Kolisin ära

Katsun uuesti järje peale saada uues kohas.

It's business time

Blogida tuleb millegi pärast alati meelde siis kui päriselt väga midagi teha pole.
Eelnev nädal oli kiire-kiire ja tegevust täis. Teisipäeval veetsin pool päeva Broni campusel, kus toimus üliõpilasvahetuse päev. Olin oma teaduskonna standil ning rääkisin bakatudengitele kui lahe on Ameerika. Kogu selle mälestuste virrvarri sees olles tuli ka endal tõeline tahtmine tagasi minna. Aga, oh well, ajad on rasked, California välistudengitele väga stippe anda ei taha ja ise ka aastaid laenuikkes olla pole soovi, nii et hetkel olen selle mõtte kaugemasse tulevikku lükanud. Kui ka hiljem soovi on ja asjalood paranenud, siis miks mitte.
Hetkel on esikohal hoopis praktikaotsingud. Olen kirju siia-sinna saatnud ja hoolimata koha puudumisest, ei ole lootus sugugi kadunud. Otse vastupidi. Kuidagi juhtus, et see nädal tõi mu teele rohkem võimalusi kui eelnevad kuud.
Kolmapäeval, pärast kaheksat sugugi mitte väsitavat tundi (ilma irooniata, kus juures)lastega, sain kokku konsuliga, kellega veidi Eesti asja arutasime ning siinsete eestlaste nimekirja updatesime. Kuna ta kontor asub Chambre de commerce's, kus ka paljud muud konsulaadid asuvad, pani ta ette, et saadaksin teda Malaisia konsulaadi avamisel. Väike kõne suursaadikult ja kohalikult konsulilt ning shampus voolas ojadena ning sushid olid tasemel. Sellised üritused panevad mind alati mõtlema, et peaks endale visiitkaardi tegema. Kuidagi tobe on neid koguda, ilma ise midagi vastu andmata. Igatahes kohtusin mitmete konsulitega ning Malaisia suursaatkonna esimese sekreteriga Pariisis. Käskis mul talle tingimata helistada kui ma Pariisi lähen. Nagu ka üks turisminduses töötav edukas ärinaine, kellel omanimeline firma ning kes arvas, et ma olen üks ägedamaid noori inimesi, keda ta on viimasel ajal kohanud:P Nojah, ei tea, kas peaks nüüd Malaisia saatkonnas äkki praktikat küsima? :D
Konsul tõi mu autoga koju ning mul oli paarist shampuse klaasist ja äsjasõlmitud ntutvustest rohkem kui hea tuju. Paraku leidsin kodust eest kurva Celine'i, kelle vanaisa oli samal õhtul teise ilma lahkunud. Ma ei ole vist väga hea lohutaja ja ütlesin ka talle, et ma kuulan teda hea meelega ja nutta mu õlal võib ka, aga muidu ei oska ma midagi öelda. Õnneks polnud tal üldse nututuju, vaid soov hoopis välja minna ja paar klaasi juua. Nii me siis leidsimegi end Wallace's, kus meie üllatuseks Prantsusmaa-Austria mäng käis. Õnnega pooleks saime eriti nunnu viiluõpetaja lauda istuma ning nalja jätkus südaööni. Kuna ilm oli üleöö tõsiselt külmaks läinud, siis väga üle siiski ei pingutanud ja viimase metrooga tulime koju.

Neljapäev oli veel põnevam, aga siinkohal hetkel lõpetan, sest David helistas ja lubas veini tuua kui ma pannkooke küpsetan. Ehk siis, ma lähen nüüd pannukaid tegema ;)

To be continued :D

Punasest mantlist tingitud efekt ehk hea päev

Neljap2ev oli yldse hea p2ev. Loengud olid huvitavad, s6in sushit ning 6htu veetsin Celinega v2ikeses kohvikus, kus meid r66mustas meeliylendav jazz. Tegelikult oli plaan hoopis briti pubisse minna, aga kuna see oli paksult rahvast t2is, m6tlesime hoopis nurgataguses kohvikus v2ikese dirngi teha. Meie suureks yllatuseks oli sisse astudes meid ees ootamast kuus inimest ja viis meest laval. Vot, see on see Prantsuse boheemlaslik h6ng, mida ma raudselt taga igatsem hakkan kui kord siit maalt jalad pyhitud. See, et sa lihtsalt satud v2ikesesse inimtyhja kohvikusse, kus baarman yle leti s6braga kaarte m2ngib ja viis meest tasuta sulle selle sygise parima muusikaelamuse pakuvad ning armasalt naeratavad :)
Ja kui see koht kinni pandi, ootasid meid Wallace's ees vanad s6brad Warwick ja Paul, kes kogu sellesse prantsuseh6ngulisse romantikasse tubli doosi head briti huumorit lisasid. P2rast kergelt p88rleva peaga koju v2ntamist, punane mantel tuules lehvimas, uinusin yle pika aja j2lle 6nnelikuna.

Loo moraal: Kui ei ole ootusi, siis ei saa ka pettuda!

Punase mantli efekt

Kas teid on hommikul kell yheksa kohtama kutsutud? Ma olen k6ike muud kui hommikune inimene ja kell yheksa metroos ei suuda ma t6esti v2iksemaidki m2rke lugeda, milles mul muidu tavaliselt p2ris hea nina on..
Nagu iga neljap2ev, t6usin enne 9-t, et kymneks loengusse j6uda. Vihma sadas, olin hiljaks j22mas. D-liinil oli kuskil mingi 6nnetus ja nii seisidki k6ik metroorongid 10 minutit paigal. Sattusin k6rvuti istuma yhe vanema h2rrasmehega, kes muga juttu tegi. Nagu ikka ilmast jne. P2ris kas ma olen P6hjast p2rit. Noogutasin. Kas Rootsist? Noogutasin j2lle. Peab mainima, et kui sult p2evas keskmiselt kolm korda kysitakse, kus sa p2rit oled, siis on mus juba ammu kadunud tahe v66rastele inimestele, kellega ma kunagi enam elus kokku ei puutu, t6de 8elda. Nii siis olengi vastavalt tujule, kas Islandilt, Norrast, Rootsist, Sommest v96i Taanist. Onu ytles, ga, et ta on Norras t88tanud. Tuli v2lja, et tegemist on vandeadvokaatiga, kes ka Lyon 3-s majandusloneguid annab. Muljetavaldav. Kuna s6ita oli tykk maad, siis arenes meil p2ris elav ja igati meeldiv vestlus. Kysimused, kas ma t2na hommikul juba kohvi olen joonud, ei tekitanud minus mingit emotsiooni, sest hommikul kell 9 ma lihtsalt ei suuda tulla selle peale, et keegi umbes kuuekymne aastane h2rrasmees mind v2lja kutsub. Niikuinii olin ju loengusse kiirustamas. Minu yllatuseks v2ljus onu aga samas peatuses, kus mina ja kiirustas koos minuga koos trammi peale. P6hjus: tal olla Lyon 2-s kohtumine. See veel puudus. Nimelt olin ma ka oma kooli kohta veidi valeinfot andnud. Trammis kohatud kursa6de ei takistanud aga meest mulle oma visiitkaarti andmast ja ka minu numbrit kysimast. Viimasest vingerdasin kyll viisakalt v2lja lubadusega ise kindlasti helistada. P2rastl6unal kui aega oli googeldasin nalja p2rast seda nime. Tuli v2lja, et tegu ongi v2ga uhke advokaadi ja professoriga, kes ka mitmeid raamatuid kirjutanud.Tegelevat eriti endiste Idabloki maade finantsasjade uurimisega. Kahjuks synniaastat ei leidnud :P K6lab p6nevalt ja natuke meelitavalt ning tore oleks muidugi sellist kontakti omada, kas v6i praktikakoha leidmise m6ttes, ja targa inimsega r22kida, aga ma kardan, et k6ik mehed, isegi kuuekymne aastased, tahavad veidi enamat :D Samas, yks vandeadvokaat ei saa ju p2ris loll ja naiivne ka olla ning peaks ju siililegi selge olema, et tema ei kuulu just mu peamiste huviorbiitide hulka. Nojah, ma veel m6tlen, kas helistada, kohvi p2eva ajal v6iks ju isegi juua..
Raamatukogus kutsus yks tudeng kohvile ja 6htul metroo pealt koju jalutades sain ka mitu-mitu komplimenti. Pooled isegi mitte araablastelt. Mitte et ma ilma punase mantlita komplimente ei saaks, aga midagi oli teisiti. Kohtamiskutse kell 9 hommikul on minu jaoks esmakordne. Yhes6naga kui teil on t2helepanupuudus, kandke punast ! :P

Iga vesi jõuab ükskord...

Mitte kartes end korrata (sest et kordamine on ju ometigi meelde jätmise ema), peab mainima, et Lyon on siiski harukordselt ilus linn. Mitte, et mu eelmisel elukohal kuuendas kvartalis midagi viga oleks olnud, aga hetkel naudin ma siiski eriliselt oma jõevaadet ja seda kui kerge vaevaga ma jõe äärde jalutama pääsen. Kuigi projekt Saone'i kaldad Rhone taoliseks kuurortiks ja ummikuks muuta, kus kakerdavate laste ja jalgratturite vahel väib närvid ära kaotada, on olemas, jääb hetkel põhituumik siiski linna teise jõe äärde ja mina saan nautida rahu ning vaikust ja mõningal juhul ka parimaid valikuid Ipodi listist.Üksikud jooksjad või koeraga jalutajad ei morjenda.
Nädalavahetusel oli soe ilm ja meeletult ilus valgus ning nii veetsingi tunde mööda kaldaid luusides. Ei, mitte linna poole, ikka kaugemale, ära sest kärast. Avastasin Ile de barbe'i, nuusutasin sooja sügiselõhna ning korjasin paar värvilist lehte.
Tagasi tulles Calluire's kõndisin mööda ühest parajast segasumasuvilast, kus kümmekord vana suurt jahti/laeva oma üles vuntsimist ootasid. Päike paitamas, kerge värvi lõhn üleval, jalutasin mööda naeratavatest meestest, kes kõik oma kallima eest hoolitsesid. Kes värvis nime peale, kes klopsis laudu kokku.. Idüll! Laev ja vesi, see on elu - naist armastan ma palavalt, merd meeletult ja salaja. Siin küll merd pole, aga mõte jääb samaks. Ja ma mõistan neid mehi täiesti ;)

..et je remets le son!

Pärast presentatsiooni leidsin eest Celine sõnumi "Vajan paari klaasi. Kuhu me lähme?". Tema põhjus polnud küll nii proosaline kui minu oma (pikk ja raske koolipäev). Nimelt diagnoositi ta 85-aastasel vanaisal viimase astme maksavähk. Kurb muidugi, aga pikk elu on ka juba elatud ja ükskord saame me ju kõik sellest vaevast lahti. Nii siis ootasin loengu lõpuni ja helistasin Davidile. Juhtumisi oli ta just oma sõpradega väikest aperod võtmas ja kutsus ka mind lahkesti sinna. Pärast kümmet tundi koolis oli aga mu esimene mõte koju minna, pesus käia ja kõht täis süüa. Nii siis ei liikunudki me meie juurest enne kella 11-st õhtut ja kaht suurt siidrit. Tuju oli hea, kuigi käimine osutus raskemaks kui tavaliselt, sest hoolimata Celine'i hoiatusest, et tema kingad mulle suured on, ei uskunud ma teda:P No pole hullu, ilusate kingade nimel võib ju aeglaselt ka käia:)
Selleks ajaks kui me Hotel de Ville'i jõudsime, oli tunne veelgi parem. Õhtu möödus briti pubis, kuhu ma varem sattunud polnud. Üllatuseks toimus seal ka kohaliku Katolooikliku ülikooli psüholoogia teaduskonna pidu. Kostümeeritud. Polnud hullu, sulandusime rõõmsalt massi ja õhtu koos Celine'i, Davidi, Clementi, Nicolas ja Pierre-Antoine'ga kogus aina tuure. Õlu ja viski voolasid ojadena (õnneks siiski mitte segamini) ja suurimad hitid vaheldusid Prantsuse hittidega ning tantsitud sai ikka hingetuks, lõpuks küll sukis, ilma Celine'i uhkete kingadeta. Nii ei märganudki keegi, kuidas kell kolm baar uksed kinni pani ja meie kaks suurt kannu õlut käes õues seisime. No mis siis ikka, ka tänaval võib ju juua.David ja Pierre olid selleks ajaks kadunud ja niisiis istusimegi Nico ja Clementiga rue de la République'il asuvl pingil ja lõime oma kaks kannu ja neli klaasi platsi. Tänaval on hea istuda, sest ilma midagi tegemata tuleb elu ise su juurde. Võõrastega on ikka hea vahel jaurata. Seda aga kui kümme Prantslast tõsimeeli uskusid, et ma umbkeelne brit olen, oli isegi purjus peaga raske kujutleda.
Kui õlu otsa sai, liikusime intertsist edasi Davidi juurde. Seal aga ka õhtu minu pidevaist õhtutustest hoolimata lõppes. Celine magas, poisid samuti ja mina haudusin esimese metroo plaane. Kui kakskümmend minutit veel oodata jäi, sai vist ka minu jaks otsa, sest 5.20 asemel ärkasin ma 7.30 piste äratuskella peale. Tublisid insenere ootas 8-st 5-ni kool ja terve öö pidutsemine, kaks tundi und ja ka hommikune purjusolek pole mingi vabandus, et mitte minna. Mina ja Celine nii tugevad ei olnud. Tuikusime hoopis metroosse ja sõitsime koju. Naljakas on peolt koju tulla metrooga, mis paksult tööle/kooli minevat rahvast täis. Kell kaheksa tõmbasin esimest korda siin oldud aja jooksul aknaluugid alla, lülitasin telefoni välja ja magasin kella kolmeni :P

CDI - Tehtud!

Kolmapäeval oli siis tõehetk käes - minu esimene suur ja ametlik lapsehoidmine. Pärast hommikust loengut lõin rattale hääled sisse ja tee kulges Saone'i kaldale, see kord ainult teisele poole. Kümnest kuueni koos kuue-, kaheksa- ja kümneaastasega. Peab ütlema, et kogu üritus kulges väga mõnusas võtmes ja ei olnud üldsegi nii väsitav. Kokkasin pardiliha nagu muiste ja ujuma jõudsime ka kenasti. Väike klaverimäng ja inglise keele tund ning tuligi emme koju ja mina olin 70 euro võrra rikkam. Ühtlasi sain esimese ametliku tööotsa Prantsusmaal koos CDI töölepinguga. Kõva sõna :D Ametlikult töötamise juures on positiivne see, et puhkuserahasid peab maksma ja nii saangi ma iga kuu 1/10 oma palgast lisaks, sest puhkust ma ju ei võta:P
Õhtul koju jõudes jõudsin aga ainult süüa, sest meie suur presentatsioon EL-i huvigruppidest ootas tegemist ja interneti puudumisel seadsin sammud Pierre-Antoine'i juurde.
Olgu öeldud, et ka terve neljapäevane päev möödus selle tähe all ja ühtegi muusse loengusse ma see päev ei jõudnudki. Nagu Pierre'le kombeks , hakkasime asja tegema alles päev enne. Nõudis aega, mis ta nõudis, aga kella kuueks oli valmis ja tubli 40 minutit tunnist kulus meile. Kuigi ma pabistasin ja vedasin Pierre'ga kihla, et kui me üle 14-ne saame, siis ostan talle klaasi shampust kuskil kui alla siis tema mulle. Kokkuvõtvalt ütles õppejõud "c'etait exellent". Jee, ükskord ometigi kuuleb seda sõna ka Prantsusmaal. Olen küll tõenäoliselt shampa võrra vaesem, aga selle üle on mul ka ainult hea meel :D

Dreams really do come true

Väikese inimese väikesed rõõmud ehk internet!!!

Altnaabrid olid just nii lahekd, et andsid mulle tasuta oma interneti pääsu. Olgugi, et naabrite oma ja ajutine, aga ikkagi.. INTERNET! Prantsusmaal väärib seegi omamoodi tunnustust. Ehk siis kui teenuste osutamine võtab kuid, siis inimeste lahkus on sellega pöördvõrdelises seoses. Oleks ma seda teadnud, ma oleks juba kolm nädalat tagasi nende juurde pöördunud :D

Nüüd jääb ainult loota, et ehk me saame ka ükskord tööde teostamise loa ja võima päris oma telefoniliini ja interneti sisse seada.

Ladies in black ehk kuidas Merxs ja Celine neljapäeva õhtut veetsid

Neljapäeva õhtul pärast oma killer-koolipäeva 10st 9ni, jõudsin napilt kodus asjad maha panna ja veidi süüa. Nimelt oli toimumas IEP integratsiooniõhtu "must (vanad olijad) ja valge (uued)", kuhu Celine mingi hinna eest üksi minna ei tahtnud ja mind kaasa tiris. Otsustasime ruttu, et päris kaine peaga sinna ometigi minna ei saa ja nii siis tühjendasimegi 15-minuti jooksul pudeli veini toidu kõrvale. Natuke jäi järele ka, aga sellest polnud midagi, sest ka metroos peab ju midagi jooma :D Road 66's maksis sangria erandkorras vaid 2,50 ja ma arvan, et üks neli-viis tükki meid neid ka ära jõime. Rahvast oli palju ja enamik minust nooremaid ning tee, mis sa teed, mulle ikka ei meeldi 18-aastastega koos pidutseda :D Pärast 15-minutilist piinarikast tantsu teise aasta majandustudeninga, kes oli sama pikk kui mina ja minust kolm aastat noorem ning kes muga järjekindlalt homseks õhtuks ja järgnevaks nädalaks plaane tegi, otsustasin Celine kaasa tõmmata ja baari juurde vehkat teha. Seal, oh üllatust, ootas mind ees Ariane - tüdruk, kellega neli aastat tagasi midagi sõbrasarnast olin. No olgu, sõber oli ta pigem siiski by default, aga ikkagi, oma endist klassiõde Montpellierist, kellest ma aastaid midagi kuulnud polnud, Lyonis peol kohata oli piisaval sürr. Tuleb välja, et ta on Celine'i uus kursakaaslane :P
Mida rohkem ma selles umbses pubekaid täis klubis viibisin, seda enam see mulle kõik vastu hakkas. Õnneks oli Celine minuga päri ja nii me üle jõe Wallace'sse jooksimegi. Juba uksel põrkasin kokku Marco ja ta sõbra Warwickiga. Nendega jõimegi õlut, kuni baari sulgemiseni. Selleks ajaks olime aga vähemalt mina ja Celine juba väga heas meeleolus ning Celine isegi oma järgmise päeva hommikuse loengu (kell 8!) ära unustanud. Järgnes hoopis meeleolukas kõnnak meie poole, millele meil julgelt üle 40-minuti kulus. Kuna meil peale siidri midagi kodus polnud, siis tegimegi sellele otsa peale ja kuigi mehed end juba üpris koduselt tundsid, tõstime nad siiski kell 4 hommikul välja. Koomiline oli vaadata, kuidas kaks keskealist svipsis meest kogu hingest linna rattasüsteemile pihta üritavad saada:P

Ilu p22stab j2lle p2eva!

Kyll tahaks kirjuda, et 6ppej6ud mailidele ei vasta, internetti kodus pole, yhistransporti vallutavad streigid ja pangakaardi k2ttesaamiseks ei l2inud ei rohkem ega v2hem kui kaks n2dalat, aga kui s6ita 24-kraadises soojas p2ikesepaistelisel 6htupoolikul rattaga m88da Rhone' kaid, siis ununeb k6ik halb ja tunned kui hea on ikka ilusas kohas elada.