Mu ema on geenius. Kes trumpab üle?

Juba kuu aega olen oma kallist emmet taga ajanud, et ta venna käest mu digifotoaparaadi mälukaardi tagasi võtaks ja mulle saadaks. (Henri oli minu teadmata selle mu Eestis oleku ajal ära pätsanud ja ma avastasin alles Prantsusmaal, et pilte teha ei saa).
Lõpuks, 15. mail viiski ema kaardi postkontorisse ja lasi tähtitud kirjaga ära saata. Ütles mulle, et kirjutas isegi Patricku nime peale, et kaart ikka kindlasti õigesse kohta jõuaks.
Täna avastasin postkastist sedeli, kuhu oli märgitud, et Patrickule on saabunud tähitud kiri. Kuna kallis korterinaaber viibib siin mail vaid nädalavahetuseti ja postkontor on siis kinni, võtsin oma id-kaardi ja sedeli ning läksin postkontorisse lootusega, et nad olid sedelile kogemata vale nime märkinud.
Tädi kuulas mu jutu ära ja otsis kirja välja. Oligi Tallinnast saadetud ja puha. Paraku oli emme ainult minu nime unustanud peale kirjutada :P Ümbrikul seisid vaid aadress ja "Patrick Bouchardi juures" :P Vot, ja tee siis tädile selgeks, et see just MINU kiri on.
Õnneks taipasin küsida, kas saatja on nime peale kirjutanud ning juhtisin tähelepanu meie ühisele perekonnanimele. Seekord läks õnneks, aga emme võiks siiski õppida kirju saatma! :D

Viimasest koolinädalast

Kool hakkab otsi kokku tõmbama ja viimane õppenädal enne eksameid on juba poole peal.
Kogu õhkkond on palju hubasem ja meeletu kiirustamine ning õppimine ei ole veel alanud. Tõsi, ei ajalos, geograafias ega ka kirjanduses pole me veel programmi lõpetanud, aga ometigi ei tundu see stressitekitav. Küll kõik lõpuks paika loksub.
Lolliks õppida ma ka end ei kavatse. Katsun rohkem asju süstematiseerida ja mõne teema puhul ka lihtsalt heale õnnele loota (et seda näiteks ei tule):D
Olukord polegi nii katastroofiline, sest isegi filosoofia viimases kirjandis, kus ma paraku 2/3 tööst teemast välja kirjutasin, sain 10/20. Kuigi õpetaja pärast rõhutas, et tavaliselt sellise vea eest üle 5-6 punkti ei saa. Aga.. ma olen ju filosoofias klassi priimus ja mu kirjand oli siiski väga väga hea :P

Aga minu pisikesed hinded kahvatuvad mu kalli teispoolsuse kõrval.
Jah, just nimelt, Urmo lõpetas täna ülikooli ning kaitses oma bakatööd tulemusele A! Aplaus.
Kuigi - kuigi.. ma veetsin vähemalt 12-13 tundi selle tarvis intervjuusid paberile ümber kirjutades. Niiet, vähemalt poolt hinnet väärin mina:P

Juhtub ka nii

Pühapäeva õhtul Place de la Comediel Terjet ja ta kaugelt saabunud sõpra oodates olin enesega igati rahul. Olin kenasti riides ja päevitunud. Jalgratast lukku panema asudes sõitsin aga ühe resti peale, kust puhus väga tugev tuul. Ja just nii juhtuski, et mu seelik keset rahvast täis peaplatsi nii kolm korda üle pea lendas:P Sellele järgnes kohe paar kohtingukutset:P Naljakam neist kõlas järgmiselt:
- "Kas me kohtusime eelmine kord?"
- "Kus?" (ise mõtlen hirmuga vahupeole ja sellele eelnenule, kus sai igasugustega juttu aetud ilma et hommikul mäletanuks)
- "Paul Valery's" (humanitaarülikool)
- "Ei!" (kergendatult)
- "Kus sa siis õpid?"
- "Joffre's"
- "Aga kas ma tohin sind praegu kohvile kutsuda?"
- "Mul juba on üks kohtumine täna õhtul."
- "Aga järgmine kord?"
- "Jah, järgmine kord kui me Paul Valery's näeme" :P
..Ütlesin ma kelmikalt ja lahkusin:P

Õnneks saabusid varsti Terje ja JM ning restoraniotsingud võisid alata.
Kaunil sumedal pühapäeva õhtul pole aga sugugi kerge mõnd vaba lauda taskukohase hinnaga söögikoha terrassil leida. Tunniga saime siiski hakkama ja söök oli igati hinna vääriline:)
Tore suveõhtu ühesõnaga kui mõningad pisikesed punastama panevad detailid välja arvata :P

Kuumusest

Kui hommikul kell kaheksa on sooja juba 24 kraadi, siis on midagi valesti.
Eile käisin rannas ja tõsi ta on, see minek sinna on kui Kolgata tee. Kõigepealt trammiga bussipeatusesse, siis bussi ootamine (käib kaks korda tunnis) ja siis 20 minutit loksumist täistopitud bussis 32 kraadise palavusega.
Kui iga 15 minuti tagant vees end värskendamaks ei käiks ega siis vist ei suudaks rannas olla ka..
Tagasitulek on muidugi veel hullem, sest õhtupoolikuks on samale maanteele ummikud tekkinud, kuna liiga paljud lähevad randa.. Lõpuks pärast tundi enesepiinamist jõuan koju ja dushi alla. Mida kõike küll ei tee, et pruuniks saada?:P
Aga.. jume on juba täitsa olemas;)

Tegelikult on rand ja ujumine peale tubaste tegemiste ainuke asi, mida taluda võib. Mina küll sellise kuumusega (hetkel 33 kraadi) veel kuud siin vastu ei pea ja eksameid ei soorita.. Tahan vihma!

Itaallaste vahetusest

Gabriele läks ja Lisa saabus.
Lisa on 37-aastane itaallane, kes on kogu elu elanud tegelikult Austrias ja Saksamaal ja kes nüüd töötab Prantsusmaal.
Gabrielega neid võrrelda ei saa. Lisa on vaikne, puhas ja serieuse. Muidu on see ju igati rõõmustav ja tore, aga.. ta on vannitoa hull! Ja mina elan ju vannitoa kõrval:S Mustad ja räpased mehed võivad ikka paremini mõjuda, sest ei Gabriele ega ka Patrick käinud kunagi õhtuti vannitoas dushi all või hambaid pesemas:P Ja ta ärkab ju tööpäeviti kell 7:S

Aga muidu.. tõenäoliselt hakkab meie kommuunis uus ajastu - puhtuse ajastu:P

Iga lõpp on millegi uue algus

Kevad. Kooliaasta lõpp. Paljud asjad saavad otsa.
Täna läks ära minu kallis itaallane, kes mulle alati süüa pakkus ja muidu minuga kena oli (tema lärmakust ma ei arvesta, sest ta ei suuda seda vist kontrollida) :P Gabriele praktika Montpellieris sai läbi ja tee viib tagasi Itaaliasse.
Kas sellega on nüüd meie majas itaallaste ajastul lõpp? Oo ei, laupäeval peaks saabuma 35-aastane itaalia chica, kes Gabriele toa hõivab. Pole iial näinud ja ei tea midagi. Vähemalt pasta jääb:P

Kooli lõpp on muidugi ka. Nädal veel tunde ja siis on ainult eksamid.
Päriselt kooliga ühele poole saab küll alles juuli esimesel nädalal, mil ka eksamitulemused teatavaks tehakse, aga ametlikule õppetööle pannakse punkt 3. Uskumatu, see 12 aastat saabki läbi. Saab küll teistmoodi, kui eestlastele kohane, sest ei tutipidu, aktust, lõpupidu ega isegi klassipilti ei ole.
Kas mul on sellest kahju ka? Eelmine aasta kindlasti oleks olnud, aga see aasta tundub kõik see juba nii kaugeks ja pisikeseks jäänuna ning ei oma enam kuigi suurt tähtsust. Lycee Joffre ei saanud ju niikuinii mulle selle ühe aastaga "oma kooliks". Minu kooliks jääb alati "see vana maja iidse linnamüüri ääres", kus tervelt kümme aastat oma päevi sai õhtusse veedetud ning kõigi ja kõigega kursis oldud.

Noore inimese nostalgia - üks tobedamaid asju maailmas.

Kuldsed sõnad ütles minu kallis sõbranna ja tulevane kuulus luuletaja Hanna.

Rrrand

Rannaskäigud algasid juba mitu nädalat tagasi seoses Eesti puhkuse lõpuga.
Ka eelmine pühapäev käisin rannas. Sedakorda siis eelmisest postitusest tuttava rollerimehe Sallahiga (ka pildil).
Õnnetuseks ühines meiega ka peagi üks Alzeeria kutt, kes mind Leedu viienda koha eest Eurovisioonil õnnitles:D Vastuseks, et ma olen hoopis Eestlane, vastas ta rahulikult na naeratamata, et see on ju sama. Edasi oli otsustatud, sõpru meist ei saanud!

Täna oli vaba päev (Jeesus jõudis taevasse vms) ja ma sain jälle rannamõnusid nautida. Terjele saabus külaline, niiet käisin üksi.. ja põlesin ära. Oli küll tuul, jahutav merevesi ja päikesekreem, kuid praegu on keha (eriti jalad) palavikus ja värinais.
Aga vähemalt saan oma heledat nahka trotsides suve lõpuks pruuniks! :P

Vahupeost

Kui ma eile õhtul kell seitse koolist koju jõudsin (8-19ni, päris korralik tööpäev, peaks mainima:P põhjus: filosoofia kirjand), oli ainuke soov voodisse pikali visata ja Seksi ja Linna vaadata. Õnneks olen ma siiski kohusetundlik ja punkt kell üheksa olin Comedie'l viinapudel kotis, et Terjega välja minna. Soojenduseks otsustasime kaunist sooja suveõhtut õues nautida ning suudusime St Roch'i kiriku poole. Tuli välja, et samas kohas toimus tasuta vabaõhukontsert kellegi kaugelt Jaan Söödi moodi mehega, kes kandis punaseid latekspükse ja nägi muidu väga kohutav välja. Rohke viin tegi muutis õnneks asja talutavamaks.
Järgmine hetk jõllitas mind kiivris rolleriga mees. Õigus, õigus, lõpuks tundsin ära Erasmuse pidude korraldaja ja muidu väga laheda tüübi Sallahi, kes imekombel mäletas isegi mu nime (viimati kohtusime veebruaris):P
Tüüp otsustas meile kampa lüüa ja otsis pingi alt välja Smirnofi ja mahla ning pralle võis jätkuda. Montpellier on siiski väike linn ning seetõttu olime varsti ümbritsetud suure hulga inimestega, kes kõik kuidagi kellegi tuttavad. Sealhulgas üks soome tsikk koos oma poika ystäväga. Meie rääkisime eesti ja tema soome keeles. Saime aru küll.
Sumedas suveõhtus õues möllata ja pidutseda oleks täiesti ideaalne kui ei oleks seda ühte pisikest probleemi - pissihäda. Meestel on lihtne, aga alkoholi tarvitanud tütarlastel, kes iga poole tunni tagant end kergendama peavad, tuleb tunduvalt leidlikum olla. Meie läksime ühte kinni pandud restorani. Teenindav personal tegeles parasjagu koristamisega, kui ma näole manasin kuani naeratuse ja uurisin WC kasutamisvõimaluse kohta rõhutades, et me oleme väga puhtad. Oh seda õnne! Eriti veel sellepärast, et poole tunni pärast saime samas kohas tualetis käia.
Mingi hetk pidi hakkama kellegi sünnipäev ja ma sain rolleri ja kiivriga (loomulikult tagaistmel) tervelt 50 meetrit kõrvaltänavasse sõita. Lõhkusime õhupalle, ajasime suvaliste tüüpidega segast ning jõime. Umbes kella ühe paiku siirdus osa rahvast ööklubisse. Sallah sebis meile ka auto ja edasi rippusime juba Terjega autojuhi käevangus. Rahvast on palju ja auto väike - meie maha ei jää! Tegelikult ei jäänud keegi maha, vaid mahutasime end hoopis seitsmekesi ühte veeremisse. Jutt keerles kahtlaselt palju grupiseksi ümber ja tuju aina tõusis. Järgmisel hetkel olime juba vööni vannivahus ööklubi kilest ruumis. Fun. Paraku hakkas mul külm ja panin läbimärja pluusi asemele kampsuni. Püksid ja kingad muidugi jäid.
Ma ei tea, mis kell see olla võis. Aga üks hetk sõideti autoga treppi ja toodi mind viisakalt koju. Kiire kuum dush ja voodi.

Kell 11 aeti mind üles ja mul oli Barcelona esimese hommikuga võrreldav pohmakas. Dush ning uus uni parandasid õnneks asja ja kell pool neli tõustes oli juba inimese tunne.

PS: Isegi ratas oli õhtupoolikul Comedie'l alles. Koos kõigi kunstlilledega :)

Eesti viin ja Vahemeri

Unine pühapäev. Kell 12 ajan end siiski voodist välja ning sean end värske piparmünditee seltsis aeda. Täna ongi see suur päev:P Toimub linnaosa pidu ja Patrick tuntud aktivistina korrdaldab seda meie aias:P Tuleb välja, et nad toimetavad seal juba kaheksast alates ja ka mind üritatakse korduvalt puhastustöödesse rakendada. Mkm, ei lähe läbi! Mul on Pühapäev ja ma tahan ka seda nautida. Lähme parem randa!
Räägin ruttu Terjega läbi ja juba tunni pärast saamegi Comedie'l kokku.
Terje toob mahla, mul on päikeekreemi, topsid ja viin, ühesõnaga kõik on kontrolli all!
Buss on rahvast täis ja pidev keerutamine ajab südame pahaks. Mingi hetk jookseb see gaasisõiduk tühjaks ja mõistame, et rand ei tohiks enam kaugel olla. Terje on tubli ja käib hoolimata oma "mitte töötavale" jalale täitsa rahuldavalt. Õige varsti löömegi linad laiali ja otsime pudelid välja. Rahvast on palju ja tuleb veelgi juurde. Peagi leiame enda kõrvalt kolm kutti, kes meiega lootusetult vestlust üritavad alustada( "Kas te olete rootslased?" või siis "Mida te joote?"). Ei vea seekord välja:P
Merevesi oli soe, viin pirnimahlaga maitses hästi ja Seksist ja Linnast võiski rääkima jääda.

PS: Kahtlused, et ma enam juua ei taha pühiti selle pühapäeva näol kaugele-kaugele:P

Vetelpäästeeksamist

Täna oli viimane kord elus kui kohustuslik kehaline kasvatus kui selline minu jaoks eksisteeris! Ihaaa! Lõpp igasugustel arstitõenditel ja valedel, et hinde peale rippumisest ja hundiratta tegemisest pääseda. Tõsi küll, kõik see on juba kahe aasta tagune minevik, sest Prantsusmaa kehalise tunnid on väga mitmekülgsed ja meeldivad.
Sellest hoolimata, ei saa mind enam keegi sundida laupäeva hommikul kell üheksa tõusmast, et tantsima või ujuma minna :)

On naljakas, kuidas kunagised kehalise kasvatuse tunnid on mus vastikust tekitanud. Kõige pealt muidugi karismaatiline ja ülirange üle 60. endine riistvõimlejast õpetaja, kelle arvates peaksid kõik igatepidi painduma ja kõiki spordialasid armastama. Ei, mulle ei meeldinud akrobaatika ja jooksmine, kuid ometigi tegime me just neid asju kõige rohkem.
Ma ei vihka sporti, aga seda kohustuslikus korras normide peale teha enam küll ei tahaks.

Eksam ise läks kokkuvõttes meeldivalt. Kuna mul puudub igasugune ujumistehnika, mis tõttu kogu protsess toimub väga aeglaselt ja ma teadsin kohe, et punkte võidan vaid vetelpääste elementidega ehk siis takistuste läbimisega ja plassmassist mannekeeni põhjast välja toomisega ning transportimisega, siis eksamieelne närvikõdi puudus.
Tegelikult kukkus ujumine veel sitemini välja kui tavaliselt, kuid see-eest jäid puutumata kõik kaheksa takistust ja mannekeeniga ujumises tegin isikliku rekordi. Loodetavasti tulevad punktid keskmise ligi :)

Aga ikkagi... lõpp kehalisel!!! :)

Koolikoori kontserdist

Ma veetsin eile kooli territooriumil järjest kokku ei rohkem ega vähem kui 13 tundi. (Meenutab seda aega, kui veel põhikoolis sai klassiõhtuid organiseeritud ning saali kaunistatud:D)
Tunnid olid nagu ikka 8-5ni, siis kaks tundi raamatukogus ja siis peaproov ning kontsert.
Tegelikult ei viitsinud ma üldse sellest jurast osa võtta, kuid kuna ma olen terve kooliaasta teisipäevade lõunapausid proovides veetnud, tunduks patt olnud mitte kogu värki nö "valideerida". Sõnu ma eriti peast ei osanud, aga see ei seganud mul keskel esireas säramast:P
Võrreldes proovidega kukkus kõik üllatavalt hästi välja ja laval end rütmis vabalt liigutada oli üllatavalt nauditav võrreldes Ellerheina akadeemiliste kontsertitega (mis siiski, olgem ausad, andsid tunduvalt suurema elamuse).

Eriti rõõmu valmistas seik kui Nicolasega kehalise kasvatuse õpetajale head õhtut soovisime ja saime vastuse "Au revoir, les enfats" ehk siis tõlkes "Head aega, lapsed". Ma saan aasta lõpus 20, gaaddeeem!

Vähemalt olen motiveeritud!

Täna oli muuhulgas ka esimene koolipäev peale kahenädalast vaheaega. Ilm oli ilus ning tunnid algasid alles 10.20 :)
Tegelikult oli täitsa tore üle kahe nädala inimesi näha ja puhkuse muljeid vahetada.
Kell neli rõõmsalt koju tulles olin juba edasise päevaplaani paika pannud. Õppisin kella 19.15-ni ja siis hakkasin basseini poole liikuma. Mul on laupäeval vetelpäästes eksam ja tahtsin homseks koolitrenniks veidi harjutada.
Minu mäletamist mööda oli see asutus lahti 10-19 ja 19.30 -22. Tegelikult oli muidugi kõik tunni võrra nihkes ja kui ma kell 19.47 ujula ees sildiga tõtt vaatasin, siis selgus, et peaksin 40 minutit ootama. No thanks! Tulin tulema..

Aga kodus (õigemini naabri aias) ootasid mind kutsuvad erkpunased kirsid. Need paar kobarat, mis ma ruttu krabada jõudsin, maitsesid head. Homme jälle! ;)

Naistest ja tehnikast

Juba eilsest õhtust saadik on net jupsinud ja tänaseks oli ta täielikult kadunud.
Õhtul kell kaheksa läksin naabrite poole uurima, kas neil kõik funktsioneerib. Joelle teatas, et tema ei saa internetile juba kaks päeva ligi ja ka paljude teiste ümbruskonna klientide seas pidi sama lugu olema. Martin (tema mees) küsib kõrvalt, et miks talle midagi sellest räägitud pole, läheb ruuteri juurde, tõmbab selle korra seinast välja ja paneb sisse tagasi. Kui alla jõuan, on internet olemas:D

Vabadusest

Kas te teate, et ma olen kuni nädalalõpuni täiesti üksi kodus?
Jaa! Gabriele on Dublinis ja Patrick on Toulouse's ja mina naudin rahu ja vaikust.
Tegelikult on natuke imelik ja kõhe muidugi ka. Ma pole päris pikalt täiesti üksi kuskil olema pidanud ja kõigega, ka käraga, harjub. Aga ärge saage minust valesti aru!
Sest üksi olla, korteriust lukus hoida ja keset suve toakütet sees hoida on paganama mõnus!

Ja järgnevast päevast

Mõtlesin, et olen tubli ja õpin terve pühapäeva. Tubli pool tundi tegingi seda, kuni uksele koputas Patrick ja kutsus õue grillima. Liha - nämm!
Väike lõunasöök venis muidugi kolme-tunniseks. Mille jooksul jõudsime ära juua kaks pudelit veini, süüa "magustoiduks" kitsejuustu ja kuulata Gabriele pajatusi Itaalia maffiast ja kokaiinist. Väga õpetlik. Võib-olla oligi see üldse viimane kord kui tõeliselt rääkisime. Eile varahommikul põrutas ta nädalaks Iirimaale Marcole külla ja ülejärgmine nädal seab ta sammud tagasi Itaalia poole. Tööleping sai läbi ja suvi hoitakse igal juhul vaba!
Edasi sain veel veidi õppida ja siis oli kell nii kaugel, et korjasin kodinad kokku, jooksin poest läbi ja Terje juurde mojitosid jooma! Tõeliselt hea! Minu kaks kokteili 5 tunni jooksul eriti ei mõjunud. Küll aga muutus tavaliselt veelgi lõbusamaks poole rohkem joonud Terje:P
Kell kaks öösel läksin siiski koju ja üllatus-üllatus, koostasin kuni kella neljani geograafia kaarte:P

PS: Ma ei taha enam end purju juua. Kas tõesti juba vanadus?!

Terje uskumatutest seiklustest

On laupäeva õhtu kell kuus. Rutiinne õppimine ning õhtuks väljamineku plaanide tegemine. Äkki heliseb telefon ja teisel pool toru uurib Terje, mis ma teen etc. Ühel hetkel mainib ta pooljuhuslikult, et ei saa täna minu juurde oma pesu (Terjel pole pesumasinat, aga mul on!) järele tulla, kuna on hetkel haiglas. Mida?! Just-just, neiu jalgrattaga kohtus ühe teise autoga neiuga.. mitte just kõige meeldivamas kontekstis.
Jah, see tüdruk teeb midaiganes, et mind õppimisest võimalikult kaugel hoida:D
Uurisin välja, kus nimetet haigla asub ja jooksin trammi peale. Pool kaheksa jõudsin palatisse, kuid Terjet taheti kohe viia kuhugi scannerisse ja ma pidin ootesaali kolima. 40 minuti möödudes söendasin tagasi Urgance osakonda piiluda. Neiu istub loomulikult rahulikult tilguti all ja scannerist pole veel juttugi olnud. Tüüpiline. Tuleb välja, et muidu kohalike postkontorite kohta käiv lause "Slowly in the morning, and not very fast in the afternoon" osutub kõlbulikuks ka haiglas:P
Neiu ise meenutab kahtlaselt palju krõlli või hamstrit, kes usinasti toiduvarusid põske on kogunud. Tegelikult sai ta karmi hoobi vastu nägu ning ka üks jalg keeldub töötamast. Heidame võllanalju tema scannieri tulemuste üle ja naeratame kelmikalt kenadele meesarstidele. Kalevi komme krõbistades ja laulujoru ajades liigub aeg peaaegu et märkamatult südaöösse. Ka peakangelane ise hakkab löögist vist veidi toimuma ja aset leiavad iga naisterahva tavapärased küsimused a la kuidas ma välja näen? või siis Aga kui ma juuksed nii panen..? Alles siis otsustab arst meid koju lubada. Loomulikult jääb õhku rippuma väike "aga". Kell on väga palju, Terje käia ei saa, raha meil eriti ei ole.. Kuidas kurat me koju saame? Õnneks olid Terje korterinaabril vanemad külas ja kell 1 öösel vurame juba valge sõiduautoga kodu poole.
Pärast pooletunnist jalutuskäiku ning paari prostituudi ja transseksuaalse prostituudi (väga nilbe on kuulda, kuidas üleslöödud "tsikk" sult oma bassihäälel küsib "Ca va?") kohtamist olen õnnelikult kodus ja õppimine võib jätkuda:P

Liimimisest

Kas momentliimiplekke on võimalik riietelt maha saada?

Juba pikka aega olen tahtnud oma ratta punutud korvile lilled panna.
Eestis olles ostsin isegi Baltijaama turult kollased ja sinised kunstlilled valmis ning täna hakkasin tööga pihta.
Lilled ja liim ei osutunud just eriti koostööaltiteks ning lõpptulemuseks olid mu imearmas triibuline seelik, kõik kümme näppu ning isegi otsaesine liimiga koos. Õnneks sai korv ka ilus ja nüüd olen tõelise lillelaps/hipi ratta omanik :)
(Kui Gabriele koju tuleb, saan talt fotokat laenata ning näitan teile pilti ka)

Tagasi paradiisis

Juba pool kolm jalutasin ma umbsest Montpellieri lennujaamast reklaamiks jagatud veinipudel näpus bussipeatusesse. Terje abiga sain ilma lisatranspordita oma kodinad kella neljaks juba koju. Tuba oli meeldivalt tühi ning mõttes mõlkusid juba poeskäik ja õppimine kui saabus naabrinaine ja kutsus meid randa. Ihaa, ruttu bikiinid kaasa, Loukale lasteaeda järele ja autoga Vahemere äärde! Loomulikult käisime ka vees lainetes möllamas ja tunne oli lihtsalt suurepärane. Mulle omaselt sai ka veidi õelutsetud ning Eestisse helistatud (vabandust, vabandust, vabandust) ja oma hetkesituatsiooni kirjeldatud:P no aga tõesti, mõelge ise - Eestis võib metsa alt veel mõndades kohtades lundki leida ja just sellest riigist ma hommikul tulin ja pärastlõunal istun juba Vahemere soolases vees ning ehitan liivalossi ja - kilpkonna:P
Õhtul käis Terje siin pesu pesemas ja mina üritasin unega võidelda ning viinakokteilist eluvaimu leida. Laip, mis laip. Kell 10 pugesin voodisse, sest kokkulepe jäi selline, et kell 9 olen Terje juures, kus tema korterikaaslane oma vanematega ühte kuulsasse külla turistitama läheb ja meie tasuta küüti saame.

Tänane hommik ei alanud just meeldivalt. Nimelt avastasin, et mu "kullakallis" vend on mu fotoaparaadist graafikakaardi ära sahkerdanud ja ma saabusin Prantsusmaale ilma ühegi kaardita:S Õnneks on muidugi Terjel fotokas ja kes teab, ehk ongi mõnusam ilma fotokata. Pole vähemalt moraalset kohustust igal künkal pilti teha:P
Punkt kell 9 olin Terje ukse taga ning tee St Guilhem le Deserti, tõenäoliselt Prantsusmaa ühte ilusaimasse ja romantilisemiasse külla, võis alata. Linn alles ärkas, tänavatel valitses vaikus (kui välja arvata põliselanike hommikune köögiviljaturg) ja kahekesi suures kirikus viibida oli küllaltki kõhe. Rahu sai aga õige varsti inglise pensionär-turistide näol otsa ning meie pagesime peaväljakult kaugemale kitsukestele tänavatele.
15 minutit jalgpallimängu kohaliku põngerjaga linna kitsastel tänavatel (mis paar korda lõppes ka jões) mõjus virgutavana. Eriti rõõmustas meid kompliment "Vous n'etes pas francais, mais vous jouez bien!" ehk siis tõlkes " Te ei ole küll prantslased, aga te mängite hästi!" Kui arvestada kui SUUR jalgpallimaa Prantsusmaa on (vähemalt nende enda arvates), siis peab selle 5-aastase prantsuse noormehe sõnade pärast küll end kõrvust tõstetuna tundma:P
12-ne paiku hankisime endale võileivad, juustu ja paki küpsiseid ning hakkasime mööda mägiteed üles poole liikuma. Algul oli tõus järsk ja väga väsitav ning mu väiksesse peakesse kippusid katkestamisplaanid, kuid mida kõrgemale me jõudsime, seda rohkem kogunes motivatsiooni ning enne puhkust ei lubanud kui üks kõrgemaid mäenukke vallutatud sai. Kaasa aitas vist küll ka Terje korduv lause "Kas saad ka aru, kus me oleme?" või siis "AAAAA, mäed!!!" :P Väike söömaaeg kuristiku serval (sõna otseses mõttes) mõjus piisavalt eksootiliselt ning ka kaljunukil peaaegu pilvedes päikest võtta oli midagi seni kogematut.
Alla jõudes täitsime vaid veepudelid ning asusime teele maailma lõpu poole. Just sellist nime kandis meie järgnev sihtpunkt. Kohale jõudes piki maalilist oja mägede vahel kõndides saime ka aru, miks. Ühel hetkel tuli lihtsalt sein vastu ja me olime kolmelt poolt ümbritsetud pilvedesse ulatuvate mägedega. Oru akustika sai korduvalt järele proovitud ning jalgadega allikas plätserdatud (allikavesi on ka Prantsusmaal külm!).
Tagasi tulime häälega. Kohe esimene auto peatus ja viis meid paar kilomeetrit edasi Kuradisillale, kus avanes suurepärane vaade kanjonisse ja mägijõele. Kohe selle kõrval asus midagi järvetaolist, kus rahvas päevitas ja ujus. Paraku polnud meil ujumisriideid kaasas ja see vesi jäi proovimata. Edasi viisid meid kaks pesioniealist meest Montpellieri linnapiirile, mis sest, et nende teekond oleks pidanud juba 8 km enne lõppema. Väitsid, et me oleme nii toredad, et nad ei saa meid lihtsalt niimoodi maha panna. Vot siis :)
Trammipileti jagu hoidsime raha kokku (mitte ei läinud jala, vaid sõitsime jänest) ning jalutasime Terje juurde ratta järele - läbi araablaste linnaosa. Kodu poole sõites olin ma juba kolme piparmündikimbu, lehtsalati ja imehea meloni võrra rikkam. Elagu araablaste odavad poed!

Ja mis on olnud selle kahe vapustava päeva ja emotsioonide tulemus?
Ma lähen õhtul kell 10 magama, sest päev on olnud nii vaheldusrikas ja väsitav; mu dekoltee, põsed, nina ja õlad on põlenud ning peal maailma ebaühtlaseim päevitus; mu asjad on endiselt lahti pakkimata; ma pole veel midagi õppinud ja eksamid on..oeh, ma ei taha mõeldagi.. ja lõpetuseks - me elame kuradi ilusal maal!

Jälle lennujaamas

Nonii, maksin Elionile 10 krooni ja olen nüüd 24h Tallinna Lennujaama WIFI ala täisõiguslik kasutaja. Poole tunni pärast algab boarding ja senini peab vana hea eestlasliku tava kohaselt "viimast võtma".
Tegelikult mulle ei meeldi lennujaamas oodata, aga isal oli vaja kell 8 juba Pärnus olla ja.. siin ma nüüd olen.
Magada sain kokkuvõttes ainult paar tundi, kuid uni ei kimbuta ja ka päike teeb tuju rõõmsamaks. Tegelikult ma väga kurb ega mossis polegi. Perega sai pisarateta hüvasti jäetud ja kui ma ka Sulle helistaks (mida ma ei tee, sest ma ei taha sind üles ajada), siis vaevalt, et see kõne väga tumedates toonides lõppeks.
Kuigi pean Gatwickis pagasi uuesti üles korjama ja Londoni lennujaamad on tume maa, siis vaevalt, et midagi ekstraordinaarset juhtub (ptui-ptui-ptui) ja kõigi eelduste kohaselt (kui Estonian Air jälle pange ei pane/hiline vms) peaksin juba enne kolme Montpellieris olema.
Head reisi mulle!:)

Vaheajast

Ja saabki kohe-kohe mu 10-päevane vaheaeg kalli kodumaa pinnal otsa.
Emotsioone ja hetki oli liiga palju ning aega liiga vähe, et kõik kirja panna.
Tore oli ja loodetavasti kiiremini kui kolme kuu pärast saab jälle.

Väikesed vaheaja märksõnad:
- kallis Urmo
- vanad klassikaaslased ning vein ja juust
- sõbrad Ricardost
- vana hea Klooga
- hääletamine
- volber ja Tartu

Ja homme (kellaaja järgi siis juba täna) kell kuus olen ma taaskord vastakaid tundeid tekitavas Tallinna lennujaamas, et "koju" sõita..