California dreaming vol 3

Järgmine aasta leiate mind siis CALIFORNIA ülikoolist!!
Sain täna kirja, kus teatatakse, et olen osutunud väljavalituks ja võin järgmine aasta TASUTA seal õppida ning kõik mu punktid kantakse koduülikooli üle! :)
Hoolimata haidest ja metsatulekahjudest olen ma üliõnnelik! Elukohaks saab kas LA, San Diego või Riverside. Kuhu täpsemalt mind paigutatakse, ei sõltu enam minust, vaid University of Californiast.
Loomulikult loodan eelkõige kahe peale, aga ka Riverside pole ookeanist eriti kaugel:)

Nüüd peaks õppima hakkama, aga mul on tõsised keskendumisraskused. Oh seda elevust:P

Palju õnne mulle!!!

California Dreaming vol 2

Mind kutsuti California asjus teisipäeval vestlusele! Jeeee! See tähendab ju, et sain õnnelikult järgmisesse vooru. Vestlusest edasi saavad 16 inimest, ehk siis pooled kutsutust.
Ühtlasi saadeti meile nimekiri koos vestlusaegadega. Mina olen teine ja see list ei ole tähestiku järgi paika pandud. Ma loodan, et see tähendab ainult head:)

Yoyoyoo - siin Ryan Angelos!

Üllataval kombel andsid öised katkematud veejoomised ja hommikune peavalu mõista, et alkoholiga sai veidi liiale mindud. Õhtul mul küll sellist tunnet polnud. Ka Silvie kurtis järgmine päev sama muret. Igatahes põõnasin tubli kella kolmeni ning pärast väikest koristamist suundusin taas trenni - stepaeroobikasse. Vot see mulle meeldis! Koeograafia oli lihtne, muusika hea, treener tore ning tõsiselt ennast piitsutama pidi vaid ehk viimased kümme minutit. Igatahes kavatsen sinna homme jälle minna.
Pärast trenni ootas mind Sonia soolaleivapidu. Sonia elab koos kahe varasema klassikaaslasega keska päevilt. Kõik on 20 aastased. Samas mitte just päris tüüpilised noored. Kuna Sonia on pärit Sveitsist ja elab siiani piiri ääres, siis oma maailmavaatelt ühtib ta pigem minu omaga ega ei ole tüüpiline prantsuse ülikoolinoor ehk siis vasakpoolne revolutsionäär. Temaga on alati hea koos streike kiruda ning ülikoolides valitseva vasakguerrilla üle vinguda.
Korter oli superilus ja suur ning süüa ja juua pakuti tõeliselt hästi. Kui tihti teile noortepidudel pakutakse Gini toonikuga või maitseviina, mitte tüüpilist veinipeeti või õlut?;)
Külalised olid enamuses teiste Sonia colocide grupikaaslased ehk siis olin mina vist peo kõige vanem isik:D Õnneks sain tuttavaks Alexia ja Thimotei'ga, kellega koos palju nalja sai. Nimelt olid Sonia ja Elodie eelmine õhtu ööklubis käinud ja tuttavaks saanud kohaliku Ryan Angelosega. Tüüp olla lihtsalt klubis peegli ees tantsinud ja tsikid otsustasid veidi temaga nalja teha. Nii kutsutigi noormees peole:P Tüüp etendas õhtujuhu rolli ilma enese teadmata:D Piisas vaid vastav techno peale panna, kui tüüp üksi (kainena, kusjuures) mööda tuba ringi tantsis. Tegelikult peab möönma, et tantsis hästi. Lihtsalt ta oli nii kole ja ajas nii lolli juttu, et see kokku tuli väga naeruväärne :D
Õhtu naelaks kujuneski Ryani piiride kompamine. Kusjuures tüüp ei saanud lõpuni aru, et tegelikult kõik naersid ta üle:D Õel küll, aga jumal tänatud, et ta seal oli, sest muidu poleks seal küll midagi peale söömise/joomise teha olnud:D

Vinkud tegid, aga morssi polnud

Nagu eelnevast postist teada, olin ma vabal päeval kell pool üheksa (sic!) üleval. Hommikune tee joodud ning lehed/blogid üle vaadatud, siirdusin kööki salatimaterjali hakkima. Kartulisalat tuli uhke ja aus. Tõsi, küll veidi koorene, aga esimese korra kohta käras küll.
Kell 12 suundusin trenni. Tegin endale ühe korraliku ning hädavajaliku kingituse. Nüüd olen kuue kuu spordiklubi kaardi omanik! Käin palju tahan erinevates trennides ja jõusaalis. Kuna eelmise õhtu kick-boxist ei andnud tunda ükski koht, otsustasin ka järgmine päev õnne proovida. Seekord läksin trenni nimega "gym". Eesti mõistes oli see Body pump. Ja see oli raske! Nii raske, et trenni lõpus, kus ma tavaliselt ilma naljata 0,7 liitrit vett korraga sisse kallan, ei tahtnud ma juua. Ma lihtsalt värisesin üle keha:D Lõpu poole ei jaksanud ma pooli asju kaasa teha ning pooled tegin vist valesti ka. Läksin pärast rääkisin treeneriga ja ta soovitas mul mõned korrad enne jõusaalist läbi hüpata, kus üldse õpetatakse, kuids mingit lihast õigesti pingutada. See nädal kavatsengi seda teha. Pärast kosutavat dushi ja vähest und olin kell kaks päeval rampväsinud. Paraku tõotas õhtu pikk tulla ja kohustusi oli veel mitmeid. Näiteks käisin Inksu juures, kellel on korralik ahi, kooki küpsetamas. Nii tubli ma muidugi pole, et ise shokolaadikooki teha. Mina ostsin muidugi valmis taigna, mille vaid vormi pidi valama:D
Külalised olid kutsutud kella kaheksaks. Kuna erinevate streikide tõttu ei saanud päris mitmed inimesed tulla, ei osanud ma ka täpset külaliste arvu prognoosida. Lõpuks meid siiski kümne ringis kogunes.
Prantslastele üllataval kombel oligi Sonia punkt kell 8 ukse taga, pudel veini näpus. Õige pea saabusid ka Kristjan ja Liis ning siis Ingrid, Tanel ja Sandra. Paari tunni pärast rõõmustasid mind veel ka Silvie ja Kadri. Süüa oli palju (erinevad krõbuskid, kartulisalat, vinkud, kook) ja juua oli palju (vahuvein, lihtsalt vein, sangria). Kuna tegu siiski neljapäevaga ja peale minu, Sonia ja Sandra, kes ülikooli streiki "nautisid", olid teistel järgmine päev tegevused, siis asi väga pikale ei veininud. Kadri ja Silvie lasid pärast kaht vist jalga. Kingiks sain ohtralt Kalevi shokolaadi, glögi, shokolaadist jõuluvana, kaardi ning mitmeid pudeleid. Emme saatis e-kaardi ja issi lubas rohkem krediitkaarti kasutada;)

Glögi ja suure Annekese shokolaadi loodan peagi Inksu ja Silviega ka ära lahendada;)

Igatahes oli tore! Tänan kõiki läbi astumast!

Aasta veel viimase taksini aega

Äratus oli igatahes sünnipäeva vääriline. Selle asemel, et mind üles laulda, tegi naaberkorteri remont ja kasutatav puur veidi enne kella üheksat hommikul oma töö:P
Mis siis ikka, hakkan õhtuks kartulisalatit vorpima:D

Ma pole mingi tordimees!

Kolmapäev- kooli endiselt pole. Toimus küll hääletus, kus 9000 üliõpilast 25 000 ka osales, aga mingeid tulemusi see vist ei andnud. Hea küll, pole just suur protsent, aga ikka parem kui AG 1500 inimest. Igatahes peaks meil ametlikult homme tunnid algama, aga.. nagu Prantsusmaal tavaks ei alga midagi õigel ajal. Kurat, lõpetagu oma streigid juba ära, mina ei viitsi küll pärast laupäeviti loenguid järele teha. Ise nad virisevad koguaeg, et nende diplom on väärtusetu ja nüüd kui keegi tahab teha seaduse, mis sdea diplomit väärtustaks, siis nemad streigivad. Mai 68 tunded on õhus. Paraku pole olukord sama. Kurat, võiks sellest ju aru saada. Iga prantslane EI PEA revolutsiooni tegema. Jumal tänatud, et ma Pariisis ei pesitse. Sealne transpordi streik on ikka juba üle mõistuse. Sellise pikkusega streiki kohe ei mäletagi.
Õnneks on ülikooliraamatukogu vähemalt lahti. Käisin seal õppimas. Printida muidugi ikka ei saanud:S
Ning siis pampapaa läksid Inksu, Merxs ja Silvie trenni. Jah, te kuulsite õigesti. Me käisime täna kick-box aeroobikas. Võhmale võttis küll, aga koreograafiaga oli raskusi. Koguaeg oli selline tempo peal, et raske oli midagi korralikult teha. Treener pärast lohutas, et teised on sama kava juba nädalaid teinud ning küll see tuleb. Igatahes on kindel plaan järgmine nädal tagasi tulla. Hind on ka prantsuse mõistes suhteliselt normaalne - 10 €. Spordiklubi pole küll viimase peal välimusega, aga ajab asja ära. Ainult dushidega on probleemid. Kolm neid seal naiste poole peal muidugi ainult ongi. Teadagi, prantslased vahetavad ju riided ja pesevad end kodus!:D Meie üritasime siiski koha peal hakkama saada. Ei tulnud välja. Surve oli olematu ja soojast veest ei maksa unistadagi. Ütlesime ka adminnile et asi on jama. Tema väitis, et hoopis meie ajame jama juttu ja et me oleme esimesed kes kurdavad. Selle peale, ütlesin, et loomulikult, teised ju end ei pese:P Igatahes ei usu ma, et järgmiseks korraks midagi paranenud on.

Nüüd lähen tuttu ja ootan huviga, kas hommikul voodist üles ka saan või on lihased nii kanged ja valusad, et ainult suur kogus kesvamärjukest, mis homme tigimata tarbitud saab, asja parandada suudab:D

Hommikune Edit: Petmine! Mul ei valuta mitte kuskilt:S

Minu isiklik Murphy

Esmaspäeval läks kõik nässu.
Esiteks kool oli kinni ja nii ei saanud ma kuidagi oma California pabereid ära antud. Mingi ime läbi jooksin õues mööda selle asjaga tegelevast naisest. Jess! Loodetavasti ta mu ümbrikut ära ei kaotanud.
Edasi istusin trammi ja sõitsin Broni. Raamatukogu nagu ka kogu muu kampus oli muidugi kinni. No tore-tore, mul oli vaja õppida ja õues ma seda teha küll ei tahtnud. Niisiis suundusin mitte eriti kaugel asuvase Mcdonaldsisse. Kokku veetsin seal vähemalt kaks tundi raamatut lugedes. Kuna seal olid diivani moodi istmed, siis oli päris mõnus end kerra tõmmata ja kohustuslikku kirjandust lugeda. Kui kell lähenes kolmeni, seadsin sammud tagasi kampuesse, et võrgutrenni minna. Loomulikult jäi see ära. Mis siis ikka, kõmpisin trammipeatusesse tagasi. Pärast 10 minutilist ootamist tuli valjuhääldist teade, et on tehniline rike ja kuni Granche Blanche'ni tramm ei tööta. No tere-tore, see on seal ainuke transpordi vahend ja Velov rattaid Bronis ka pole. Õnneks oli ilm ilus, niisiis jalutasin need 10 peatust jala. Väikse trenni eest ikka;) Õnneks oli tee pidevalt natukene allamäge. Vastupidi oleks palju tobedam olnud marssida.

Tõele au andes võib Murphy palju hullemalt salvata, aga ma oleks kõvasti aega kokku hoidnud kui oleks teadnud, mis olukord Bronis on. Ajaraisk, sest ainuüksi sinna kampusesse minekuks kulub tubli 50 minutit ja kodus on ikkagi parem diivan kui mäkis:D

Pidude maraton

Eelmine nädal oli üks tõsine pidude nädal. Algas see juba neljapäeval, kui kool järsku kinni pandi, esialgu esmaspäeva lõunani. Niisiis lükkasin oma motivat.kirjade kirjutamise kaugsesse nädalalõppu ning tegelesin hoopis lõbutsemisega.
Neljapäeval oli see suur päev, mil Beaujolais Nouveau saabumist sai tähistatud. Beaujolais on 2007. aasta esimene müüki paisatud vein. Maitseb küll paras peet ja paneb kõhu valutama (testitud!), aga millal mina olen ära öelnud võimalusest peole minna;)
Igatahes sain kell 9 Ooperi ees kursaõe Sandraga kokku ning suundusime Terraux'le. Õige pea liitusid meiega veel Ingrid ning teine kursaõde Sonia oma colocidega. Mitu pudelit veini kulusid kiiresti ja juttu muudkui jätkus:)
Sonia seltskond läks viimase metrooga koju ning ka meie seadsime end minekule. Seda korda küll üle tee teise baari, kus Sandral sõbrad ees. Ühtlasi sattusime IEP koolipeole. Ingrid kui selle kasvandik tundis nii mõnedki näod ära. Meeletult palav, kõhuvalu. Tantsimisest suurt välja ei tulnud. Õnneks pandi koht ühe paiku kinni ning edasi viis tee Sandra sõbra korteripeole. See oli väga popp ja noortepärane. Isegi amelevad geid olid olemas;) Tantsisime, jõime ja rääkisime. Väga suur kontingent rahvast oli minust noorem:D Kell kolm viskas siiski kopa ette ja tulin koju. Järgmine päev helistas Sandra ja ütles et samalt peolt olla korteriomaniku läpakas ära varastatud. Päris nõme! Sellepräast ma keeldungi enda juures (eriti Eestis) suuri läbrakad tegemast, kus igasugust rahvast peale minu enda sõprade sisse vajub.

Reedel toimus Ingridi soolaleivapidu. Seadsime end Silviega aegsasti minekule, kaasas järjekordne Beaujolais pudel. Inksu pakkus pelmeene ja pannkooke ning Eesti shoksi. Nii head süüa polnud juba ammu saanud. Peale meie olid kohal veel kaks Soome erasmuslast ning üks Türgi tsikk. Ometigi rääkisime vist enamus ajast küll eesti keeles. Häbi-häbi, aga no ausalt ei viitsi inglise keelt rääkida, kui teine pool ka väga vedu ei võta. Mingi hetk laekusid Ingridi korterikaaslased ka koju. Mängiti kitarri, djambet ning lauldi. Inertsist üürgasime veel tund aega hiljemgi Maarja ja Rannapi plaadi järgi:P Minu suurel vingumisel vedasime end siiski lõpuks õue. Külm oli. Väike miinus ja hull tuul. Isegi ilmateates räägiti muudkui "erakordsest külmast". Tõsi, -4 öösel novembri kuus on ikkagi üle 10 pügala väiksem kui "normaalne". Siriusel oli jama ning Inksu tahtis koju magama. Meie Silviega vallutasime veel mägesid (täpsemalt Croix-Rousse'i), et Bec de Jazzi minna. Õhkkond oli rahulik. Vaatasime suudlevaid paare ning rääkisime juttu:P Muusika oli endiselt viimase peal. Ööbussiga koju ning kell neli ma juba tudusin.

Laupäeval oli täielik pühapäeva tunne. Enne kella viit ei saanud midagi tehtud. Siis sain Silviega kokku, et väike jalutuskäik teha ning Inksu juurde sööma minna. Paraku Inksu meid ei tahtnud. See ei seganud meid aga mööda jõe äärt Inksu koduni kõndimast, seal Saastakas käimast (siidrit. Head naturaalset prantsuse siidrit!) ning siis trammiga minu juurde tagasi. Maja alt väike kebab (nämm!) ning siis tuppa Armastus kolme apelsini vastu vaatamast. Kümme korda kuulsam! Jaa, klassika. Missest et kõik fraasid on peas. Tegelt on see seda naljakam, sest siis saab juba enne killu tulemist hirnuda, sest tead, et kohe-kohe.. Igatahes läks Silvie 10 paiku ära ja mina sättisin end filmi vaatama. Järsku, umbes poolkaksteist öösel uurib Inksu msnis, et kas me juba tuleme. Ah mis? Õige, õige, Inksu juures on ju pidu. Mis siis ikka, kell 12 saame Silviega trammipeatuses kokku. Väike Sangria kaasa (kaua seda Beaujolais'd ikka juua jaksab!) ning pidu võis alata. Tegelikult ei olnud korteris suurt kedagi. Vaid Inksu kaks korterikaaslast ja kaks sõpra. Muusika viljelemine oli jälle väga in. Sangria oli hea. Võiks öelda, et olime täitsa purjakil. Vähemalt mina küll:D Küll mitte nii nagu Letitia, kes kõigi nähes oksendas:P Teekond läks Siriusele, et seal teiste sõpradega kokku saada. Paraku jõudsime kohale liiga hilja ja sisse meid enam ei lastud. Tatsasime siis niisama kaide peal. Sai tantsitud, lauldud ning juttu räägitud. Hoolimata ilma igasugusest alkoholist ja külmast ilmast kestis joovastav tunne edasi. Saanud sõbrad kätte, tatsasime sama targalt Inksu juurde tagasi. Rahvast oli vahepeal juurde tulnud. Keegi tegi kanepit, keegi jõi, keegi mängis trummi - vot nüüd oli pidu:D Igatahes tiksusin ma seal kuueni. Tõele au andes küll viimase tunni tukkudes. Trammiga sellegi poolest koju ei õnnestunud minna. Ikka vana hea ratas. Uni oli kärme tulema ja pühapäeval ma turule muidugi ei jõudnud:D

Rohkem pidusid see nädal pole olnud. Kuid kuna kirjutan seda postitust kolmapäeva öösel, siis võin teile kinnitada, et homme algab selle nädalane pidude maraton. Homme minu juures siis väike sünnipäeva tähistamine ja reedel Sonia soolaleivapidu.
Peab ikka hea tervis olema, et sellise rütmiga kaasas käia! :)

Kalevi võit!

Eelmise nädala lõpu peale sai mulle teatavaks tõsiasi, et BC Kalev tuleb teisipäeval Villeurbanni et Asveli vastu lahing pidada. Nonii, kohe algas mobiliseerimine! Lõpuks saime kokku 10 eestlast. Päris hea tulemust, arvestades, et meid muidu siin 9 on:D
Tänu kallile issile, kes omab mõningaid tutvusi, anti meile lausa tasuta piletid! Kuigi pidime istuma ülemisel tribüünil, sai korralikult kaasa elatud. Hääle karjusid kähedaks mina, Inks, Silvie, Kadri, Tanel, Kristan, Liis, Helen, Rauno ja Rutt.
Algus ei olnud just paljutõotav. Kohe alguses jäi Kalev 10 punktiga taha. Edasi läks ainult paremaks. Vahepeal oli edu juba nii suur, et närvipingegi langes. Õnneks Eesti poisid hoolitsesid selle taastõusu eest kaotades imekiiresti kogu edu:P Lõpp oli juba nii närviline, et pulss oli 200 ja jalad värisesid. Minul! Ma loodan, et mängijatel ei värisenud:P

Jälle sees!

Igatahes karjuda sai meeletult. Samuti lippudega vehkida ning terve väljaku ainsat pasunat tuututada. Kohati oli tunne, et karjusime 2500 pealise prantsuse publiku julmalt kümnekesi üle. Isegi SL Õhtuleht on märkinud, et "teise poolaja algul läks Kalevi mäng juba nii ilusaks, et isegi kümme mängu vaadanud kohaliku Eesti tudengi hääl ülemiselt tribüünilt vahepeal vaikse kodupubliku seast kostus." Tegelikult kostus meie hääl kogu aeg. Kohalik publik ärkas alles lisaajal. Meie õnneks tegi Asvel ise päris palju bläkke ning võit tuligi meie õuele! 95-91!
Mänguelamus oli igatahes super. Ma polnud kunagi vist millelegi niimoodi kaasa elanud:D Tunne oli õite ülev! :P
Igatahes mängu lõpus plaksutas kogu Kalevi meeskond meile! :)

meie maskott! :P


Edasi jooksime juba mööda väljakut ringi. Lõime peatreeneriga patsi ja tegime nii Matici kui Kanguriga pilti.

Nuusutan päevakangelase Kanguri kaenlaaluseid:P Oli higine küll!

Kahjuks poistega pidutseda siiski ei õnnestunud, kuigi algselt oli ka see plaanis. Pool klaasi veini oli kõik, mis neile anti. Edasi oli juba öörahu. Ometigi on nüüd mul Kalevi meeskonna massööri telefoni nr:D Meie ise istusime Dogis ja Wallace's kella kaheni.

Järgmine päev kell 8 oli mul komparatiivses poliitikas suuline esitlus. Esiteks jäin tundi pool tundi hiljaks, kuna magasin sisse. Teiseks võite ise arvata, kas ma hommikul rääkimise asemel ainult rögisesin ja kahisesin või mitte:D

PS! Nii koledaid tantsutüdrukuid kui Asvelil polnud mina veel enne näinud! Mõned tibid olid ikka tubli 20 kg ülekaalus ja ka tantsukava oli neljanda klassi tasemel. Ausalt!

California dreaming!

Selle nädala kool on möödunud suuresti vahetusaasta ettevalmistamise tähe all. Nimelt on mul plaan järgmine aasta end USA-sse sebida. Miks? Peamiselt selle pärast, et ma tahaks õppida tasuta ülikoolis, kus muidu maksab aasta pool milli:D Teiseks on see hoopis teine kultuur ja elu ja huvitav oleks kogeda nende lähenemist politoloogiasse ja eelkõige rahvusvahelistesse suhetesse.
Selleks et USA-sse saada, on muidugi jullult vaja igasuguste paberitega jännata. Enamustesse ülikoolidesse saamiseks on vaja asjad kokku ajada jaanuariks, Californiasse aga algselt juba homseks. Algeselt sellepärast, et just praegu otsustati, et ülikool blokeeritakse esmaspäeva lõunani streikimaks uue ülikoolide finantseerimist puudutava seaduse vastu. Niisiis lükkuvad kõik asjad edasi järgmisesse nädalasse. Minu õnneks! Motivtsioonikiri pole mul siiani valmis.

Mida on siis vaja, et USA'sse saada? Kõigepealt on vaja läbida keeletest TOEFL. Sain 590/670-st. Päris normaalne, arvestades, et mu inglise keel pole kuigi hea. Tobe on see, et parimad ülikoolid nagu näiteks Georgetown ja Berkley tahavad 600. Kümme punkti jäi ainult ju puudu:S
Väga oluline on motivatsioonikiri. Siis on vaja koostada tunniplaan vastavalt ülikooilile, millele peab oma kinnituse andma Lyoni ülikooli vastutav õppejõud. See garanteerib, et kõik mu seal tehtud punktid kantakse siia üle ja ma lõpetan kooli pmst seal, ainult Lyoni diplomiga. Mingit ainete järele tegemist õnneks pole. USA's on meeletu tundide valik. Ma olin kohe päris sillas. Isegi kui ma pean aineid oma valdkonnast valima, pakutakse seal selliseid asju, millest võib siin ainult und näha.
Olulised on ka eelmiste aastate tulemused ja keskkooli lõpueksami inglise keele hinne. Samuti peab tegema väikse finantsilise eelarve, kuidas ja kui palju mul kuskil raha kulub.
See kõik eeldab üsna palju eeltööd mööda erinevate ülikoolide kodulehti.

Hetkel olen ma ainult California poolega tegelenud. Kandideerin kolme erinevasse California ülikooli kampusesse: LA, San Diego ja Riverside. Eelkõige loodan muidugi kahe esimese peale. Tahaks ikkagi ookeani ääres elada!

Tulemused selguvad novembri lõpus. Kui sinna ei saa, pole hullu, sest päris palju muidki võimalusi on veel USA-s. Samuti on võimalik minna Kanadasse ja Inglismaale.

Loodame parimat. Igal juhul minul poleks küll kõige vähematki selle vastu kui järgmine aasta soojal maal ookeani ääres möödub! :)

Bec to Jazz!

Laupäeval ärkasin ma Kadri kõne peale pool kolm päeval. Nimelt kutsuti meid kella seitsmeks õhtusöögile. Kuna kell oli juba päris palju, siis ajasin end ruttu üles ning läksin Inksuga Part Dieusse. Ostsin uued papud. Well, kallid küll, aga nii nunnud ja samas ka kvaliteetsed. Ehk kestavad kaua. Vanades on auk sees ja näpu saab läbi pista.
Vaarikakook näpus, saime Silvie ja Inksuga Opéra ees kokku. Asjatundlikult oli lasknud mõlemal tüdrukul pudeli veini tuua. Ka Kadril oli üks kodus ootel. Süüa pakuti head camembert-kartuli vormirooga ning kolm pudelit veini kadusid kõridesse nagu nalja:D Vaidlesime poliitilistel teemadel ja selle üle, kas Eesti on ikka ossi-riik, kus kõige tähtsamal kohal on auto. Minu arust ei ole! Hoolimata tulisest vestlusest püsis tuju üleval! Õige pea mängis Alo Matiiseni muusika ning meie üürgasime kaasa "Eestlane olen ja eestlaseks jään" ning "Ei ole üksi ükski maa" saatel. Kuna vein oli otsas, käisime Silviega ruttu tsurkapoes kesvamärjukest juurde toomas. Südaöö paiku siirdusime paatidele. Siriusele sai küll tund aega hüpatud, kuid tunne polnud see. Minu suurel vingumisel nõustuti siiski Bec to Jazz'i minema. Oh kui hea muusika! Hing ihkab juba tagasi. Hoolimata täielikust ruumipuudusest sai isegi vanamoodsalt (ehk siis meestega:p) tantsu keerutatud. Lõbusat aega jätkus kella neljani, kuni kõik minu kiuste ära tahtsid minna. Ei jäänudki muud üle kui endale ratas otsida. Sellega tegeledes oleks neegrilt peaaegu peksa saand. Nimelt võttis üks tüüp meie ees Hotel de Ville's ratast. Lobisedes meiega magas ta oma õige hetke maha ja eis aanudki kätte. Inksu võttis oma ratta ära ja kuna alles oli vaid see, mida neeger võtta proovis, siis otsustasin selle ise võtta. Paraku seda ta mul ei lubanud. Tahtis ise. Mina pistsin karjuma, et ega ta siis minu kaardiga seda võtta ei või ja et tema kord juba oli ning ta ei võtnud. Järelikult oma mure. Seepeale läks tüüp päris närvi. Lõpuks andis valge inimene ehk siis mina ikkagi järele ja läks vihaga minema. Krt öises vihmasajus võiks ju ikka tüdrukule ratta anda, aga ei! Õnneks sain järgmisest parklast ratta kätte.

Vaheaeg Pariisis

Aitäh tervenemissoovide eest. Need vist kandsid vilja, sest tunne täitsa hea.
Nagu eelnevalt lubatud, räägin siis veidi oma päevadest Pariisis ka.

Istusin esimeses klassis teisel korrusel suure-suure tooli sees ja vaatasin aknast välja. Lyonist lahkudes polnud teavas pilvepoegagi, aga tund aega sõitu põhja suunas ja vihm oli platsis. Päälinnas ladistas suisa kõvasti. Tänu rongi hilinemisele, Gare de Lyonis piletijärjekorras passimisele ja Maria korteri poole orienteerumisele jõudsin oma koti maha panna alles kell neli. Ööbisin Maria korteris, kus peale tema elab veel kolm prantslast ja üks Eesti poiss, kes viibis hetkel Iirimaal. Tänu Maria tõeliselt heale juhendamisele leidsin ma kohe uue kodutänava üles. Ka võti oli mulle ilusti mati alla jäetud ning Olavi oma toa tühjaks teinud. Ma olin Pariisis ja mul oli oma tuba. Juba see on midagi suurt! Eelnevalt olen tavaliselt Hanna juures viibinud, kes elab 9m2 stuudios. Kahekesi koos asjadega sinna mahtuda on suht tegu:D Õigepea sain Rosalialt ja Lenalt, kes parasjagu õel koolivaheajal külas, sõnumi ettepanekuga kuskil Trocadero kandis väike kohvi teha. Kuna Trocadero on Maria juurest ainult üks peatus otsustasin hoolimata vihmast jalutada. Õnneks olin vähemalt varju taibanud kaasa võtta. Õues oli tõeliselt külm ja kõle.. (Eiffelit ei käinud eraldi pildistamas, lihtsalt Trocadero metroojaam asubki vaateplatvormi ääres). Hoolimata vihmast seadsime me end siiski kohvikus gaasilampide all mõnusasti sisse ning limpsisime teed. Hiljem käisime veel chinakas söömas ning siis kiirustas Rosalia kooriproovi. Kuna minu tervis just kõige parem polnud ja väss oli peal, siis seadsin sammud Maria poole. Mariat kodus polnud, küll aga oli Marie. Temaga teed juues tsättisime 11-ni, mil ta magama läks. Üritasin minagi, sest ilmne palavik oli mu korralikult ära väsitanud. Tänu sõbrale nimega aspiriin õnnestus siiski viimaks vappekülmast lahti saada ja korralikult uinuda.
Magasin tubli 10 tundi ja ärgates piilus isegi päike ribikardinate vahelt tuppa. Jee! Olime eelnevalt türukutega kokku leppinud lõpuks ometi üks käik Louvre'sse teha. Olen Pariisis vist oma kümme korda käinud, aga kunstimuuseumisse pole kunagi piisavalt aega olnud minna. Ette rutates võin öelda, et ei jõudnud sinna ma ka seekord:D Nimelt selgus koha peal, et teisipäeval on muuseum kinni. Me ei lasknud sellest end heidutada. Kuna kõigil olid kõhud tühjad, tuuritasime hoopis veidi Ladina kvartalis otsides restorani, mis kella 3 ajal lahti on. Sõime fondüüd:)
Õhtul saime ka Hannaga kokku. Hanna on nüüd blond (saab paremini tööd nii), aga muidu ikka sama tüdruk. Millegi pärast on nii, et alati kui ma Hannat näen, käime me Montmartre'l. Ei läinud ka seegi kord teistmoodi:P Kuna Lena oli Pariisis esimest korda, põikasime ka ruttu Sacre Coeur'st läbi, et siis edasi Place de Tertre'le suunduda. See plats on vaieldamatult mu lemmikkoht Pariisis! Seal on veel seda hõngu alles, mida mujal enam ei leia. Seda hõngu, mille pärast kuradi paljud üldse Prantsusmaale tulevad. Tõele au andes säilib see õhkkond ka seal puhtalt turistide pärast. Aga vähemalt on ta olemas! Läbi õnne sattusime me maailma kõige ägedamasse kohvikusse. Tire de bouchon. Tegu oli Creperie ja muusikabaariga ühtejagu. Õhustik ja kohviku ilme olid säilinud samad aastatest 70. Nurgas seisis pidevas töös klaver. Keegi mängis kontrabassi, keegi steppis, keegi laulis. Meil vedas, sest tollel õhtul olime me vist ainsad välismaalased kogu kohvikus. Õhkkond oli mõnusalt vaba. Õige pea istus laulja, keskealine meesterahvas juba meie lauas. Guy teenibki raha laulmisega. Iga aasta käib ta paar kuud Siberis nö tuuril, muidu ei elavat ära. Teadagi, venelased armastavad ju prantsuse muusikat ja kultuuri laiemalt. Paraku ei tea meie vene lauludest suurt midagi. Taaskord teen selgitustööd, et Eesti ei ole slaavimaa. Muusika on igal juhul viimase peal: Que reste-t-il de nos amours, Mon amant de St Jean, La vie en Rose, Champs-Elysées etc. Vana hea chanson francaise! Olen ainuke meie seltskonnast, kes veidigi kaasa laulda oskab. Jah, lisaks sellele, et ma kõikide eesti laulude sõnu tean, ma tean veel prantsuse omi ka:D Lõpetame õhtu veidi enne kahteteist, kui kohvik kinni pannakse. Viimase laulu teeme koos. Selleks hetkeks olime me veel ainukesed kliendid baaris. Rosalia lubab järgmine nädal tagasi minna. Tahaks ka! Vot see koht oli tõeline leid. Nüüd tean, kuhu esmajoones sammud seada, kui järgmine kord Pariisi juhtun.
Jookseme Hannaga viimase metroo peale. Koju jõuan veidi pärast üht. Tuju on nii hea, et raske on uinuda!

Järgmine päev algab jälle keskpäeval. Meil on teine katse Louvre's. Saame küll püramiidi ees kokku, aga päike paistab nii soojalt ja ilm on nii ilus, et lihtsalt kahju oleks seda kivimüüride taga raisata. Haarame hoopis Starbucksist kohvi ja koogi ning sätime end Les Halles lähedale parki. Suudan endale kohvi kaela ajada. Õnneks ostsin just sama hommik endale uue jope. Väga praktiline! Joome, sööme ning tunneme ilusast ilmast mõju. Aeg möödub peamiselt naerdes. Teate ju küll seda trikki, kuidas erinevate vanasõnade puhul tuleb mingi sõna "neegriga" asendada. Väga hea ajaveetmisviis ja väike ajude ragin ka! A la neeger sõimam katelt, ühed mustad mõlemad etc. Edasi veedame aega veidi shopates. Soetan endale veel uued kingad ja uue pluusi.
Jõuan kodus ruttu dushi all käia ja puhtad riided selga panna, kui saan Rosalialt sõnumi, et metroos kokku saada. Vahepeal helistab paanikas ema ja küsib, et kas kõik on terved. Ma ei saa aru. Seglub, et kuskil olla mingi gaasiplahvatus olnud. Meie polnud sellisest uudisest muidugi kuulnudki:P
Suundume kirjanduskohvikusse. On Halloween ja linna peal kohtab kostümeeritud inimesi. Ka kirjanduskohvikus leiab aset loominguõhtu, kus paljud Halloweeni kui sellist mõtestada püüavad. Suht tulutu üritus minu jaoks. Kohvik on kahekeelne ja inglise keelest poeesiast, eriti väga vanaaegsest, on kiiresti deklameerituna suhteliselt raske aru saada. Teised ei saa jälle prantsuse omast aru:D Meie seltskonnaga ühineb Markus, Eesti poiss ja geograaf, kes tudeerib vahetusaasta raames siin. Seltskond on hea ja tsurkapoest saab nii mõningi "kõige odavam vein" (kõige odavam, mis leidsime oli 1,20€. Tegemist on nö pool ööd lahti olevate poodidega, kus asjad tavapoodidest kallimad.) ostetud ning ära joodud. Südaöö paiku loksume veinipudel käes metrooga Arc de Triomphi juurde, et seal väike vein teha. Ikkagi Pariis ju! Joome otse pudelist ja haukame peale camemberti juustu, mille ristime kohalikuks burksiks. (Kui juustuketast otse hammustada, siis ongi nagu burks:P) Olles viimasest metroost lootusetult maha jäänud, mõtleme, mis edasi teha. Mulle meenub, et Maria korteris on kellegi sünnipäevapidu. Ehk võiks sinna suunduda. Kontakteerun Mariaga ja tema poolest on kõik ok. Paraku, kui kohale jõuame, on pidu läbi. Joome vaikselt köögis kella neljani teed. Siis lähevad Rosalia, Lena ja Markus ööbussidega koju. Mina kobin Olavi tuppa tuttu.
Neljapäeval molutan kuni rongini kodus ja saan kiirelt veel Hannaga kokku. Kui koju jõuan siis on mul 38 palavik.

Hoolimata jumpsivast tervisest ja suhteliselt kehvast ilmast oli tore. Pean tunnistama, et Pariis ei ole mulle kunagi väga sügavat muljet jätnud. Selles linnas on liiga palju tegureid, mis mulle ei meeldi. Seekord, ilma turismi ja kõigeta oli aga tore. Pariisis on toredaid kohvikuid, toredaid poode ja ka linn ise on arhitektuurilises mttes väga kena. Tegelikult võiks ma ka seal linnas elada. Ainult ühistransporti tahaks vältida..

Palun mulle uus tervis!

Haige on ikka nõme olla. Kõik ägedad asjad jäävad tegemata (eile teater, täna quiz) ja selle asemel, et hommikusse loengu minemise asemel mõnusasti tududa, valutab mul hoopis pea ja keha katavad külmavärinad.
Tegelikult olin tõbine juba eelmise esmaspäeva hommikul enne Pariisi minekut Vaagisin pikalt, kas minna rongijaama ja piletid ära vahetada või siiski minna. Pärast väikest telefonivestlust Hannaga (edaspidi Rosalia, sest mängu tuleb teinegi Hanna) otsustasin siiski minna. Seljakott selga, käekott kätte ja oligi minek. Reisisin esimeses klassis, sest piletid ostsin piisavalt hilja ja vahet ei olnud, kas võtta teise klassi pilet 25% soodustusega või esimese oma 50%-ga. Lugesin kohustuslikku kirjandust ja suigatasin niisama. Kahe tunni asemel jõudsin Pariisi kolmega, sest vahepeal olid elektrikatkestused ja rong ei saanud liikuda. Sellest, mis Pariisis toimus kirjutan mõni teine päev, siis kui pildidki arvutisse tõmban.

Igatahes olin Pariisis ka vahelduva eduga haige, kuid nädala lõpu poole tundsin end järjest paremini. Seda suurem oli mu üllatus kui neljapäeva õhtul Lyoni jõudes palavik üles lõi. Üle 38 kraadi kehatemperatuuri ja lakkamatud külmahood. Magada ka suurt ei saanud, õppimisest polnud juttugi. Isegi Prison Breaki ei jaksanud vaadata:D (See peaks küll hästi illustreerima, KUI paha mul olla oli:P). Reedel ja laupäeval sama lugu. Alles pühapäev olukord normaliseerus. Paraku oli unereziim suure magamisega sassis ja vastu esmaspäeva õnnestus vaid kolm tundi tududa. Hommikul lkomberdasin suure peavaluga loengusse, sest meil oli töö. Naljakal kombel ei tulnud aga seegi öö und. Kuna täna hommikul tööd polnud, siis loengusse ma ka ei jõudnud, vaid magasin südamerahuga kella kaheni. Nokk kinni, saba lahti, sest homme hommikul pean juba kell kaheksa koolis olema:S Õnneks palavikku enam ei ole. Küll on alles nohu, valutavad põsekoopad ja kaks herpest. Üks ninasõõrmes ja teine huule ja nina vahel. Kui peeglist mööda lähen, siis ehmatan ise ka ennast nähes, ausõna!:P
Arstile helistasin eile hommik ka. See ei ole ikka normaalne, et perearstile on ooteaeg viis päeva. Peab ikka selle astivahetamistee ette vist võtma. Sest pikk ooteaeg pole ainus, millega ta "hiilgab". Nimelt on härra doktor veel ka seniilne ja ega kõrvakuulminegi kiita pole. Samas arusaadav, vaevalt, et ma temavanuselt (vähemalt 70!) kõbusam oleks.

Well, ma vist lähen viskan end ikkagi pikali, kuigi selge on, et enne kella nelja vaevalt, et mingi uni tuleb..:S

Tüüpiline tsurka

Ehk siis au stereotüüpidele!:P

- Tal on liivakarva nahk ja tumedad silmad. Juured ulatuvad tal Põhja-Aafrikasse.

- Ta kannab valgeid dressipükse. Alt kummiga. Soovitavalt Lacoste.

- Jalas on tal tossud. Enamasti valged. Eriti popid on krõpsudega jalavarjud.

- Ta kannab risti üle keha pandavat pisikest kotikest. Lacoste. Enamasti aga Louis Vuitton.

- Peas on tsurkal nokamüts. Soovitavalt pisike või lihtsalt kokku tõmmatud. Peaasi et mitte pea ligi, vaid lihtsalt pea peal. Teate, nagu neegrinaised korve tassivad. Tsurkad tassivad mütse. Firmadest on endiselt lemmik Lacoste.

- Kui ta juhuslikult mütsi koju unustas, siis hädast aitab välja tuub geeli. Neid ostab ta enamasti hulgilaost või Lidlist, sest nii palju geeli kui temal kulub, ta tavaliselt poest osta ei jõua.

- Mobiiltelefon pole tsurkal küll viimane mall, kuid mp3 seaded on ikka peal. Kahjuks sai telefoni ostes ta kogu raha otsa ja kõrvaklappe ta enam soetada ei jaksanud. Nõnda peabki vaene tsurka ühistranspordis telefoni kõlarina kasutama ja nii muusikat kuulama.

- Muusika on 70% araabia disko. Vahele eksib ka prantsuse räppi.

- Tsurka jaoks ei ole vahet kellaajal. Hommikul kell 7 ja õhtul kell 11 on muusika valik sama.

- Tsurka on küll eluaeg Prantsusmaal elanud, aga keeleoskus piirdub tal siiski vaid roppde sõnadega. Kui ilusti paluda, et ta oma mobilltelefoni tooni maha keeraks, siis saab parimal juhul sõimata. Halvimal juhul saab kolki.

- Kui tsurka on naine, siis kannab ta ülisuuri kõrvarõngaid ning retuuse. Kindlasti peab midagi sädelevat olema (vöö/kingad). Kõrvaklappide jaoks ei jätkunud temalgi raha.

Postituse eesmärk ei ole rahavaste vahelist vaenu tekitada. Nii nagu kõik venelased ei ole venkud, ei ole ka kõik araablased tsurkad. Kahjuks linnapildis väga suur osa siiski on.