teisipäev, detsember 25, 2007

Kirjad kaamosest

Laupäeval kell viis istusin Lyoni lennujaamas ja jõin Martinit. Tunne oli õige ülev. Eelmisel ööl olin ma jaksanud siiski oma kaua kadunud kalli kaaskannataja ära oodata ja juba sama õhtu ootas mind tuledes Tallinn ning soe kodu Kloogal.
Lõpuks jõudsin Kloogale küll alles kell kolm öösel, kaks tundi hiljem, kui plaanitud. Aega kasutasin siiski suhteöiselt ökonoomselt - peamiselt õppides. 3/4 avaliku halduse semestri loengumaterjalidest on üle käidud. Eks midagi pea ju tagasiteele ka jääma:P
Amsterdami-Eesti lennul jõin rohkem küll veini ja jutustasin kõrvalistuva Luxembrugis töötava naisega.
Igatahes on Eestis oluliselt vähem talvine kui Lyonis. Ja koguaeg on pime. Esimene hommik ärgates arvasin, et kell on väga-väga vara. Tegelikult oli üks päeval:P Aga sellest hoolimata on hea. Eile käisime Estonia kontserdisaalis Eesti keeli kuulamas. Mere ääres on mõnus tatsata, saun on suurepärane ning heeringas hapukoore ja sibulaga on vaieldamatu lemmik.

Jõuluvana oli ka helde ning tõi uue lõhna, suure sõnastiku, Indigolaste plaadi, kalendri, pajalapid ja muud pudipadi.

Häid pühi teile kõgile!

laupäev, detsember 22, 2007

So this is Christmas

Lyonis on juba varsti nädal aega meeletult ilus ilm olnud. Paar kraadi külma, tuulevaikus ja päike. Ainult lumi on täiuslikust talveilmast puudu.
Naljakas, esimest korda lähen vist Eestisse teadmisega, et seal on soojem kui siin:D
Mul on juba mitmendat päeva selline pisike ärevus sees, jõuluärevus. Metroodes lastakse jõululaule, tänavad on kaunistustest tulvil ning ilm on talviselt karge. Täna kooliski oli tunda lähenevat vaheaega ja aastalõppu. Paljud olid tulnud loengutesse kohvritega, et otse siis raudteejaama ja sealt edasi koju kihutada. Pärastlõunal raamatukogus õppides oli sots.korrus täiesti tühi. Peale minu veel 4-5 inimest. Tavaliselt on neid 10-15 korda rohkem.

Ka kodu on korras ja küünlalõhna täis ning jõulumuusika mängib taustaks. Kohver on peaaegu pakitud.
Vähemalt on mida oodata. Paari tunni pärast peaksin ma oma tibu kätte saama ja homme öösel magan juba kodus :)

Loodetavasti magan, sest mul on Amsterdamis täpselt 50 minutit aega, et lennukit vahetada. Kui esimene lend peaks hilinema siis...

reede, detsember 21, 2007

Mees tuleb koju

Nonii, täna on nüüd käes see päev kui Urmo peaks pärast pikki rännakuid konnaõgijate juurde tagasi saabuma.
Peab tunnistama, et väike ärevus on sees küll. Umbes selline nagu oli poolteist aastat tagasi, kui esimest korda koos Lyoni tulime. Ka siis ma kartsin, et mis moodi see kooselu küll välja nägema hakkab.
Kui ta kevadel Eestisse läks oli mul vastupidine deprekas. Hirm üksi olla. Igasugused kurvad mõtted tulid pähe: à la kui ma vannis kukun ja luud murran, siis läheb nädalaid enne kui tõesti keegi huvi tunneb, et kus ma olen.
Nüüd olen nendest hirmudest üle saanud ja pean tunnistama, et tegelikult on üksi päris meeldiv elada. Keegi ei vingu, et põrand on pesemata ja magamistuppa on moodustunud vaip mahavisatud riietest:D Tagasi on pigem see aeg, et hmm.. kuidas me küll koos elama hakkame:P
Esialgu harjutame igatahes päeva kaupa, sest juba homme läheb Merxs koju!!!

Kohtume siis sealpool reaalsust!

Euroopa on küla

Otsisin teisipäeval meeleheitlikult asendussaali, kus pidi üks loeng toimuma. Kuna tegu oli hoopis teiste majadega, kus tavaliselt käin, siis osutus see küllaltki raskeks. Kui ise ei leia, tuleb sõbrad appi võtta, ehk siis küsida. Küsisingi esimeselt ettejuhtuvalt tüdrukult. Arutasime veidi, kus see küll asuda võiks. Tema ka ei teadnud, hakkasin just edasi liikuma, kui äkki ta küsis, et kust ma pärit olen. Kuna mul oli tõesti vaja õigeaegselt sinna loengusse jõuda, siis viskasin üle õla, et Eestist. See peale sain vastuseks "Oligi kuidagi tuttav aktsent".
Jah, ma jooksin meie ülikoolis, kus on 25 000 tudengit, kokku Marinaga! Marina on vene rahvusest neiu, käinud ka vene keskas ja nüüd teist aastat Prantsusmaal. Õpib sama asja, mis mina, ainult et esimesel kursusel. Loomulikult vahetasime numbreid ja lubasime uuel aastal kindlasti kontakteeruda.
Ma pean ainult tunnistama, et ei tekkinud seda sama tunnet, mis päris eestlasi kohates. Jah, ta on küll tõenäoliselt Eesti kodakondne ja räägib ka talutavalt eesti keelt (kuigi vahele viskab prantsuse keele sõnu), aga ta pole ikkagi see. Tema ei ole see tüdruk, kellega öösel jõe ääres jalutades "Mesipuud" või In Spe laule laulda, nagu me siin Silviega näiteks korduvalt teinud oleme. Pole ka kindel kas ta meie nostalgia filmidest vaimustub. Ja ma ei ole hetkel kindel, kas ma tahangi temaga oma väikest kujuteldavat ideaalset Eestit jagada.. Eks saame teada.

Igatahes poole kohaga eestlane on juures. Loodetavasti ka tore.

laupäev, detsember 15, 2007

Jõulud, tulge juba!

Inksu läks juba eile Eestisse jõulupuhkusele ja ka minul oli tõeline jõulu- ja kodutunne peal. Eriti pärast seda kui kõik oma jõulukingid ostetud sain. Oi kui hea tunne see on, sest ei ole midagi vastikumat kui rahvast täis poodides trügida.
Õhtul koju jõudes oli täpselt selline tunne, et peaks pakkima hakkama, sest homme läheb lennuk. Kahjuks läheb lennuk alles nädala pärast, niiet kohver peab veel ootama. Nüüd tuleb hoopis viimased paar päeva selle aasta sees asjalik olla ja paar koolitööd ära teha ning siis.. KODU!
Mis sest, et siin on sama külm kui seal, mis sest, et lund ei ole. Tahaks Kloogale mere äärde tatsama ning soojale köögipõrandale pliidisuu ette istuma. Tahaks juua korralikust piimast tehtud kakaod ja süüa ohtralt hapukapsast, verivorsti ning heeringat. Tahaks kuuselõhna ja piparkogitainast. Tahaks sõpradega kohvitada. Tahaks mammaga jutustada. Tahaks sauna. Tahaks telekat vaadata (pühade ajal alstakse ju igast häid asju).
Tahaks lihtsalt koju!

Jälle toidurindelt

Viimaste kuude jooksul on traditsiooniks saanud, et vähemalt korra nädalas söön väikese sushi. Maiuspalad soetan kohalikust kaubanduskeskusest Carrefourist, kus headel päevadel 7€ eest täitsa normaalse koguse sushisid ja makisid saab. Eile õhtuses loengus tegi aga Sandra ettepaneku Jaapani restorani minna. Mõeldud, tehtud. Nüüd pean tunnistama, et ma eit aha enam Carrefouri sushi poole vaadatagi. See on see, kui üldse restos ei käi:P
Igatahes oli supertore ja mul on tõsiselt hea meel, et mul on ka prantslaste seas tõsiselt võetavaid sõpru tekkinud, kellega pidevalt koos väikse klaasi taga istuda, kooli grupitöid koos teha ja nüüd.. ka sushit söömas käia:)

Kus sa olid? Oh, ma esindasin oma rahvast

Lõik Armastus kolme apelsini vastu. Ma ka esindasin oma rahvast:P

Kolmapäeval avanes mul võimalus Lyoni Eesti aukonsuli Serge Arnauld'ga Grenoble's Baltimaade konverentsil käia. Üritust organiseeris assotsiatsioon Baltimaade sõbrad. Kohal olid Eesti, Läti, Leedu aukonsulid ning igal konsulil kaasas ka oma maa tüdruk. Meid kasutati ühtlasi kui eksponaate ning vastasime publiku küsimustele. Kuulajaskonna moodustasid 70-80 inimest, keskmiselt vanemapoolsed.
Juba kell pool viis korjas mind Eesti ja Läti konsul uhke mersuga üles ning sõit viis teise linna. Konsulid, 60. eluaastates papid, olid toredad ning juttu jätkus kauemaks. Kiruti streike, kommuniste ja muid vasakpoolseid ning bürokraatiat. Loogiline ka. Tegu oli endistest ärimeestest nüüdsete pensionäridega, kes on terve elu kõvasti tööd rabanud ning tänu kellele (just nemad maksavad meeletult makse siin riigis) kogu Prantsusmaal üldse veel üleval püsib.
Grenoblesse jõudes läksime restorani. Nimelt organiseeris assotsiatsioon konverentsiegijatele dinée. Süüa sai väga hästi, vein oli hea ja jutt jooksis endiselt. Tõele au andes rääkisin Läti ja Leedu tüdrukuga küll suhteliselt vähe, sest kõrvuti me ei istunud ning lisaks oli tegu juba üle kolmekümneste naistega, kellel ühel vist kaks lastki. Polnud päris seesama elukogemus kui mul. Naljakas oli see, et alguses mingid tädikesed üritasid muga hästi aeglaselt rääkida, et ma ikka aru saaks:P Nad vist ei teadnud, et ma olen siin maal juba mõnedki aastad veetnud.
Konverentsil tegi iga konsul oma maast esitluse. Eesti oma ruulis täiega. Räägiti E-stoniast ning kultuurist. Läti vana näiteks jahuski pool tundi ainult ajaloost, ja mitte kaasaegsest, vaid ikka ristisõduritest ja piiskop Albertist. Igatahes läksid konsulid kõvasti üle aja niiet küsimuste voorule jäi suhteliselt vähe aega. Peab tunnistama, et väga kompromiteerivaid küsimusi ei tulnudki, lolle lausa üldse mitte (à la kas teil elekter on). Leedi kohta küsiti mingile juudi surnuaia peale ehitamisest ning uuriti Eesti-Vene suhete seisu pärast pronkssõduri jama. Sellele küsimusele vastas Eesti konsul väga konkreetselt: "Vaataks äkki parem tulevikku!":p
Mina rääkisin rohkem endast, et kes ja miks ma siin olen ning veidi EL-i astumisest ja meie jõulutraditsioonidest.

Tegelikult on kahju, et selliseid asju Baltimaade kohta tehakse, sest väga raske on samastada Eestit Läti ja Leeduga. Hea küll, mingi osa meie ajaloost kattub, aga kultuur ja traditsioonid on ikka väga-väga erinevad.

Õnneks on Eestil superlahe ja asjalik aukonsul, kes meie lippu ikka kõrgel hoiab! :)

pühapäev, detsember 09, 2007

Hea söök!

See, kes mõtles välja lõhe, täpsemalt soolalõhe, vääriks küll oma Nobeli. Pole midagi paremat kui toores lõhekala väikse sidruni ja võisaiaga. Olude sunnil ma saia ei söö, aga toores lõhe on endiselt popp. Alles eile ostsin 500 gr lõhet, lõikasin selle tükkideks, soolasin sisse ja nüüd käin külmkapi vahet seda nosimas. Niiii hea! Ühtlasi olen loobunud lõhe ahjus tegemast. See on nii kallis kala ja olgem ausad, toorena on ta palju parem! :P

Fête des Lumières


Pildid pole just kenjaalsed, sest fotokas on mul juust ja pimedas ei suuda ma piisavalt kätt paigal hoida, et korralikke pilte saada. Niisiis nautige kassaegset (loe:udust) fotokunsti!:P

Ilusaid pilte vaadake siit.

Igal 8. detsembril alates 1852. aastast tähistab Lyoni linn Fête des Lumières'i ehk siis Valguse pidu. Legendi järgi päästis neitsi Maarja 1643. aastal Lyoni linna Prantsusmaal möllanud
katkust. Tänutäheks tähistab linn neitsi Maarja päeva ning süütab end tuledesse tema austuseks. Tegu on küll algselt religioosse pühaga (nagu on ka jõulud, lõppude-lõpuks), kuid tänapäeval on sellest saanud tõeline turismimagnet ning 4-päevased pidustused. Nimelt on Lyoni tähtsamad monumendid, kirikud ja muud hooned saanud valgusmärngude objektiks.

Käisin minagi linna avastamas. Reedel jõime vihmas hõõgveini Sandraga ja laupäeval tuiasime ringi Silviega ning tegime väikse hõõgveini Kadriga. Kahjuks kaasneb kõikide selliste üritustega ka meeletu rahvahulk ja niisama rahulikult hõõgvein näpus mööda linna ringi jalutada on raske. Pigem peab end läbi murdma.

Õnneks annavad asjale vürtsi lahedad bändid/tänavamuusikud, kes rahvale tasuta meelelahutust pakuvad. Ja seda hoolimata vihmast:)

Koolis on endiselt põnev

Neljapäeval kooli minnes oli mul tuline kahju, et fotoaparaati kaasas polnud. See, mis ülikooli peasissepääsu juures toimus, oleks väärinud jäädvustamist! Esiteks oli Rhone'i kallastele pargitud üheksa suurt politseifurgooni. Kui eelnevatel päevadel olid mendid autodes kaarte tagunud, siis seekord olid bussid tühjad. Kooli tänavale keerates sai selgeks ka miks. Nimelt oli pool ülikooli peahoonest ümberpiiratud märulipolitsei poolt:P Ilma naljata. Tüübid seisid täies kaitsevarustuses: õla- ja jalakaitsmed, kilbid, kiivrid, relvad. Päris spuukitunne oli ausalt öeldes:D
Tuli välja, et hommiku poole oli õpilaste poolt jätjekordne blokaad organiseeritud, mille siis politsei vägivaldselt (3 üliõpilast haiglas) maha surus. Kui mina kooli jõudsin, siis sisehoovi sai sisse üliõpilaskaardi esitamisel ning märulipolitsei vahelt teed leides. Mul oli tunni aja pärast California asjus koosolek ning paar paberit vaja välja printida. Sisse minema hakates kõlas teiselt poolt karjatus: "Merxs, NON!" Karjujaks oli muidu väga sümpaatne grupivend Marc-Olivier. Tunne oli nagu filmis, kus on kaks poolt ja kus reeturit, kes ühelt poolt teisele läks, etendasin mina:D Nimelt otsustasid enamus tudengeid ning õppejõude boikoteerida tunde ning mitte ülikooli hoonesse sellistes tingimustes siseneda. Kuna mul oli tõesti vaja need dokumendid ruttu välja printida, otsustasin karjeid ignoreerida:D
Õhtusesse loengusse minnes oli asi rahunenud. Märulipolitsei oli kella viieks kadunud (kas tööpäev sai läbi?) ja sissepääsu kontrollisid ülikonnas mendid:D Esimese surmigava sots.loengu otsustasime siiski kohvikus õlut juues ning olukorda kirudes veeta.
Kui ma eelmises postis mainisin, et ei saa aru, miks politseid enne kohale ei toodud, siis nüüd juba hooman veidi ka selle teguviisi negatiivseid pooli. Ega ikka ei ole tore küll märulipolitsei saatel demokraatiat ja inimõiguseid õppida:P Tegu on ikkagi ülikooliga. Samas ei ole mul ka paremat lahendust pakkuda. Eilne eksam jäi juba selle olukorra tõttu ära, eks näis, mis tulev nädal toob. Minu prognoosi kohaselt enne jõuluvaheaega (22 dets) midagi suurt ei muutu. Puudub diskussioon. Inimesed on polariseerunud ja ausalt öeldes on mul juba kõrini neist "pour" või "contre" argumentidest.

teisipäev, detsember 04, 2007

Prantslaste rahvussport - streik!

Sellest, kuidas prantslased erinevaid manifestatsioone ja streike armastavad, olen ma ka eelnevalt kirjutanud. Oma kolme ja poole siin veedetud aasta jooksul olen ma kokku puutunud väga paljude erinevate streikidega. Lugematuid transporditöötajate streike pole mõtet hakata üles lugemagi. Neid tuleb vähemalt kord kahe kuu tagant ette:D Just tänagi teatati trammis valjuhääldist neljapäevasest streigist ning ühistranspordi ebakorrapäraselisest liikumisest:P
Nüüd aga koolistreikide juurde. Nendega olen isiklikul tasandil kokku puutunud tervelt kolmega.

Kõige pealt 2005. aasta Filloni, kes on muideks praegune peaminister, seadus, mis pidi toonast koolisüsteemi reformima. Eelkõige olid puudutatud keskkoolid, kus valikainete maht ning õpetajate arv pidi veelgi vähenema. Olin siis kohalikus väikelinnas Barbezieux 11. klassis ning kool oli tubli kolm päeva kinni. Ühel neist päevadest käisin minagi streikimas. Oli tore. Istusime asfaltil ja panime autoteid kinni. Kohalikud reporterid uudistasid ringi. Teistel päevadel magasin kodus. Mul oli ausalt öeldes sellest seadusest kama kaks, sest mingit soovi Prantsusmaale jääda jaanuari kuus mul veel polnud. Vastu see seadus igatahes võeti, kuid seda, kas ka mingeid olulisi muudatusi tehti, enam ei mäleta.

2006. aasta kevadel vallutas terve Prantsusmaa CPE streik. CPE tähistab esimese töökoha töölepingut, mis võimaldanuks alla 26 aastane inimene kaheks aastaks nö "prooviajale" panna, mil töötaja vallandamine on lihtsustatud. Olgu selgituseks öeldud, et Prantsusmaal on väga raske töötajat tähtajatu lepingu ehk CDI puhul vallandada. Seadus tehti lootuses vähendada tööpuudust noorte seas, mis on ligi 25%, julgustades firmasid neid palkama, kartmata hilisemat raskendatud töötaja vallandamist kui viimane ei vasta tööandja ootustele.
Elasin tol ajal Montpellieris ning olin 12. klassis. Meie nö eliitkeskkool oli osade õpilaste poolt moodustatud blokaadist ja streikidest halvatud ligi kolm nädalat. Kohalik ülikool aga näiteks kolm kuud. Just see seadus rikkus presidendiks saamise võimaluse tollasel peaministril de Villepinil ning lamineeris veelgi enam niigi sisepoliitiliselt ülinõrka Chiraci.
Just CPE perioodil nägin ma Prantsusmaa tõelst revolutsioonilist palet. Montpellieri aprilli streik tõi kokku mitukümmend tuhat inimest. Meiegi Terjega jõlkusime nendega pilte tehes kaasas. Naersime omaette, et meil on laulupeo rongkäik, neil stregid:D Peab tõdema, et tuju oli kõigil hea. Rahvas laulis ja tantsis. Vihastest inimestest oli asi kaugel.
Paraku ei oska prantslased rahumeelselt koole blokeerida. Nii mõnedki minu tollased klassikaaslased elasid nädalaid koolis. Sõid ja magasid seal. Nii mitmedki hooned muudeti nende poolt kasutuskõlbmatuks. Ülikoolides lõhuti arvuteid, raamatuid ja mööblit. See, mis moodi koolivara lõhkumine seaduse tagasivõtmisele kaasa peaks aitama, jäi mulle arusaamatuks.
Kuna minu puhul oli tegu abituriendiga ning riigieksamid seisid ukse ees, siis kasutasin oma vaba aega pigem õppimiseks. Ka Barcelonas sai Terjega suurte streikide ajal ära käidud.
Suur mobilisatsioon tõi siiski ka mõningat edu, sest tööseaduse osa seadusest kõrvaldati ning toonase presidendi parem käsi ja UMP üks juhtfiguure de Villepin oli kaotanud igasuguse autoriteedi ning lähituleviku väljavaated poliitika valles.

Kolmas streik sai tänasega nüüd loodetavasti läbi. Minu ülikool, Lyon Lumière 2, oli ligi kolm nädalat kinni.
Nimelt võeti juulis, ehk siis 5 kuud tagasi (sic!) vastu uus ülikoolide autonoomsemaks muutmise seadus, loi Pecresse (Valerie Pecresse on kõrghariduse minister), mis muudaks juhtkonna jõuvahekordi ning lubaks erasektoril ülikoole finantseerida. Loomulikult tõusis meeletu poleemika selle ümber, et nüüd hakkavad firmad dikteerima, mida keegi õpib. Kui autonoomsusega lõpuni minna, siis võib karta, et ka ka iga ülikool kehtestab vastavad sisseastumiskriteerumid (hetkel võib ülikooli minna iga mats, kel keskharidust tõendav paber taskus. Tõsi, siin maal on keskkooli lõudiplomit tunduvalt raskem omandada kui näiteks Eestis) ja suurendab üliõpilaste poolt makstavaid sisseastumistasuseid, mis hetkel ulatuvad 150€-ni aastas. Need viimased kartused pole aga kuidagi põhjendatud, sest käesolev seadus neid ei puudutaks. Minu arust on loi Pecresse väga asjalik seadus, mis aitaks ülikoolidel vähendada finantskriisi (tänu erasektori kaasamisel rahastamisesse) ning koolitada tulevasi lõpetajaid vastavalt reaalsele vajadusele tööturul, mis oma korda vähendaks töötust noorte kõrgharitute seas.
Naljakas on see, et need samad streikivad üliõpilased vinguvad pidevalt Prantsuse ülikooliharidussüsteemi ebaefektiivsuse üle. Nüüd, kus keegi tahab midagi muuta, on kohe kisa lahti. Ei pea vist mainimagi, et kui paar aastat ühtsele Euroopa kõrgharidussüsteemile, 3+2+3, üle mindi, siis suutsid prantslased jälle kuid steikida. Nüüd on kõik rahul. Ka oleks minu meelest tervitatav ülikoolidesse sisseastumine mingite kriteeriumite põhjal. Ka siis keskkooli lõpueksamid või sisseastumiseksamid, aga midagi tuleks teha. See ikka ei ole normaalne, kui esimese aasta alguses ei jätku kõikidele istekohti ja vähemalt 50% esimese kursuse tudengitest kukub aasta lõpuks välja.
Hea küll, seadus seaduseks, tegelikult tahtsin ju hoopis stregist rääkida. Esiteks on naljakas, et streikidega alustati poolest novembrist, kuigi seadus võeti vastu juba juulis. Miks? Hea küll, saan aru, et suvel on kool kinni, aga miks me ei streikinud septembris või oktoobris? Miks alustada just siis kui suured kontrolltööd ja eksamid saabuvad? Vägisi jääb mulje, et streikijad lihtsalt ei viitsi õppida.
Streikijad ja ülikooli blokeerijad räägivad ju muidugi "demokraatia" nimel. "Demokraatia" on jutumärkides, sest loengusaalides peetavad üldassambleed, kus osaleb üldjuhul 1000-1500 inimest (rohkem lihtsalt ei mahu) ning kus "diskuteeritakse" ning hääletatakse, ei ole demokraatlikud. Käisin ka ühel neist koosolekutest. Esiteks ei kontrolli keegi, kas inimesed, kes käe tõstmisega hääletavad, on üldse meie kooli õpilased. Teiseks, kas võib pidada diskussiooniks olukorda, kus 1300 seaduse vastast ei lase absoluutselt seaduse poolt olijatel sõna võtta. Nägin ise kuidas igati viisakalt noormehelt lihtsalt kisti mikrofon käes. Samuti sõimati kõiki blokaadi vastu olijaid (mis ei tähenda automaatselt seaduse poolt olemist! Mõni meist tahab lihtsalt õppida!) sarkozistideks ninf fashistideks (hea kodune tunne tuli! :P) Kuna üldassambleedes, mingit erilist demokraatiat just ei viljeleta, tuli juhtkond vastu ning organiseeris ülikooli koduleheküljel interneti hääletuse kus iga isik oma kooli paroolidega sai ühe korra hääletada. 25 000 üliõpilasest hääletas ligi 10 000 ning 65% neist olid blokaadi vastu ning tundide jätkumise poolt. Loomulikult boikoteerisid streikijad hääletust ning blokeerisid uuesti kampused. Samas saime endiselt juhtkonnalt maile, mis teatasid, et minge aga loengutesse, õppejõud ootavad teid. Kohale minnes selgus, et need mõnisada aktiivset streikijad valivad kampuse uksel keda sisse lastakse. Näiteks teise aasta magistrid lasti sisse. Kui sul aga veel bakakraadki olemata siis võid ukse taha jäädagi. Siin kohal tekib küsimus, et kust kohast võtab samasugune teise aasta tudeng nagu mina õiguse keelata mul kooli minemast. Temale ei ole ju keegi andnud õigust blokeerida, kuidas tema võib mind keelata? Koolis käimine on minu õigus, kurat võtaks!
Ma ei kujuta ette kui kaua see lollimängimine veel kestnud oleks, aga meie õnneks läksid streikijad ise liiga kaugele üle piiri. Nimelt otsustasid revolutsioonilised vasakpoolsed prantsuse noored, et on täiesti Ok kui minna kooli kõrval asuvasse toidupoodi, laduda viis käru toitu ja alkoholi täis ja siis 15-nekesi, ilma maksmata poest välja murda ning kampusesse peitu pugeda. Siis õnneks sekkus LÕPUKS ka politsei. Varganäod aga ei saanudki aru, et nad midagi valesti tegid. Oma tegude selgituseks lausuti vaid, et toidupood on paha kapitalistlik asutus ning nemad võitlevad kapitalismi vastu:D
Pärast seda sündmust sulgeti kool juhtonna poolt veel kolmeks päevaks ning eile pidi toimuma salajane kirjalik hääletus, mis pidi lõplikult otsustama tundide jätkamise saatuse. Läksin siis mina pahaaimamatult pärastlõunal hääletama. Üllatus-üllatus, taaskord oli ülikool blokeeritud väikeste kommunistide poolt, kes kedagi sisse ei lasknud. Miks blokeeriti demokraatlikku hääletust, mille õigust kontrollisid ka muideks juridilised instantsid? Selle pärast, et streikijatele ei võimaldatud organiseerida vahetult enne hääletust nn "diskussiooni". No tere hommikust, kas meil toimuvad 5 minutit enne legislatiivsete valimiste algust või mis veelgi hullem, selle ajal, avalikud debatid? Ei toimu! Me oleme suured inimesed, isegi natuke haritud. Ma loodan, et me oleme ikka ise võimelised veidi mõtlema! Ühesõnaga hääletada ma ei saanudki. Õnneks hommikupoole olid siiski 10 000 üliõpilast oma hääle andnud - 86% seda korda blokaadi vastu.
Täna hommikul tundi minnes oli uksel politsei, kes kontrollis kõigi üliõpilaskaarti, et vältida võõraste streikiate sattumist kooliterritooriumile. Meie ilusa amfiteatri uksed olid eest ära ning üks aken laudadega kinni löödud. Hea ikka, et kooli lõhkumine taaskord asju paremuse poole viib. Ma ikka ei saa aru, miks juhtkond varem politseid appi ei võinud kutsuda. Suur enamik üliõpilastest on ju blokaadi vastu. Prantsuse noored on ära hellitatud. Kõike võivad teha ja neid ei tohi keegi näpu otsagagi puutuda, muidu on kohe selline "inimõiguste rikkumise" kisa lahti. Samas jälle rikutakse enamuse tahet. Mina olen alati õppinud, et demokraatia, see ongi enamuse tahe. Ju siis olen valesti asjast aru saanud.
Loodetavasti on see streik nüüd läbi. Kui aus olla, siis põhjust steikimiseks enam küll pole. Isegi ülikoolide ametiühingud tagandasid end sellest liikumisest juba nädal aega tagasi. Pecresse lubas viie aasta jooksul ülikoolide eelarvet suurendada 50%. Lisaks garanteeris ta sisseastmustasude stabiilsuse. Paraku pole mõned tropid ikka rahul. Juba täna loengus käisid ringi lendlehed, kutsudes homsele üldassambleele - "ainukesele demokraatiklikule arutelule":P