepoliitiline eliit ikka suures kriisiolukorras ära lepib ja jõud ühendab, siis Keskerakond kakleks vist küll viimase hingetõmbeni oma maa ja oma rahva vastu. Ja praegune diskussioon Georgia sõja ümber ning näiteks ka Riigikogu poolt lõpuks siiski vastuvõetud avaldus Venemaa hukkamõistuks ning sellele eelnev infotund näitas jälle, et ka kõike välispoliitilist peab mõni mees endiselt lihtlabasele kodusele võimuvõitlusele taandama.

Miks su käed on külmad keset augustikuud? ehk Viru folgi kolmas päev

Hommikul äratas mind raadiost kostuv Queeni laul I want it all, mis ka äärmiselt hästi mu algavat päeva iseloomustas. Nimelt oli mul kavatsus kõikidelt kontserditelt viimanegi välja pigistada!
Saunas oli sooja vett ning pärast pessu tuppa tulles võttis mind vastu magus pannkoogilõhn. Söögiks pannkoogid murakamoosiga. Vanaema on ikka parim! Sõime, jõime kohvi ning muljetasime ja oligi aeg tagasi Käsmu poole tuurid sisse võtta, et kella ühesele Chalice'i kontserdile jõuda.

Minust on see Chalice'i vaimustuspuhing suure kaarega mööda läinud ning liikusin merelavale suhteliselt skeptiliselt. Oh üllatust, selgus, et ta polegi mingi räpipede, vaid teeb mõnusat jazzihõngulist ning ülimalt heade tekstidega muusikat. Päike paistis, kõht oli täis, väike siider avatud ning tore publik ümerringi looduskaunis kohas. Jah, päev sai väga hea alguse:)

Merelavalt suundusime edasi pealavale, kus järgneva tunni jooksul koorimuusika kõlama hakkas. Esinesid Norra koor Ensemble 96 ja Eesti Suisapäisa. Sinna ilusasse päikesepaistelisse taevasse ning suuurele muruplatsile, kus hõredalt rahvast, lihtsalt ei sobinud see kammerlik koorimuusika. Niisiis tegelesin kuulamise asemel põhiliselt jutustamisega:P (Tähelepanelikult kooripilti vaadates tundun ma siiski ka vahelduseks kuulamas:D) Tõele au andes, eks ole seda koorimuusikat nii kuuldud kui ka ise tehtud rohkem kui küll:P

Pärast kontserte saabus aga iga aastane Folgi vihm. Kui tavaliselt leiab see aset Viljandis kas laupäeva õhtul või pühapäeva hommikul, siis selle aasta oma tuli maha igatahes pühapäeval hoopis Käsmus. Õnneks taipasime siiski telgi varju minna ja suuremast märjast jäime puutumata. Välja arvatud muidugi minu imelised ainult folkidel kantavad riidest lillelised roosad papud. Need venisid lisaks kõigele muule ka veel välja. Järelikult oli aeg telgis ära käia, kummikud jalga toppida ning muusikat edasi nautida. Selle kolme päeva jooksul oli juba ammu selgeks saanud tõsiasi, et vihma pärast nüüd küll miski tegemata või kuskil käimata ei jää!

Kui muidu nägin Käsmus tuttavaid suhteliselt harva, siis vihmas taaskohtusin noormehega, keda tean nii mina ja kes teab ka mind. Arusaamatuks jäi vaid see, kust. Kuna mul on inimeste peale ikka väga hea mälu, siis see ausalt öeldes häirib mind veidi siiamaani:P Kahjuks aga jäi taastutvus üürikeseks, sest minule selgekssaamatul põhjusel, suutsin ma teda kuidagi solvata ja Folgituju rikkuda. Vot, niii võimas tädi olen:D

Kella kuueseks algavale põhjanaabrite Pohjannaula kontserdile olin aga taas platsis ja selle päeva esimene tants ja trall võis alata. Ja seda sai tehtud küllaga. Meeldiv folkmetalrock ning veidi softmetalrock haaras kaasa ja karata sai rohkem kui küll. Mõnusalt "karvased" muusikud puutoigastega piimatünni tagumas, niiet laaste lendas jpm. Järjekordselt sai sellest üks suurimaid festivali elamusi.

Pärast suurt kargamist oli paras aeg merelavale suunduda, kaunist vaadet merele nautida ja minu kõige-kõige lemmikumat, Jääboilerit, kuulata. Kõrva paitasid pea kõik laulud ja ka kaasa sai terve kontserdi ümiseda. Kurvaks tegi ainult teadmine, et Inboil ja Sööt (taas)kord tülli on pööranud ning kaks äärmiselt head bändi, Jäääär ja Jääboiler, nüüd omavahel veidi vähem seotud on. Mina tundsin küll Käsmu kontserdi ajal Söödist puudust ning üleeile, Rotermannis Jäääärt kuulamas käies, haigutas jälle Andruse koha peal tühi auk. Ehk ikka mehed lepivad ära. Hea Muusika nimel!
Ahjaa, mõru maitse jättis meepotile juurde ka Inboili märkus, mis oli küll vist komplimendina lava ees õõtsuvatele tüdrukutele mõeldud. Nimelt pidi muusikule suurim kompliment olema, kui tüdrukud pliiatseid teritavad. Pliiatsite teritamine tähendab tema keeles siis tagumiku hööritamist, mida ta meile lavalt ka demostreeris. No maeitea, nii nilbed seksistlikud naljad kohe kuidagi ei läinud muidu nii suurepärase atmosfääriga kokku.
See seik ei seganud õnneks muidugi muusika nautimist ning pea kõik minu lemmiklood tehti ära. Ainult jäljed ja Õhk kõnnib tänaval jäid järgmist korda ootama.

Pärast Jääboilerit jätsime oma seltskonna maskuliinse poolega hüvasti ning igavene naiskolmik (:D) suundus metsalavale Zetosid kaema. Taaskord olid tants ja trall aukohal. Zetod ikka teevad igakord. Ka Viljandis on tihti just nende kontserdid ühed parematest olnud.

Õhtule ja kogu festivalile pani väärika punkti kell kümme algav Väikeste Lõõtspillide Ühing, kes üle kahe tunni rahvast tantsutas. Kõik kaasalaulmise, -trallitamise, -õõtsumise lood said lauldud ning nende saksiklarnetivilepilli mängija oli meeldiv paik ka silmadel puhata laskmiseks;)
Natuke häirisid küll paar purjakil meesterahvast, kes kuidagi lavalt end eemale ei suutnud hoida. Üks neist (häbi tunnistada, aga alles paar nädalat tagasi jõime koos absinti) ronis oma viis korda lavale, et öelda, kuidas ta kõiki emmata tahab:D Kui muidu turvadele mingeid etteheiteid pole, siis sellised nokastanud tüübid oleks võinud küll rahus ära toimetada.
Kui VLÜ Nõia eluga lõpetas, siis mu jalad lõid sõna otseses mõttes tuld välja. Ei olnud miskit paremat kui soojas autos istuda ja mittefolgilikke (aitab kah korraks, eks!) Frank Sinatrat, Andy Williamsit ja Joe Dassini tagasiteel päälinna kuulata. Magama sain kella kolme paiku öösel.

Kokkuvõtteks võib kogu esimese Viru Folgi igati õnnestunud ürituseks lugeda. Muusika ja ülesastuvad ansablid olid parimatest parimad, rahvast mõnusalt vähe, looduskaunid esinemispaigad, turvatunne (ei olnud hirmu oma kotti murule laokile jätta ja ise tantsima minna), igati meeldiv ning märkamatu turvateenistus jne. Ainult toitlustamise poole pealt oleks tore olnud veidi rohkem valikut omada ning Eesti käsitöö jäi samuti Bob Marley mütside vahele peitu.
Ka emaga polnud väga tüütav kolm ööpäeva järjest koos olla. Ta on mul ikka suhteliselt nooruslik ning selle panime ka paika, et mul ei ole vaja pidevaid temapoolseid korralekutsumisi kui ma juba teadupärast aastaid mitmeid tuhandeid kilomeetreid temast eemal elan ja seejuures veel täitsa edukalt:P

Kui pimedaks ei jää, siis kohtume järgmine aasta jälle!


PS! Ja vastus pealkirjas esitatud küsimusele: Sellepärast, et suvi sai sel aastal augusti alguses läbi ja kindad on endiselt talveriietekotist välja võtmata!

Pildid siit ja siit.

"Folk on! Folk you too!" ehk Viru Folgi teine päev

Kuigi ma hommikul kell viis endale kõik telgis olevad riided olin selga toppinud ja tõsist kahtetsust tundsin, et mul kedagi pole, kes kaissu võtaks, suutsin kuidagi siiski külmaga võideldes kella kümneni tukkuda ja magamiskotis lõdiseda. Maas magamisest kondid haiged küll polnud, aga korralikust unest oli siiski asi ka kaugele jäänud. Külmal rõskel hommikul ei aita aga miski paremini kui üks korralik saun. Sellist teenust Käsmus ka pakuti ja 30 krooni eest sai ägedas nõukaaegses suures pesuruumis end pestud ning veidi leiligi visatud. Tõsi, saun jäi siiski teisejärguliseks. Heale ideele lavalt otse merre tormata pandi ka punkt kui jalad pahkluuni vette jõudsid. Merevesi oli 9 kraadi soe ja jalad automaatselt krampis:D

Kui Aleksei Turovski oma jutte loomade sattumisest folkloori alustas olime meie endiselt märjajuukselised ning tühjakõhulised. Taas hakkas külm ning suundusin tagasi magamiskohta, kus ema auto soojenduse sai põhja keeratud ning tubli pool tundi tukutud.
Indigolaste ajaks tuli aga elu sisse ja hoolimata üsnagi tugevast vihmast, tõmbasin oma uhked punased kummikud jalga, keebi selga ning suundusin kõigepealt rahvamajja burksi sööma (väga hea, muideks) ja edasi juba Indigolaste kontserdile. Niivõrd hea muusika tõi ka päikese välja:) Tegemist oli kahtlemata ühe terve festivali parematest kontserditest, kus kaasalaulmist jagus pikaks-pikaks ajaks. Indigotüdrukute suurepärased helisevad hääled on mind ennegi mõtlema pannud, et kas nad kuhugi kaugemale ei tahaks pürgida. Mina loodan muidugi, et mitte, sest sellised vahetud esinejad annavad mitmekordselt parema elamuse kui suured staaritsejad.

Teisel päeval oli meiega liitunud ka Liina sõbranna Tiina ning kõik koos suundusimegi Liisi Koiksonit ja Helletusi kuulama. Toredad laulud küll, aga nii suur lavaplats ja nii vähe kuulajaid ei kandnud seda päris siiski välja ja kogu muusika tundus veidi teisejärgulisena. Eraldi äramärkimist väärib küll Helletuste kontrabassi mängija, kes oli lihtsalt super!

Festivali päev jätkus aga metsalaval, kus üles astus kollektiiv Klapp - setomuusikute ühendatud väed. Õppisime meiegi paar kohalikku tantsu selgeks ning karatud sai täitsa korralikult hoolimata rasketest kummikutest ning suurest gravitatsioonist:P

Vägilased esinesid oma teada-tuntud headuses ning kõiksugu ringmänge sai üle mitme aja mängitud ning tantsitud. Viljandis on alati Vägilaste kontsertidel niivõrd palju rahvast, et sageli olen ma lihtsalt selle massi tõttu nende etteastet vältinud. Käsmus aga oli kõik paigas ning mängijad-tantsijad mahtusid suure pealava ette kenasti ära.

Hea tuju Vägilasi kandsid edasi Virre+, kelle kontserte olen viis viimast aastat tihedalt külastanud. Seekord niisama karglemisest ja seeliku lehvitamisest ei piisanud, sest mind kutsus tantsima üks tore Tartu noormees Priit, kes festivali lõpuni meie ülimalt feminiinsesse seltskonda veidi mehelikku jõudu juurde tõi:)
Igatahes jõudsin ma veelkord selgusele, et kõik need reilenderid ei olegi niiii lihtsad ning kui lõpuks juba midagi välja tulema hakkaski, siis järgmiseks aastaks on jälle kõik meelest läinud:D
Virre esinemise lõpetas minu üks lemmiklauludest "Kui õitseb sirel".

Millalgi juhtus ka tihedalt täispikitud päeva vaba moment, mil sai Käsmu rannas mööda kivisid kõõlutud, juttu räägitud, ent põhiliselt siiski lauldud. Jaan Tätte, Jäääär ja Dagö olid märksõnad. Rollid olid väga hästi jaotunud, sest need kes nii hästi viisi ei teadnud, teadsid sõnu ja vastupidi. Lõpuks olid vist kõik õnnelikud;)

Laupäeva õhtu krooniks sai aga kahtlematult Rootsist pärit Hoven Droven, kes kuni südaööni tõsist elamust pakkus. Kindlasti väärib ta festivali peaesineja nime, sest sellist showd kohtab ka Viljandis harva. Tugevalt üle keskea mehed folkisid südaööni ise sellest näilist kaifi saanuna. Nende saksimängija, kes pidevalt kõlarite peal turnis ja siia-sinna nagu orav hüppas ning rahva karjuma pani, oli ka omaette klass. Nii nagu publik esinejates, ei pidanud vist ka bänd kaasaelajates pettuma, sest aplausi ja kisa jätkus küll ja küll ning kontserdipaigast lahkudes ei paistnud ühtegi mitte naeratavat nägu.

Pärast Rootsi papide suurt showd oli vaim vägagi valmis Oorti minema kuulama. Kahjuks jäi aga laulja haigestumise tõttu see kontsert ära ja alternatiiviks jäi vaid Siiri Sisask. Külm puges küll naha vahele, aga tähisel ööl pikali visatuna merelaineid ning Siiri joigumist ning pisemat sorti sümfooniaorkestrit kuulates tekkis küll veidi ebamaine tunne.

Kuna õhutemperatuur just sooja ei lubanud, siis otsustasime emmega öö hoopis maal vanaema juures veeta. Tuba oli pliidisoe, laual õunakook ja voodi oli tehtud. Fantast!

Pildid siit.

Aklimatiseerumine Viru Folgil ehk esimene päev

Vahepeal on olnud päris mitmeid muusikalisi elamusi ja et asjadest täit selgust saada, tuleks nagu ikka, otsast alustada.

8-10 augustil toimus Käsmus maailma esimene Viru Folk. Ette ruttavalt võin öelda, et toimus väga edukalt ning järgmine aasta kohtume kindlasti seal uuesti:)

Tegelikult ei olnud mul neljapäeva õhtul väga tahtmist kuhugi minna. Õues oli külm, vihma sadas ja enamus tuttavaid polnud Käsmu peale isegi mõelnudki. Kuna meil passid aga juba mai lõpust olemas olid, siis pakkisime emaga kogu autopagasi täis, võtsime linnast Liina peale ja tee viis Käsmusse. Kui tavaliselt folgile, kus viibin neljapäevast esmaspäevani, mahutan ma asju tavalises seljakotis + magamiskott, siis seekordsele kolmepäevasele üritusele ei olnud mul kahju kaasa pakkida kolm paari pükse, sama palju jalanõusid ja muid sooja ilma riideid. Lõpuks kukkus välja ikka nii, et kampsunitest tuli puudus ja ma iga päev sama seeliku ning pluusiga ringi lehvisin:D Vähemalt kummikud läksid asja ette;)

Kohale jõudsime veidi enne viit ning läbi suure õnne maabusime emme tuttava hoovis. Niikaua kui emme mõnusalt juttu rääkis, panime meie Liinaga telgi üles. See on nüüd selgelt liialdades küll öeldud, sest mina rohkem segasin kui aitasin. Mulle need praktilised tegevused ikka kohe ei istu:P Toore jõuga võib veel asju teha, aga telgi ülessaamisel sellest suurt abi pole:P
Kohe kui telk püsti, hakkas tugevamalt vihma sadama ning meie suundusime kiirustades merelavale, kus esinemas Johansonid. Poolest kontserdist jäime küll ilma, aga selles polnud lugu. Sabin jäi üle, publikut oli mõnusalt vähe ja laine laksus vaikselt vastu rannakive. Sinna juurde vaiksed regilaulud, ümisemised ja sekka ka paar lemmikut (Lahtilükkamine näiteks) ja tunne oli väga hea. Ei mingit trügimist, ei mingit jutustamist. Lihtsalt hea muusika, meri ja kiirelt liikuvad pilved. Nii vähe on õnneks vaja:)

Pärast Johansone astusid Käsmu rahvamajas üles Saatpalu ja Rebane, aga kuna meie kuhugi joosta ei tihanud ja hiljem kohale jõudes avastasime, et saal on puupüsti täis ja koridoris ka päris kuulata ei viitsi, siis suundusime kabelisse hoopis kedagi Imre Mürgi nimelist kuulama. Ette rutates võin öelda, et see oli suuuur viga:P Kabelis viibis umbes 20 inimest ja kohe esimese laulu alguses hakkas mul piinlik. Vaese mehe Koit Toome, nii me ta ristisime. Altari ees seisis mees süngia ja mees kitarriga ning laulis sellele paarile inimesele südantöõhestavaid armastuslaule mikrofoni. Pärast kolmandat lugu otsustasime siiski ebaviisaka inimese staatusega leppida ning põgenesime kirikust. Meile järgnesid ka paar karvaseid mehi, kes ilmselgelt samuti ei teadnud, kes see hõbekõri on:P

Kuna õhtusele luulesessioonile Contra, Pehki ja Ruitlase seltsis oli veel aega, sõime suppi ja uudistasime Käsmut. See on ikka täielik nukuküla. Kõik on nii korras, igal pool on tunda flokside lõhna (ja mitte praekapsa ja -kartulite nagu muudel festivalidel), valged majad, suured verandad... Idüll.
Eestis on vist tegelikult suhteliselt vähe selliseid korrashoitud eestiaegseid külasid. Päris maal on majapidamised üksteisest liiga kaugel, et kohti küladeks nimetada ja väikelinnades on tihti nõukogude hõngu veel liiga hästi tunda. Käsmu aga oli otsekui muinasjutus. Tahaks vaid loota, et sellest festivalist ei kasvaks välja järjekordset "õllesummerit" ning kogu see atmosfäär kannatada ei saaks.

Luuleõhtu oli kindlasti reedese päeva nael. Naerurõkatused ei lakanud vist hetkekski ja need kolm tegelast mõjusid juba oma olemuselt niivõrd naljakana, et hea tuju oli pikaks ajaks karanteeritud. Jaan Pehki laulukesed olid muidugi täiesti omaette klass. Tema välimuse ja James Bluntiliku hääle (no offence, herr Pehk!) ning lõppeks ka laulutekstide ning -viiside dissonants oli lihtsalt rabavalt vaimustav. Ka Contra haikude vastu ei saanud midagi. Üks jäi mulle meelde ka. Nimeks seltskonna kroonika: Triin Tulev, Pille Minev, Remsu Olev. :)

Järgmisena oli kavas Bonzo. Mina olin seda meest enne vaid korra Tõuniga esinemas kuulnud ning läksin seega kontserdile suhteliselt ignorandina. Selgus, et ta on väga popp, sest kabel oli pilgeni rahvast täis ja kontsertiga alustati 15 minutit enne algust, sest rohkem inimesi lihtsalt sisse ei mahtunud. Mehel on küll suurepärane hääl ja ka kuulatavad laulud, aga mingit erilist elamust see kontsert mulle siiski ei pakkunud. Pigem kippus uni peale sellest õhupuudusest ja tagumik jäi kangeks kõvast kirikupingist.

Õhtu päädis MägiSibula kontserdiga merelaval. Rahvast oli meeletult. Seadsime end kuhugi külje peale istuma, kuid head elamust takistasid siiski kergelt nokastanud tüübid ja telefoniga rääkivad isikud. Thulelikke lugusid ei olnud, niisiis kiskus külm eriti keha ligi. Õnneks pläsku küll veidi aitas;) Kuigi mulle mõlemad muusikud muidu väga-väga meeldivad, siis seekordne kontsert oli küll mittemidagiütlev.

Veidi peale üht öösel võiski esimese päeva lõppenuks lugeda ning mööda kottpimedaid Käsmu külavaheteid käsikobamisi kuidagi ööbimispaika vedada. Õnneks järgmistel päevadel olid ka korraldajad oma paarist apsust aru saanud ning ülejäänud öödel valgustasid pisikesi tänavaid küünlad ning ka kabeli (mis on tõesti väike koht) esinejad olid vabaõhulavale toodud.

Pildid siit.

Meenutusi suvest

Kuna üleeilsest sai suvi läbi, siis oleks paras aeg väike memo möödunust teha, et mitte kõike head ja toredat päris ära unustada.

- Henri lõpetamine: väike venna on kasvanud suureks meheks (minust 25 cm pikemaks) ja lõpetas suure surmaga põhikooli. Ma polnud aastaid vanasse kooli saanud ning tore oli õpetajaid näha ja paar sõna juttu puhuda. Pärast ametlikku osa toimus vanalinnas Dominique'i restoranis väike koosviibimine Henri klassikaaslaste ja nende vanematega. Nagu ikka, olime parimas lauas ja hea söök, vein ning seltskond kestsid varaste hommikutundideni. Sealhulgas suutsin muljet avaldada Eesti ühele tuntumale notarile, kes lubas mind järgmine suvi, hoolimata juriidilise hariduse puudumisele, tööle võtta. Olgugi, et vaevalt ta seda tõsiselt mõtles, olin ikkagi veidi kõrvust tõstetud:)

- Jaanipäev Vormsis: Jaanipäevaks panin oma seljakoti kokku ning asusin Rohuküla poole näppu viibutama. Kohale jõudmine võttis aega 1,5 tundi ja seitse autot. Õnneks jõudsin sadamasse siiski 15 minutit enne praami väljumist. Kanni juures oli seekord suurem seltskond ning mina hoidsin kokku rohkem Liisi ja Kanniga. Igatahes sai pinksi mängitud, kohalikul jaanitulel line-tantsu õpitud (:P) ning hiljem koduaias kella viieni hommikul lausvihmas tantsitud. Samuti ei puudunud suurem kogus viskit ning saun hommikul kell kuus. Mõnna-mõnna. Järgmine päev pagendasin end Kloogale tagasi ja ülejäänud nädal möödus pigem veidi kurvalt. Nimelt sai must pärast kolme aastat taas vaba ja vallaline tütarlaps.

- Teatud elumuutused süstisid aga tegutsemistahet ning ma hakkasin suure hurraaga giidiks õppima. Käisin isegi kahel korral ekskursioonidega kaasas, aga jälle vana laiskus lõi välja ja ilmad läksid ilusaks ja nii see asi soiku jäi. Eks näis, ehk võtan end veel kokku.

Kui nüüd päris aus olla, siis juuli alguse poole pealt ei meenugi mulle nagu suurt midagi. Tõenäoliselt sai palju Kloogal oldud, vahepeal Tallinnas peol käidud ning niisama logeletud.

- Ahjaa, tegime päevase tripi Henri ja emaga naaberkülla Helsingisse. Nautisime allahindluseid ja kui teised (eriti ema) ostsid kokku ohjeldamatult asju, siis mina lahkusin vaid öösärgi, kummikute ja koti võrra rikkamaina. Plaan oli küll ka Helsingis veidi turistitada, aga seekord selleks võhma ei jätkunud.

- Arbaveres käik: oli plaan murakale minna, aga vihma sadas ohjeldamatult (just nagu praegu) niiet kogu asi päädis aidas istumise, paari dringi ja suurepärase saunaga. Vähemalt oli lõbus. Taaskord veendusin, et mul on ikka toredad sugulased.

- Vanaema 70. juubel: Eelmisel õhtul orjasime emaga öösel kella kolmeni köögis ja valmistasime lõhemedaljone ette. Sünnipäev oli aga uskumatult tore. Kuna oli väga palav päev ja vein magusavõitu, siis otsustasime tädi Enega (tubli 60 aastat) hoopis viina jooma hakata. Paraku polnud viina sünnipäevaks varutud ja need kaks pudelit, mis olid, said üpris ruttu otsa. Siis tuli minna vanaema moosima, et kas tal tõesti rohkem ei ole. Ja uskuge või mitte, tal tõesti pesukapis oli;)
No aga, kes see ikka siis südasuvel sooja viina tahab juua. Niisiis jõime edasi veiniklaasidesse jääkuubikute keskele kallatud viina maasikatega. Kell kuus õhtul olin ma igatahes juba ammu mõnusalt svipsis.
Kuna vanaemal oli tähtsam sünna, siis lisaks tavalisele kompaniile olid kohale tulnud ka kaugemad tuttavad-sugulased, kes tõele au andes, on sada korda toredamad. Sai paljude toredate inimestega juttu aetud. Eriti meeldis mulle isa ristiisa Raimo, kellega ka mitu tantsu tantsisime ning kes kunagi 80-date alguses Nõukogude spetsialistina Guinea ülikoolides käis. Sai isegi prantsuse keelt praktiseeritud;)
Loomulikult ei puudunud peolt karaoke, mida minu kallis ema ka hiliste öötundideni laulis. Mina eelistasin naabrimehega (ainuke ilus mees peol:P) tantsu lüüa ja muidu edvistada:P Mingi kell tõi see sama naabrimees välja Kellukese pudelis hansat ja sellest hetkest ma enam väga korralikult asju ei mäleta. Pidime küll minema tema juurde rummi järele, aga mingil hetkel avastasin end hoopis kuskil metsavahel tema autos:P Kuna mõistus, hoolimata alkoholist, oli endiselt kodus, siis ähvardasin mitu korda jala koju minema hakata (Õnneks ei pidanud, sest mul polnud aimugi kuhu poole minna:P), kui ta mind kohe tagasi vanaema juurde ei vii. No ta ikka lõpuks viis:P
Kui kogu see juhtum polnud eriti koomiline, siis asja tegi koomiliseks see, et kergelt svipsis ema märkas mu kadumist ja rohkem svipsis onunaine väitis, et nägi mind L-ga lahkumas. Niisiis sõitsid nad purjuspeaga kogu küla läbi mind otsides. Käisid ka tüübi kodus, kus mingit pidu peeti:P Ma kujutan ette, et neil inimestel võis küll naljakas olla kui mingid kaks suvalist tädi sisse jalutavad ja küsivad, et kas L siia mingi tüdrukuga ei tulnud:D Lõpuks olla neile pettunud naabrimees vastu sõitnud ja mõrult teatanud, et merxs on kodus:D
Kuna pidu hakkas vara, siis kell 1 oli kõik see mees kodus ja hoolimata veidi peavalusele pühapäevale jäi kogu sündmusest üksnes hea mälestus.

- Siis saabus suvi: ma käisin seitse päeva järjest rannas ja olen hetkel enda kohta ikka väga pruun. Rantideta;) Merevesi oli ka supersoe ning enamasti käisin vähemalt viis korda päevas ujumas. Samuti sai tublisti rattaga sõidetud ning metsas vaarikaid söödud.

- Ühe ilusa suvepäeva õhtul tuli mulle külla vana klassiõde Evelin, kellega algatuseks rannas pudeli veini ära jõime, pärast seda lõbustatult kaluri võrguni ujusime ning selle randa tirisime ning siis koju suundusime. Kuna selleks kellaks oli Lohusalu tantsuõhtu juba lõppemas, aga meil tuju hea, helistasin oma vennakesele. Ja nii me leidsimegi 20 minutit hiljem ennast naabriaias ossipeolt. No me muidugi ei hellitanud ka. Sõitsime see paarsada meetrit uhke Manni sportaudiga treppi. Edasi olime tehtud tsikid. Kohe alguses sain endale kaela vana tuttava K, kes hoolimata oma tüdruksõbrast mulle väga pai tahtis teha. Kuna tegu on noore sõjaväelasega, siis oli päris tore teda käsutada. A la, 20 kätekõverdust, ümberpöörd jne. Ma arvan, et õhtu jooksul tegi vaene K vähemalt 100 kätekõverdust, samuti otsis mulle juua tõi vett ja oli muidu armas. Need noored poisid on ikka head - hüppaksid või aknast välja kui ilusti küsida:D
Samuti nägin esimest korda elus oma venda purjus ning tegin taga koosühe suitsugi (ei mäletagi, millal seda viimati tegin. Pakuks et mingi aasta tagasi). Maailm on ikka üllatusi täis. Nüüd meil on ema ees vähemalt ühine saladus ja selle võrra saame paremini läbi;)
Õhtui päädis kella poole kuuese suplusega hommikul meres, kus ainult udu meie vahel ujus.

- Edasi tuli veel randa ja veel pidusid. Näiteks jõin paar päeva tagasi Papajeviga Texases tubli 4 mojitot ära ning nägin peaaegu baarikaklust. Õhtu lõpetas traditsiooniliselt Levikas.

- Järgmine päev sain kokku Michael-ga, kes on Lyoni 3 ülikoolis õppiv poolakas ja kirjutab magistritööd Eesti-Vene suhetest. Väga huvitav oli ning leppisime kokku veel trehvata ja näiteks Kumusse minna, kuhu, häbi küll, ma endiselt veel jõudnud pole. Õhtu lõppes Garfiga Kloogal ujudes ja mu vanast arvutist uude asju ümber tõstes.

Ja voilà, siin ma nüüd olen. Sügisese USA-sse minekuga on palju tegemist. Hetkel ajan endale ühikakohta välja ning ka viisa jaoks peab ettevalmistusi tegema.
Muidu aga vaatan Gilmore'i tüdrukuid, loen raamatuid ning söön mannavahtu. Varsti lähen oma uute Helsingist ostetud potikutega lompidesse solistama ning kui merevesi väga külm pole, ka ujuma. Õhk on igatahes ülimalt sügisene - akna taga näitab kraadiklaas tervet üheksat pügalat:D